Valcouri saare merelahing toimus 11. oktoobril 1776 Champlain'i järvel ja on tuntud ka kui Valcouri lahtede lahing. Peamine kokkupõrge leidis aset Valcouri lahes, New Yorgi mandriosa ning Valcouri saare vahelises väinas. See oli üks varasemaid suuri merelahinguid Ameerika Vabadussõjas ning üks esimesi näidete seas, kus tegutsesid ka kuningliku mereväe väed. Ameeriklaste laevastikku juhtis kindralmajor Benedict Arnold, brittide maaväe ja mereväe operatsioone koordineeris üldine Guy Carleton koos oma mereväeohvitseridega.
Taust
1776. aasta juunis olid kontinentaalarmee väed taganenud Quebecist ja koondunud Fort Ticonderoga ning Fort Crown Pointi ümbrusse. Sel suvel parandati kindlustusi ning ehitati üles väike ameeriklaste laevastik, et säilitada kontroll Champlain'i järvel ja pidurdada britide liikumist lõuna suunas. Kindral Carletonil oli Fort Saint-Jeanis suur armee — hinnanguliselt ligikaudu 9 000 meest — ja plaan viia üle järve suuremaid jõudusid, et jätkata rünnakut mööda Hudsoni jõge. Ameeriklased olid enne seda suutnud enamiku juba järvel olnud laevadest kas üle võtta või hävitada, kuid britid alustasid ka ise laevastiku suurendamist.
Lahingu käik
11. oktoobril 1776 kasutas Benedict Arnold väikesearvulist ja vähem relvastatud laevastikku strateegiliselt: ta paigutus Valcouri saare ja lääneranna vahele, sundides britte väiksematesse manöövritesse kitsal väinal. Britid tulid vastu tugevama ja paremini relvastatud laevastikuga ning lahingu käigus said paljud ameerika alused rängalt kannatada või hävisid. Selle öö jooksul läbi viidud osavast pimeduse ja tuule ärakasutusest hoolimata õnnestus Arnoldil osa laevu mööda briti laevastikust välja viia ning suunduda Crown Pointi ja edasi Ticonderoga poole. Teekonnal tuleb märkida, et ilmastikuolud ja britide ülekaal tingisid selle, et osa laevadest konfiskeeriti või põletati enne, kui need jõuda turvaliste sadamate juurde.
Tagajärjed ja tähendus
Kuna ameeriklased kaotasid lahingus suurema osa laevastikust, oli see taktikaline kaotus; siiski oli tulemus strateegiliselt oluline: lahing viivituse tõttu ei suutnud britid sel aastal edasi liikuda mööda Hudsoni orgu ning see andis kontinentaalarmeele olulise aja organisatsiooni tugevdamiseks ja järgnevateks kampaaniatega valmistumiseks. Seetõttu peetakse Valcouri lahingut sageli Pyrrhose võiduks briti perspektiivist — taktikaline edu, kuid strateegiline ebaõnnestumine selle aasta sõjaliste eesmärkide saavutamisel.
Osalejad ja mälestused
Briti laevastikus osalesid mitmed hiljem silmapaistvateks meremeesteks tõusnud ohvitserid. Näiteks nimedena mainitakse Thomas Pringle'i, James Dacres'i, Edward Pellew'd ja John Schank'i, kes jätkasid edaspidi teenistust kuninglikus mereväes ja mõnede karjäär lõppes kõrgetes ametites. Valcouri laht on tänaseks tunnustatud ning kuulub riiklike ajalooliste mälestusmärkide hulka. Üks lahingus uppunud ameerika aluseid, USS Philadelphia, leiti hiljem ja see tõsteti taas vee peale 1934. aastal (vaata). Samuti on lahinguajast pärit alus USS Spitfire kantud riiklikusse ajalooregistrisse.
Kokkuvõte: Valcouri saare lahing 11. oktoobril 1776 oli ameeriklaste jaoks küll laevastikulise kaotusega lõppenud konflikt, kuid see viivitas britide edasiliikumist ja aitas säilitada kontrolli Champlain'i piirkonnas talve saabumiseni — tulemus, mis omakorda mõjutas laiemalt sõjategevuse kulgu Ameerika Vabadussõjas.