Enesevigastamine (SI) või enesevigastamine (SH) toimub siis, kui inimene vigastab oma keha tahtlikult. Selline kahjustamine ei ole enesetapukäitumine. Paljud enesevigastajad teevad endale haiget, sest nad tunnevad, et see on ainus viis elus püsida. Mõnel juhul muutub enesevigastamine aga nii tõsiseks, et see võib viia surmani, ja need, kes ennast vigastavad, sooritavad suurema tõenäosusega enesetapu kui need, kes seda ei tee.

On palju erinevaid põhjuseid, miks inimene võib end vigastada, kuigi sageli on raske leida täpset põhjust. Mõnikord aitab enesevigastamine leevendada talumatuid emotsioone või ebareaalsuse või tuimuse tundeid. Enesevigastamine on sageli muude probleemide sümptom. Nende probleemide hulka võivad kuuluda füüsiline väärkohtlemine, seksuaalne väärkohtlemine või söömishäired. Enesevigastamine võib tuleneda ka vaimsetest probleemidest, nagu madal enesehinnang või perfektsionism.

Enesevigastamise põhjuste uurimine võib olla keeruline või ebatäpne, sest paljud enesevigastajad püüavad oma vigastusi varjata.

Mis on enesevigastamine ja millised on selle vormid?

Enesevigastamine tähendab tahtlikku tegevust, mille eesmärk on iseendale füüsilise kahju tekitamine ilma otsese enesetapu eesmärgita. Levinumad viisid on:

  • lõikamine terava esemega, klaasiga või nugadega;
  • põletamine või kuuma esemega puudutamine;
  • peaga või muude kehapiirkondade löömine, peksmine;
  • karistuseks või emotsioonide väljendamiseks naha kriimustamine, hammustamine;
  • juuste tõmbamine (trichotillomania) või muude korduvate kehamuutuste tekitamine.

Kuidas enesevigastamine end välja näitab?

Sümptomid võivad olla nii nähtavad kui ka peidetud. Mõned märgid, mida tasub tähele panna:

  • värsked haavad, lõiked, põletusmargid või korduvad armiühendid;
  • riietus, mis katab keha ka soojadel päevadel (pikkade varrukatega), et vigastusi varjata;
  • sotsiaalse isolatsiooni suurenemine, üha sagedasem kinnine või vaikne olek;
  • meeleolumuutused, ärrituvus, häbitunne, üksindustunne;
  • kõrge riskikäitumine või raskused igapäevases toimimises (õppimine, töö).

Peamised põhjused ja mehhanismid

Enesevigastamise taga võib olla mitu tegurit; sageli on see viis raskete tunnetega toimetulemiseks. Peamised põhjused on:

  • Emotsioonide reguleerimine: füüsiline valu võib ajutiselt vähendada vaimset või emotsionaalset valu;
  • Enesekaristamine: tunne, et tuleb süüd “puhastada” või karistada end eksimuste eest;
  • Kommunikatsioon: väljendusetaabi või katse omada kontrolli suhete üle, kui sõnad ei toimi;
  • Dissotsiatsioon või tuimus: kehaline valu võib aidata “tunda end reaalsemana”;
  • Kaaskaudsed vaimse tervise häired: depressioon, ärevus, trauma- ja stressihäired, piiripealse isiksusehäire või sõltuvused;
  • Sotsiaalsed ja keskkonnategurid: ajutine mõjutamine sõprade poolt, varasem väärkohtlemine või konfliktid kodus.

Kes on ohus?

Enesevigastamine võib esineda igas vanuses ja igal taustal, kuid sagedamini tehakse seda noorukieas ja varases täiskasvanueas. Riskitegurid hõlmavad:

  • varasemad traumakogemused või väärkohtlemine;
  • vaimse tervise häired ja ebastabiilsed emotsioonid;
  • sotsiaalne surve või normid, mis normaliseerivad enesevigastamist;
  • peresaladused või halb tugisüsteem.

Tüsistused ja ohud

Kuigi enesevigastamine ei pruugi olla otsene enesetapukatse, on sel mitmeid riske:

  • püsivad armid ja koedekahjustused;
  • infektsioonid ja verekaotus raskemate vigastuste korral;
  • suurenenud risk enesetappu sooritada, eriti kui kaasneb sügav meeleheide;
  • suhtes ja tööelus tekkivad raskused ning isolatsioon.

Millal ja kuidas otsida abi?

Abi otsimine on oluline samm paranemise suunas. Mõtle abi otsimisele, kui:

  • kadus kontroll enesevigastamise sageduse või intensiivsuse üle;
  • vigastused on rasked, verejooks ei peatu või tekib infektsioon;
  • tunned, et oled ohus teha enesetapukatset või sul on konkreetne plaan;
  • enesevigastamine mõjutab suhteid, õppimist või tööd.

Abi saada saab mitmel moel: rääkides perearstiga, pöördudes eriarsti või psühholoogi/psühhiaatri poole, grupiteraapia või tugigruppide kaudu. Spetsiifilised ravimeetodid, mis on osutunud tõhusaks, hõlmavad dialektilist käitumisteraapiat (DBT), kognitiiv-käitumuslikku teraapiat (CBT) ja traumaterapeutilisi lähenemisi. Sageli on vajalik ka ravimite kasutamine kaasneva depressiooni või ärevuse raviks.

Kuidas aidata kedagi, kes ennast vigastab?

  • Kuula hinnanguta ja näita, et hoolid. Liigne hukkamõist võib viia varjamise juurde;
  • Väldi lihtsaid „lahendusi“ nagu käskimine lõpetada — tunnista, et tegu on keeruka probleemiga;
  • Paku praktilist abi: aita leida professionaalset nõustamist või koos võtta sammud esimese vastuvõtu jaoks;
  • Kui isik on laps või nooruk, teavita lapse eest vastutavat täiskasvanut või professionaali, kui see on turvaline ja võimalik;
  • Koostage turvaplaan: erista olukordi, mis vallandavad enesevigastamise, ning leia alternatiivseid toimetulekuviise (hingamistõmme, jahutav käsi, tegevus, mis tõmbab tähelepanu eemale);
  • Kui olukord on eluohtlik või inimene räägib enesetapust, pöördu koheselt erakorralise abi poole.

Esmaabi ja hädaolukord

Kui vigastus põhjustab tugev veritsus, teadvusekaotust või inimesel on enesetapuplaan, tuleb kohe kutsuda erakorraline meditsiiniline abi. Kui võimalik, lahenda veritsus esmalt järgmiselt:

  • kasuta puhast riiet või sidet ja suru veritsevale kohale püsivalt umbes 10–15 minutit;
  • hoia haav puhtana ja kata steriilse kandega, kui see on olemas;
  • ära eemalda sügavale kinnistunud objekti — jäta see meditsiinipersonalile;
  • pöördu tervishoiutöötaja juurde, et hinnata haava ja vajadusel saada täiendavat ravi.

Lõpetuseks

Enesevigastamine on keeruline ja sageli pikka aega kestnud probleem, mis vajab hoolikat ning mitmepoolset käsitlemist. Oluline on mitte süüdistada ennast ega teisi, vaid otsida toetust ja professionaalset abi. Kui tunned, et oled ohus või sul on mõtteid enesetapust, palun kontakteeru viivitamatult kohaliku erakorralise abi teenuse või kriisitelefoniga.