Põletus (vigastus) — mis see on, põhjused, sümptomid ja ravi

Põletus on inimese naha või isegi liha vigastus. Põletuse põhjuseks võib olla kuumus, külm, elekter, kemikaalid, hõõrdumine või kiirgus. Enamik põletushaavu on põhjustatud kuumast vedelikust, tahkest ainest või tulest. Kuigi meeste ja naiste puhul on määrad sarnased, erinevad sageli ka põhjused. Mõnes piirkonnas on naiste puhul risk seotud avatud toiduvalmistamise tule või ebaturvaliste pliitide kasutamisega. Meeste puhul on risk seotud töökeskkonnaga. Muud riskitegurid on alkoholism ja suitsetamine. Põletused võivad tekkida ka enesevigastuse või inimestevahelise vägivalla tagajärjel.

Põletused võivad olla väga tõsised vigastused ja mõnel juhul võivad põhjustada isegi surma. Sõltuvalt sellest, kui sügavale ulatub põletus ja kui palju nahka on kahjustatud, võib põletus olla meditsiiniline hädaolukord. Laste puhul peab vähemalt viis protsenti nahast olema kahjustatud. Täiskasvanud võivad taluda kuni kümme protsenti kahjustatud nahast.

Teatud ulatusega põletused mõjutavad keha tervikuna: Levinud reaktsioonid on vereringešokk, süsteemne põletikuline reaktsioonisündroom ja sepsis.

Põhjused ja eriliigid

Põhjused on juba mainitud, kuid oluline on eristada ka eri tüüpe:

• Kuuma ainega (vee, õli, tuli) seotud põletused — kõige sagedasemad.
• Keemilised põletused — põhjustavad sügavat ja jätkuvat koekahjustust, kuni kemikaal on täielikult neutraliseeritud.
• Elektrilised põletused — sügavamad kahjustused sisemistes kudedes võivad olla suuremad kui välisel nahal paistab; võimalikud südame- või närvikahjustused.
• Külmapõletused ehk külmakahjustus — kordub kokkupuude väga madalate temperatuuridega.
• Kiirguspõletused — näiteks päikesepõletus või radiatsiooni tagajärg.
• Hõõrdumispõletused — tekivad naha ja kareda pinna vastastikuse hõõrdumise tõttu.

Põletuse raskusastmed

• Esimese astme põletus: ainult naha pindmine kiht on punetav ja valulik (näiteks kerge päikesepõletus).
• Teise astme põletus: tekivad villid, tugev valu ja punetus; kahjustus hõlmab epidermist ja osa dermist.
• Kolmanda astme põletus: nahk võib olla valge, nahkjas või mustunud; närviotsad võivad olla hävinud ja valu väheneda; kahjustus ulatub sügavamatesse kihtidesse (rasv, lihas).
• Neljas aste: kahjustub ka lihas, luu või muud sügavad struktuurid.

Sümptomid

Tavalised sümptomid sõltuvad põletuse tüübist ja raskusest, kuid võivad hõlmata:

• valu või tuimus
• punetus ja turse
• villide teke
• naha valge, pruun või must värv
• moodustunud koorik või kihtide eraldumine (sügavad põletused)
• hingamisraskused või häälköha (sissehingamise vigastus)
• süsteemsed nähud laialdase põletuse korral: pearinglus, madal vererõhk, palavik või külmavärinad

Esmaabi kodus

• Peata põletuse põhjus: eemalda inimene allikast (kui see on ohutu).
• Jahtumine: jahuta põletuskohta jaheda (mitte jääkülma) jooksva vee all 10–20 minutit; ära kasuta jääd otseselt.
• Eemalda rõivad ja ehted põletuse ümber, kui need ei ole nahaga kinni jäänud.
• Ära puhka villi ega rebesta nahka; katke puhta, mitte-kleepuva rätikuga või sidemega.
• Ära määri võid, õlisid, hambaainet ega muid koduseid vahendeid — need võivad raskendada ravi ja põhjustada infektsiooni.
• Keemiliste põletuste korral loputage pikka aega rohke vee all ja eemaldage saastunud riided; pöördu koheselt arstiabi saamiseks.
• Elektriliste põletuste puhul otsi meditsiinilist abi kohe — sisevigastused ja südameprobleemid võivad ilmneda hiljem.
• Kui kahtlustatakse sissehingamise vigastust (suitsu- või kuumaõhu sissehingamine), viige inimene värske õhu kätte ja kutsuge kiirelt abi.

