Enesevigastamine

Enesevigastuse liigid

Enesevigastamine on üldmõiste, mis hõlmab paljusid erinevaid tahtliku kehakahjustuse liike. On palju asju, mida võib pidada enesevigastuseks. Kui keegi näiteks töötab oma kehaga liiga kõvasti, võib seda pidada kergeks enesevigastuse vormiks. Teistel kergematel juhtudel võib enesevigastuse tegija tahtlikult noppida maha haavu või kriimustusi, et need ei paraneks. Sunduslik juuste tõmblemine (trikotillomaania) ja sunduslik naha noppimine (dermotillomaania) on impulsside kontrolli häired, mis on samuti enesevigastuse kerged vormid.

Raskematel juhtudel võib enesevigastajal tekkida luumurd või -võrutus või ohtlik verekaotus. Hammustamine, põletamine ja lõikamine on teised enesevigastuse vormid. Teine levinud enesevigastuse liik on ravimite üleannustamine.

Enesevigastamine võib süveneda, mida kauem on inimene seda teinud. Selle põhjuseks on see, et inimese keha omandab tolerantsuse (harjub) oma vigastustest tuleneva valu suhtes. Selle tõttu peavad nad end rohkem vigastama, et saada sama mõju. Mõnel juhul võib see viia surmaga või peaaegu surmaga lõppevate vigastusteni.

Inimene võib läbida vabatahtlikult valu ka muudel põhjustel, mida tavaliselt ei peeta enesevigastuseks. Enesevigastus on see, kui keegi vigastab ennast, et vältida midagi, mitte psühholoogiliste probleemide tõttu. Mõned inimesed tekitavad endale sõja ajal enesevigastuse, et nad ei peaks sõjaväes teenima.

Mõned inimesed teevad valu, et muuta oma välimust, nagu näiteks kõrva augustamine. Seda nimetatakse keha modifitseerimiseks. Keha modifitseerimine ei ole enesevigastuse vorm.

Skarifikatsioon on keha modifitseerimine, mille puhul keegi lõikab või põletab oma nahka kaunistamiseks. See võib hõlmata ka markeerimist, mis on mõnes vennaskonnas tavaline. See võib hõlmata ka naha korduvat lõikamist mustri või kujundusega. See tekitab väga suured armid. Mõned Aafrika hõimud kasutavad skarifitseerimist ilu ja tugevuse sümbolina.

Küünarvarre lõikamine on tavaline enesevigastuse tüüp.

Enesevigastamine elanikkonna hulgas

Ekspertide hinnangul on umbes 1% elanikkonnast iseennast vigastanud. Kuigi igas vanuses ja igas rahvusrühmas elavad inimesed on ennast vigastanud, on mõnes rühmas enesevigastuste tõenäosus suurem kui teistes. Vanus, sugu ja rass võivad olla enesevigastuse riski tegurid. Mõned tõendid viitavad sellele, et enesevigastamine on sagedamini levinud ka nende inimeste seas, kellel on perekonnas esinenud enesetappe või enesevigastusi.

Vanus

Üldiselt ravitakse enesevigastuse tõttu rohkem noori kui mis tahes muudes vanuserühmades. Ühe Austraalia uuringu kohaselt väidab 30% teismelistest, et nad on ennast vigastanud. Psüühikahäiretega inimeste seas on see rohkem levinud. Iga neljas (25%) psüühikahäirega teismelistest on ennast vigastanud. Enesevigastamine on naistel kõige sagedamini levinud vanuses 15-24 aastat. Mehed vigastavad end kõige tõenäolisemalt 25-34-aastaselt.

Hiljutised uuringud, mis keskenduvad noortele, näitavad, et 10 protsenti 15-16-aastastest noortest on ennast vigastanud. Sellisel juhul on enesevigastamine tavaliselt toimunud lõikamise teel.

Sugu

Oxfordis 2000. aastal läbi viidud uuringus leiti, et umbes 300 100 000-st (0,3%) 15-24-aastastest meestest ja 700-st (0,7%) 100 000-st (0,7%) samaealistest naistest sattus pärast enesevigastamist haiglasse. Sellise statistika põhjal on enamik nõus, et enesevigastusi teevad kõige tõenäolisemalt noored valged naised. Võimalik, et seetõttu arvatakse tavaliselt, et naistel on enesevigastuste osakaal suurem kui meestel. See ei pruugi siiski tõsi olla, sest naised saavad suurema tõenäosusega abi enesevigastuse puhul. Meestel võib olla sama või sarnane enesevigastamise määr kui naistel. Mõned tulemused on isegi näidanud, et 30ndate aastate keskpaigas on enesevigastuse tõttu ravil rohkem mehi kui naisi.

