Põletus (vigastus)
Põletus on inimese naha või isegi liha vigastus. Põletuse põhjuseks võib olla kuumus, külm, elekter, kemikaalid, hõõrdumine või kiirgus. Enamik põletushaavu on põhjustatud kuumast vedelikust, tahkest ainest või tulest. Kuigi meeste ja naiste puhul on määrad sarnased, erinevad sageli ka põhjused. Mõnes piirkonnas on naiste puhul risk seotud avatud toiduvalmistamise tule või ebaturvaliste pliitide kasutamisega. Meeste puhul on risk seotud töökeskkonnaga. Muud riskitegurid on alkoholism ja suitsetamine. Põletused võivad tekkida ka enesevigastuse või inimestevahelise vägivalla tagajärjel.
Põletused võivad olla väga tõsised vigastused ja mõnel juhul võivad põhjustada isegi surma. Sõltuvalt sellest, kui sügavale ulatub põletus ja kui palju nahka on kahjustatud, võib põletus olla meditsiiniline hädaolukord. Laste puhul peab vähemalt viis protsenti nahast olema kahjustatud. Täiskasvanud võivad taluda kuni kümme protsenti kahjustatud nahast.
Teatud ulatusega põletused mõjutavad keha tervikuna: Levinud reaktsioonid on vereringešokk, süsteemne põletikuline reaktsioonisündroom ja sepsis.
Põhjustab
Ameerika Ühendriikides on peaaegu kaheksa kümnest põletusest põhjustatud tulest, leegist või kuumast vedelikust. Enamik (69%) põletushaavu tekivad kodus või tööl (9%) ning enamik neist on juhuslikud, 2% on põhjustatud teise isiku rünnakust ja 1-2% enesetapukatse tagajärjel. Need allikad võivad põhjustada hingamisteede ja/või kopsude sissehingamisvigastusi, mida esineb umbes 6%-l.
Omadused
Põletused on tavaliselt väikesed. Need on tavaliselt esimese kuni väikese teise astme põletushaavu. Teised on tugevamad, näiteks aste 3. Inimesed võivad saada tugevamaid põletusi suurest kuumusest või radioaktiivsetest esemetest.
Esimese astme põletused
Esimese astme põletused on kerged ja neid saab kodus ravida. Need jätavad harva armi. Inimene võib neid saada kuumast veest, väikesest päikesepõletusest või kuuma metalli puudutusest. See põhjustab valu, kuid põletatud on ainult naha pealmine kiht ja närvid ei ole vigastatud.
Teise astme põletused
Teise astme põletushaavu saab ravida kodus, kuid mõned inimesed eelistavad viia need haiglasse. See põletusaste ulatub teise nahakihti.
Kolmanda astme põletused
Kolmanda astme põletused on kõige raskemad põletused, mida enamik inimesi suudab üle elada. Kuigi need võivad olla rasked, on surma tõenäosus väga väike, kui neid koheselt haiglas ravitakse. See põletab läbi kõigi kolme nahakihi, jättes maha kelmuse.
Neljanda astme põletused
See põletusaste läbib naha ja hävitab selle lähedal olevad närvid. Närvide hävimise tõttu ei ole 4. astme põletuspiirkonna juures valu, kuid põletuspiirkonna ümbruses võib tekkida tohutu valu. Väga vähesed jäävad sellest ellu. Seda tuleb ravida haiglas niipea kui võimalik ja inimene on veel elus.
| Nimed | Asjaomased kihid | Välimus | Tekstuur | Sensatsioon | Paranemise aeg | Komplikatsioonid | Näide |
| Pinnaline (1. aste) | Epidermis | Punane ilma villideta | Kuiv | Valus | 5-10 päeva | Korduvad päikesepõletused suurendavad nahavähi riski hilisemas elus |
|
| Pinnaline osaline paksus (2. aste) | ulatub pindmisesse (papillaarsesse) dermisesse. | Punane koos selge blistriga. Blanketid rõhuga | Niiske | Väga valus | 2-4 nädalat | Kohalik infektsioon/tselluliit |
|
| Sügav osaline paksus (2. aste) | Laieneb sügavale (võrkkondlikule) dermsile. | Punavalge veriste villidega. Vähem verevalumid. | Niiske | Sügava surve korral valulik | 4-8 nädalat | Armistumine, kontraktuurid (võib nõuda lõikamist ja naha ümberpaigutamist). |
|
| Täielik paksus (3. aste) | Levib läbi kogu dermis | Jäik ja valge/pruun | Kuiv, nahkjas | Valutu | Pikaajaline ja mittetäielik | Armistumine, kontraktuurid, amputatsioon |
|
| 4. aste | Levib läbi naha, nahaaluse koe ja selle all asuvate lihaste ja luude sisse. | Must; söestunud söestunud | Kuiv | Valutu | Nõuab lõikamist | Amputeerumine, märkimisväärne funktsionaalne kahjustus, võimalik gangreen ja mõnel juhul surm. |
|
Lund-Browderi skeem põletushaavade kogupindala hindamiseks.
Ajalugu
Rohkem kui 3500 aasta tagused koopamaalingud dokumenteerivad põlenguid ja nende haldamist. Varaseimad Egiptuse teated põletushaavade ravimise kohta kirjeldavad sidemeid, mis on valmistatud poisslaste emade piimaga. Edwin Smithi papüürus 1500 eKr. kirjeldab ravi, milles kasutatakse mett ja vaigu salvi. Aegade jooksul on kasutatud ka paljusid teisi ravimeetodeid, sealhulgas hiinlaste poolt 600 eKr. dokumenteeritud teelehed, Hippokratese poolt 400 eKr. dokumenteeritud searasv ja äädikas ning Celsuse poolt 100 eKr. dokumenteeritud vein ja mürra. Prantsuse juuksur-kirurg Ambroise Paré oli esimene, kes kirjeldas 1500. aastatel erinevaid põletusastmeid. Guillaume Dupuytren laiendas neid astmeid 1832. aastal kuueks eri raskusastmeks.
Esimene põletushaigla avati 1843. aastal Londonis, Inglismaal, ja kaasaegse põletusravi arendamine algas 1800. aastate lõpus ja 1900. aastate alguses. Esimese maailmasõja ajal töötasid Henry D. Dakin ja Alexis Carrel välja standardid põletushaavade ja haavade puhastamiseks ja desinfitseerimiseks, kasutades naatriumhüpokloriidi lahuseid, mis vähendasid märkimisväärselt suremust. 1940. aastatel tunnistati varajase eemaldamise ja naha siirdamise tähtsust ning umbes samal ajal töötati välja vedeliku elustamine ja selle juhised. 1970. aastatel näitasid teadlased suurte põletushaavade järgse hüpermetaboolse seisundi tähtsust.
Guillaume Dupuytren (1777-1835), kes töötas välja põletushaavade astmelise klassifikatsiooni.