Millal pöörduda arsti poole kohe

• Kui põletus on ulatuslik (lastele >5% nahapinnast, täiskasvanutele >10% või kui põletus on suur osa kehast).
• Põletus peal või ümber näo, käte, jalgade, liigeste või suguelundite piirkonnas.
• Sügavad (3. või 4. astme) põletused, põletusega kaasnev suur valu või vastupidi tundlikkuse puudumine.
• Elektri- või kemikaalpõletus või kui on märke hingamisraskusest.
• Kui tekivad infektsiooni tunnused: tugev punetus, mädane eritis, palavik.

Ravi

Ravi sõltub põletuse sügavusest ja ulatusest:

• Väiksemate pindmiste põletuste puhul piisab sageli esmaabist, puhastamisest, valutusest rutiinsest käsitlusest (paratsetamool, ibuprofeen) ja puhtast sidumisest.
• Keskmise ja raske põletuse korral võib vajalik olla haiglaravi: haavade hooldus, debridement (surnud kudede eemaldamine), paiksed antibiootikumid ja sidemed.
• Suurte põletuste korral kasutatakse vedelikuasendust (nt Parklandi valem), intensiivravi toetust ning suurenenud kaloritarbimist ja eraldi toitumist.
• Nahatampoonide või nahasiirdamise (nahagrafti) vajadus on sage sügavate põletuste korral.
• Põletushaavu võivad ravida spetsiaalsed põletuskeskused, mis pakuvad multidistsiplinaarset ravi (kirurg, taastusravi, füsioterapeut, psühholoog).
• Tetanuse vaktsineerimise üle vaadatakse ja vajadusel uuendatakse.

Järelravi ja rehabilitatsioon

Põletuse paranemise järel on oluline:

• füsioteraapia ja liigutusharjutused liigeste jäikuse ja kontraktuuride vältimiseks;
• armide hooldus — silikoonkatted, rõhksukad ja kirurgilised parandused vajadusel;
• psühholoogiline tugi — suured põletused võivad põhjustada traumaatilisi kogemusi ja kehapildi muutusi;
• järgnev meditsiiniline jälgimine infektsiooni ja funktsiooni hindamiseks.

Võimalikud tüsistused

• naha infektsioonid ja sepsis
• vedeliku- ja elektrolüütide tasakaalu häired, vereringešokk
• kroonilised valud ja närvikahjustused
• lihase- ja liigesejäikus, kontraktuurid
• esteetilised ja funktsionaalsed armid
• psühholoogilised probleemid (PTSD, depressioon)

Ennetamine

• tulekustutite ja vingugaasiandurite olemasolu kodus;
• lasteturvalisus köögis — kuumade vedelike hoidmine väljas asuvatest noortele ligipääsu eest;
• õige tööohutus: isikukaitsevahendid, ettevaatus kõrgetel temperatuuridel ja elektriseadmetega töötamisel;
• keemikaalide korrektne säilitamine ja käitlemine;
• alkoholi ja narkootikumide tarvitamise vältimine olukordades, kus esineb põletusohte.

Erirühmad

Lapsed ja eakad on põletuste suhtes eriti haavatavad. Laste põletused on sageli scald (kuuma vee/õli) tüüpi. Eakatel on nahk õhem ja paranemine aeglasem. Inimesed, kellel on alkoholi- või uimastisõltuvus, või kodutud võivad samuti sattuda suuremasse riskigruppi.

Kui sul on konkreetne küsimus oma või kellegi teise põletuse kohta (esmaabi sammud, millal pöörduda, ravivõimalused), kirjelda olukorda ja annan täpsemat nõu.

Omadused

Põletused on tavaliselt väikesed. Need on tavaliselt esimese kuni väikese teise astme põletushaavu. Teised on tugevamad, näiteks aste 3. Inimesed võivad saada tugevamaid põletusi suurest kuumusest või radioaktiivsetest esemetest.

Esimese astme põletused

Esimese astme põletused on kerged ja neid saab kodus ravida. Need jätavad harva armi. Inimene võib neid saada kuumast veest, väikesest päikesepõletusest või kuuma metalli puudutusest. See põhjustab valu, kuid põletatud on ainult naha pealmine kiht ja närvid ei ole vigastatud.

