Juudas Iskariot: biograafia ja reetmise lugu Uues Testamendis

Juudas Iskariot (perekonnanimi tähendab Kerioti meest) oli üks Jeesuse algsetest jüngritest. Ta esineb kõigis neljas Uue Testamendi evangeeliumis. Teda kirjeldatakse nii, et ta reetis Jeesuse raha eest ja seejärel tappis end. Ta olevat olnud apostlite varahoidja.

Kuigi ta oli üks Jeesuse jüngritest, aitas ta ülempreestritel Jeesust kinni pidada. Seejärel käskisid need preestrid Rooma maavalitsejal Jeesust tappa. Preestrid maksid Juudasele tema abi eest kolmkümmend hõbedaühikut. Hiljem üritas Juudas suure süütunde tõttu Jeesuse reetmise pärast hõbedat tagasi anda. Kui ta ei suutnud oma tegusid tagasi teha, sooritas ta enesetapu.

Viimasel õhtusöögil ütles Jeesus oma jüngritele, et üks neist reedab teda. Matteus ja Luukas kirjutasid, et Jeesus andis mõista, et see oli Juudas.

Kui Jeesus palvetas Õlimäel, tõi Juudas preestrid ja nende mehed tema juurde. Siis suudles ta Jeesust, et preestrid saaksid teada, kes ta on. Siis viisid preestrid Jeesuse ära, et ta tapetaks. Preestrid andsid Juudasele raha selle eest, et ta neid aitab.

Matteuse evangeeliumis öeldakse, et Juudas tundis end süüdi, et aitas Jeesust tappa. Ta püüdis raha preestritele tagasi anda, kuid need ütlesid, et see on ebaseaduslik. Niisiis viskas Juudas raha templisse ja seejärel poos end üles. Seejärel ostsid preestrid raha eest võõrastele kalmistu.

Apostlite tegude raamatus kasutas Juudas raha selleks, et osta endale põllu, kuid suri seal mõne aja pärast. Pärast Juudase surma valisid teised jüngrid ühe mehe nimega Matias, kes asus tema asemele uueks jüngriks 12-st.

Motiivid ja tõlgendused

Uue Testamendi evangeeliumides motiveeritakse Juudase tegusid erinevalt. Kõige levinum on ettekujutus, et ta tegutses ahnuse või rahalise kasu pärast (viide kolmkümmend hõbedaühikut). Teistes tekstides — näiteks Luuka ja Apostlite tegude kirjelduse järgi — on rõhk Juudase hilisemal süütundel ja meelehärmilt enesetapul.

Samuti on kirjeldatud teisi võimalikke motiive: poliitilise pettumuse tõttu (ootused Messia sõjavõimule), soovi sundida Jeesust tegutsema või võimalus täita prohvetlikke ennustusi. Mõned teoloogid rõhutavad, et Juudase reetmine kuulub päästeajaloo sündmuste ahelasse — see oli samm, mille kaudu aset leidis Jeesuse kohtuprotsess ja ristilöömine.

Erinevused evangeeliumide vahel ja surma kirjeldused

Evangeeliumide ja Apostlite tegude kirjelduse vahel on märkimisväärseid erinevusi Juudase surma ja selle tagajärgede osas. Matteus jutustab, et Juudas viskas hõbeda templisse, läks ja poos end üles; preestrid ostsid raha eest kalmistu (nn „Akeldama” ehk vereväli). Apostlite tegudes aga öeldakse, et Juudas ostis oma eest põllu ja tema keha langes ning „kõht lõhkes ja kõik tema sissekäigud välja valgusid”.

Akadeemilises kirjanduses püütakse neid kahte lugu erinevalt ühildada: näiteks väidetakse, et Juudas võis esmalt end üles poos ja seejärel tema keha võis maha kukkuda või laguneda viisil, mida mõlemad autori traditsioonid kirjeldavad erinevalt. Oluline on tunnistada, et evangeeliumikogud annavad sageli teoloogiliselt vormistatud ning mõnikord eriilmelisi sündmuste seletusi.

Akeldama ja arheoloogia

Traditsioonilise kohaliku nime järgi kutsutakse juudaismus- ja kristlustraditsioonides Juudase ostetud kohta Akeldamaks (tõlkes „verepõld” või „vere väli”). Seda piirkonda seostatakse Jeruusalemma ümbruses asuva kalmistuga. Arheoloogilised leiud Jeruusalemmas on aidanud kinnitada, et selle ümbruses oli ürgajal surnuaedu ja kalmistuid, kuid otsest, kõikehõlmavat kinnitust evangeeliumikirjelduste kõlbmusele pole — paljud seosed põhinevad usu- ja liturgilisel traditsioonil.

Gnostiline „Juudase evangeelium” ja alternatiivsed vaated

20. sajandi lõpus leiti gnostiline tekst, mida nimetatakse „Juudase evangeeliumiks” ja mis avaldati laiemalt 2006. aastal. See tekst kujutab Juudast teisiti kui kannapöörajat: ta on eriline jüngritest, kellele Jeesus usaldab saladuse, ning reetmine on esitatud kui Jeesuse tahte järgimine või osa kõrgemast salajast plaanist. See dokument peegeldab varakristluse mitmekesisust ja edendab diskussiooni Juudase tegelikust positsioonist varakristlikus mõtlemises, kuid see ei kuulu kanonilisse Uude Testamenti.

Juudase kujutamine kultuuris ja teoloogias

Juudas Iskariot on lääne kultuuris ja kristlikus traditsioonis saanud reetmise ja petmise sümboliks. Tema kujutised kunstis, kirjanduses ja liturgias varieeruvad — auväärsuse kaotusest ja hukkamõistust kuni traagilise, kahetsuse tungiga isikuni. Mitmed kirikuisad ja hilisemad teoloogid on arutanud tema vastutust: kas ta oli vaba tahtega kurjategija või pigem osa jumalikust plaanist? See küsimus on tänaseni teoloogilise ja filosoofilise diskussiooni keskmes.

Kokkuvõte

Juudas Iskariot jääb üheks kõige vastuolulisemaks tegelaseks Uues Testamendis: samas tekstis kirjeldatakse nii tema pettust, süütunnet kui ka traagilist lõppu, ning varakristlikud ja hilisemad allikad pakuvad erinevaid interpretatsioone. Tema lugu tõstatab põhimõttelisi küsimusi vastutuse, pattude tagajärgede ja päästeaja sündmuste vältimatususe kohta, mistõttu on see teema olnud pühakirja uurijate, teoloogide, kunstnike ja kirikuloo huvitute pidevaks uurimisobjektiks.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Mis oli Juudas Iskarioti perekonnanimi?

K: Kuidas kirjeldatakse Juudast Uues Testamendis?

K: Kui palju raha maksid ülempreestrid Juudasele tema abi eest?

Küsimus: Mida tegi Juudas preestritelt saadud rahaga?

Küsimus: Kes asendas Juudast Jeesuse jüngrina?

K: Millal ütles Jeesus oma jüngritele, et üks neist teda reedab?

K: Kuidas aitas Juudas Jeesust tuvastada, et ülempreestrid saaksid ta vahistada?

Otsing