Actiumi lahing otsustas Rooma Vabariigi lõpliku sõja. See toimumine märgistas pöördepunkti, mille järel võimulolek liikus lõplikult ühe mehe — tulevase Augustuse — kätte.
Taust
Actiumi eel oli Rooma pikka aega olnud sisemiste konfliktide räsitud. Pärast Julius Caesari mõrva ja järgnevaid võimuvõitlusi moodustasid Octavius, Marcus Antonius ja Lepidus nn triumviraadi, kuid koostöö lagunes. Septentrionaalne võimukeskus koondus Octaviuse ümber, idaosas olid aga suured huvid Marcus Antoniusel, kelle liitlane ja armuke oli Kleopatra. Kahe poole vastuolud süvenesid nii poliitiliselt kui ka sõjaliselt.
Lahing ja sõjaline käik
Lahing toimus 2. septembril 31 eKr Joonia mere ääres Kreekas, Rooma koloonia Actiumi lähedal. Octaviuse laevastikku juhtis tema peamine admiral Marcus Vipsanius Agrippa. Antoniuse laevastikku toetasid tema enda laevad ja olulisel määral ka tema armukese, Egiptuse kuninganna Kleopatra laevad.
Sõjatehniliselt oli situatsioon keeruline: Antoniusel oli palju suurte ja rasket tüüpi laevu ning transportsõidukeid, kuid need olid jäigemad ja vähem manööverdatavad. Octaviuse pool oli parem mereväe juhtimise ja logistika korraldusega — Agrippa oli sulgenud Antoniuse varustusliinid, kontrollinud laevateid ja rajanud blokaadi, sundides Antoniust otsustama lahinguks.
Lahingus leidis aset järgnev põhiline pöördelisus: Antoniuse laevastik ei suutnud Agrippa kiireid manöövreid ja paremat taktikat taluda. Lisaks mõjutasid moralli langust Octaviuse propaganda ning mitmete Antoniuse liitlaste ja sõjaväeosade eraldumine. Olulise lahkme tekitas ka Kleopatra ise: allikate ja hilisema tõlgenduse järgi läks tema laevastik — osa Antoniuse jõududest — avamerre ja pööras seejärel taganema. Mõned allikad toovad välja, et Kleopatra põgenes enne lahingu lõppu, mis jättis Antoniuse oma laevastiku ja väeosadega haavatavasse olukorda; Antony üritas teda jälgeda, mis murdis tema lahinguvõimekuse ja põhjustas tema vägede kokkuvarisemise.
Tagajärjed
Octavianuse võit andis talle vaba tee ida vallutamiseks ja poliitilise ülemvõimu kindlustamiseks. Pärast Actiumi vallutas ta 30 eKr Alexandria ning vastasseisu lõppes Antoniuse ja Kleopatra enesetappudega samal aastal. Rooma senat kaotas peaaegu kõik vastupanud jõud ning Octavianus sai de facto ainuvalitsejaks.
Tugevdades oma positsiooni võttis ta endale ametliku kõrvaltiitli Princeps („esimene kodanik“) ning hiljem, 27 eKr, andis senaat talle erakordse staatuse ja nime Augustuse. Egiptus muutus Roomale alluvaks provintsiks, mida hakkas haldama keiser otseselt määratud prefekt — see suurendas Octaviuse kontrolli impeeriumi üle, sest Egiptus oli tähtis toidu- ja varustusbasa.
Olulisus ja pärand
Kuigi Augustus säilitas mitmeid vabariiklikke vorme — ametinimetused, senati olemasolu, avalikud rituaalid — kujunes tegelik võim sentraalsemaks. Ajaloolased peavad Actiumi lahingut ja järgnenud sündmusi Rooma riigi süsteemse muutuse alguseks: paljud näevad selles Rooma Vabariigi lõppu ja Rooma impeeriumi algust.
Allikad (nt Plutarchos, Appianus, Cassius Dio) annavad lahingu kohta eriandmeid, mistõttu täpsed laevade arvud ja taktikalised detailid on vaieldavad. Arheoloogilised uuringud Ambraki lahes ja mujal on andnud täiendavat materjali, kuid mitmed küsimused jäävad historialaseile diskussiooni objektiks. Actiumi võit jäi püsivalt osa Rooma propagandast ja Augustuse isiklikust legendist — sündmusena, mis tõi lõpu viimastele suurtele sisekonfliktidele ja algatas pika rahuaja, mis mõjutas kogu Vahemere maailma ajalugu.