Teise astme põletused

Teise astme põletushaavu saab ravida kodus, kuid mõned inimesed eelistavad viia need haiglasse. See põletusaste ulatub teise nahakihti.

Kolmanda astme põletused

Kolmanda astme põletused on kõige raskemad põletused, mida enamik inimesi suudab üle elada. Kuigi need võivad olla rasked, on surma tõenäosus väga väike, kui neid koheselt haiglas ravitakse. See põletab läbi kõigi kolme nahakihi, jättes maha kelmuse.

Neljanda astme põletused

See põletusaste läbib naha ja hävitab selle lähedal olevad närvid. Närvide hävimise tõttu ei ole 4. astme põletuspiirkonna juures valu, kuid põletuspiirkonna ümbruses võib tekkida tohutu valu. Väga vähesed jäävad sellest ellu. Seda tuleb ravida haiglas niipea kui võimalik ja inimene on veel elus.

Nimed	Asjaomased kihid	Välimus	Tekstuur	Sensatsioon	Paranemise aeg	Komplikatsioonid	Näide
Pinnaline (1. aste)	Epidermis	Punane ilma villideta	Kuiv	Valus	5-10 päeva	Korduvad päikesepõletused suurendavad nahavähi riski hilisemas elus
Pinnaline osaline paksus (2. aste)	ulatub pindmisesse (papillaarsesse) dermisesse.	Punane koos selge blistriga. Blanketid rõhuga	Niiske	Väga valus	2-4 nädalat	Kohalik infektsioon/tselluliit
Sügav osaline paksus (2. aste)	Laieneb sügavale (võrkkondlikule) dermsile.	Punavalge veriste villidega. Vähem verevalumid.	Niiske	Sügava surve korral valulik	4-8 nädalat	Armistumine, kontraktuurid (võib nõuda lõikamist ja naha ümberpaigutamist).
Täielik paksus (3. aste)	Levib läbi kogu dermis	Jäik ja valge/pruun	Kuiv, nahkjas	Valutu	Pikaajaline ja mittetäielik	Armistumine, kontraktuurid, amputatsioon
4. aste	Levib läbi naha, nahaaluse koe ja selle all asuvate lihaste ja luude sisse.	Must; söestunud söestunud	Kuiv	Valutu	Nõuab lõikamist	Amputeerumine, märkimisväärne funktsionaalne kahjustus, võimalik gangreen ja mõnel juhul surm.

Lund-Browderi skeem põletushaavade kogupindala hindamiseks.

Ajalugu

Rohkem kui 3500 aasta tagused koopamaalingud dokumenteerivad põlenguid ja nende haldamist. Varaseimad Egiptuse teated põletushaavade ravimise kohta kirjeldavad sidemeid, mis on valmistatud poisslaste emade piimaga. Edwin Smithi papüürus 1500 eKr. kirjeldab ravi, milles kasutatakse mett ja vaigu salvi. Aegade jooksul on kasutatud ka paljusid teisi ravimeetodeid, sealhulgas hiinlaste poolt 600 eKr. dokumenteeritud teelehed, Hippokratese poolt 400 eKr. dokumenteeritud searasv ja äädikas ning Celsuse poolt 100 eKr. dokumenteeritud vein ja mürra. Prantsuse juuksur-kirurg Ambroise Paré oli esimene, kes kirjeldas 1500. aastatel erinevaid põletusastmeid. Guillaume Dupuytren laiendas neid astmeid 1832. aastal kuueks eri raskusastmeks.

Esimene põletushaigla avati 1843. aastal Londonis, Inglismaal, ja kaasaegse põletusravi arendamine algas 1800. aastate lõpus ja 1900. aastate alguses. Esimese maailmasõja ajal töötasid Henry D. Dakin ja Alexis Carrel välja standardid põletushaavade ja haavade puhastamiseks ja desinfitseerimiseks, kasutades naatriumhüpokloriidi lahuseid, mis vähendasid märkimisväärselt suremust. 1940. aastatel tunnistati varajase eemaldamise ja naha siirdamise tähtsust ning umbes samal ajal töötati välja vedeliku elustamine ja selle juhised. 1970. aastatel näitasid teadlased suurte põletushaavade järgse hüpermetaboolse seisundi tähtsust.

Guillaume Dupuytren (1777-1835), kes töötas välja põletushaavade astmelise klassifikatsiooni.

Otsing