Diskrimineerimine

Diskrimineerimisega silmitsi seisvad vähemusrühmad vigastavad end ka sagedamini. Kui kedagi kiusatakse sellepärast, et ta on teistsugune (näiteks rassi, rahvuse või seksuaalse sättumuse tõttu), võib see põhjustada madalat enesehinnangut ja abituse tunnet emotsioonide suhtes. See võib viia mõned inimesed enesevigastamiseni.

Isiklik ajalugu

Uuringud on näidanud, et need, keda on väärkoheldud, vigastavad end suurema tõenäosusega ise. Seksuaalne, füüsiline ja emotsionaalne väärkohtlemine võivad põhjustada madalat enesehinnangut, eriti lastel. See võib põhjustada ka muid emotsionaalseid probleeme. Mõned inimesed võivad nende emotsioonide leevendamiseks pöörduda enesevigastuse poole. Väärkohtlemise ohvrite madal enesehinnang võib viia selleni, et nad usuvad, et väärkohtlemine oli nende süü. Selle tõttu võivad nad pöörduda enesevigastuse poole.

Ebastabiilsed elutingimused, näiteks töötus või abielulahutus, võivad samuti suurendada tõenäosust, et inimene hakkab ennast vigastama.

Vangid on ka tõenäolisemalt valmis ennast vigastama. Selle põhjuseks võib olla vanglates toimuv pidev trauma, sealhulgas seksuaalne ja füüsiline vägivald ning hirmutamine. Sellises keskkonnas nagu vangla, kus kinnipeetavate võimalused on piiratud, võivad kinnipeetavad pöörduda enesevigastuse poole. Inglismaal ja Walesis ütleb Howard League'i aruanne, et 2007. aastal vigastas ennast üle 22 000 vangi.

Õppe- ja arengupuudega inimesed, näiteks autistid, kahjustavad end suurema tõenäosusega iseennast. Selle põhjus on ebaselge. Mõned juhtumiuuringud on näidanud, et tegemist võib olla enesestimulatsiooni vormiga. Võib olla, et autistlikud lapsed, kes ennast vigastavad, püüavad väljendada frustratsiooni, mida nad ei suuda sõnadega selgitada. Autistlikud lapsed, kes ennast vigastavad, võivad seda teha, lüües pead või hammustades.

Treatment

Enesevigastamine on sõltuvust tekitav käitumine. Kui keegi on alustanud enesevigastamist, on tal raske lõpetada, isegi kui ta seda soovib. Seetõttu on professionaalne abi ja ravi oluline osa enesevigastamisest taastumisel.

See, milline ravi on kõige tõhusam, on inimeselt inimesele erinev. On olemas palju erinevaid raviviise, mida on kasutatud enesevigastavate inimeste aitamiseks.

Kognitiiv-käitumuslik teraapia võib aidata inimesel mõista, miks ta ennast vigastab. Kognitiiv-käitumuslik teraapia aitab patsientidel mõista oma probleemi põhjuseid. See on selleks, et patsient saaks teada, mis põhjustab tema enesevigastamist, ja õppida, kuidas nende probleemidega muul viisil kui enesevigastamisega toime tulla.

Abi võib olla ka traumajärgse stressihäire puhul kasutatavatest ravimeetoditest. See on tingitud sellest, et paljud inimesed, kes iseennast vigastavad, on olnud väärkohtlemise ohvrid. Näiteks võib tuua silmade liikumise desensibiliseerimise ja ümbertöötlemise teraapia (EMDR).

Ravimeid võib kasutada ka enesevigastuse raviks. Arvatakse, et enesevigastamine võib vabastada ajus keemilisi endorfiine. Aja jooksul võivad need kemikaalid muutuda sõltuvust tekitavaks. On olemas mõned ravimid, mis võivad aidata selle sõltuvuse puhul, kuid ei ole tõestatud, et need aitavad inimesi, kes ennast vigastavad. Naltreksoon ja naloksoon on kaks ravimit, mida uuritakse sellise ravi jaoks. Endorfiinidega seotud uuringud on tehtud peamiselt loomadega. On ebaselge, kas nende ajukeemia muudab uurimistulemusi.