Bostoni veresaun juhtus, kui 5. märtsil 1770. aastal tulistasid 6 Briti sõjaväelast viis tsiviilisikut (inimesed, kes ei olnud sõjaväelased) ja tapsid nad. See toimus Bostonis, Massachusettsis, mis oli tol ajal Briti koloonia. Sündmus leidis aset öösel, kui suur rahvahulk kogunes tollimaja ees. Üks Briti sõdur nimega Hugh White oli löönud poissi, kes oli solvanud oma ülemust. Poiss jooksis ära ja tuli tagasi koos suure vihase rahvahulgaga. Rohkem Briti sõdureid tuli appi, et aidata Hugh White'i rahva eest kaitsta. Rahvahulk viskas lumepalle, mille sees olid karbid. Kui rahvahulk muutus üha suuremaks, muutus stseen üha kaootilisemaks. Keegi rahvahulgas karjus "tule". Segaduses tulistasid mõned sõdurid rahvahulga sisse. Crispus Attucks, afroameeriklane, oli üks esimesi hukkunuid.

Taust

Bostoni veresaun oli osa pingeid, mis kasvasid 1760. ja 1770. aastatel Briti valitsuse ja Põhja‑Ameerika kolooniate vahel. Põhjuseid oli mitu: Londoni kehtestatud maksud ja tollid (sh Townshendi seadused), koloonlaste vastuseis maksustamisele ilma esinduseta ning suurenenud sõjaväeline kohalolek linnades. Briti väed olid Bostonis alates umbes 1768. aastast, et tagada korra ja täita tolliametnike korraldusi — see tekitas kohalikes paksu pahameelt ja pidevaid kokkupõrkeid.

Sündmuse kulg ja ohvrid

Rünnaku toimumiskoht oli tollimaja ees King Streetil (tänapäeval State Street) Bostonis. Rahvahulk oli ärritunud ja viskas sõdurite pihta lumepalle ning muid esemeid. Sõdurid olid segaduses ja hirmuvalitsuses; ühel hetkel kõlas käsk tulistada või mõni inimene rahvahulgas karjus "tule", mille järel mõni sõdur tõepoolest lasi. Tulemusena sai mitu inimest surma ja veel mitukümmend sai vigastada.

Elu kaotas kokku viis tsiviilisikut, kes olid tol ööl hukkunute hulgas. Kõige tuntum neist on Crispus Attucks, keda hiljem peeti üheks esimeseks vapruse sümboliks Ameerika vabadusliikumises. Teised hukkunud olid Samuel Gray, James Caldwell, Samuel Maverick ja Patrick Carr (viimane suri mõni päev pärast haavade saamist).

Õiguslik käsitlus ja prokurörid

Pärast veresauna toimus uurimine ja kohtuprotsess. Sündmuse uurimisel olid kesksed isikud kapten Thomas Preston ja rühm sõdureid. Kohtuistungil kaitses sõdureid ja kaptenit advokaat John Adams (hilisem USA president), kes rõhutas, et sõdurid olid provotseeritud ja tegutsesid enesekaitses. Kohtuotsus jättis kapten Prestoni süütu. Kahe sõduri, Hugh Montgomery ja Matthew Kilroy, puhul mõisteti süü tõsises tapmises (manslaughter) — neil lasti kasuks "benefit of clergy" ja need kaks bränditi pöidlale (sõrme põhi) kui karistus, mis oli tollal levinud tava.

Tagajärjed ja poliitiline mõju

Bostoni veresaun muutus kiiresti üheks peamiseks meeldejäävaks juhtumiks, mida kolonistid kasutasid Briti vägede ja poliitika vastases propagandas. Paul Revere kuulus graveering, mis kujutas veresauna üsnagi sensatsiooniliselt, aitas sündmust rahvale laialdasemalt selgitada ja suurendas viha Londoni vastu. Juhtum toitis kohalike radikaalsete rühmituste, nagu Sons of Liberty, positsiooni ja aitas kaasa vastasseisude eskaleerumisele, mis mõne aasta pärast tipnes iseseisvusvõitlusega.

Mälestus

Bostoni veresaun on ameerika ajalookirjutuses tähistatud kui oluline sündmus iseseisvusmeele tõusmisel. Paik, kus veresaun toimus, asub nüüd Old State House'i lähedal ja seal leiab mälestusmärke ja selgitavaid tahvleid. Crispus Attucksi nimi on eriti meeldejääv ja teda on sageli nimetatud esimeseks "martüüriks" Ameerika vabadusvõitluses — tema kuju ja mälestus on mitmel pool tähistatud kui ühiskondlik ja ajalooline sümbol.