Julian Huxley
Sir Julian Sorell Huxley FRS (22. juuni 1887 - 14. veebruar 1975) oli inglise evolutsioonibioloog, humanist ja internatsionalist. Ta sündis Londonis ja suri seal. Ta oli loomuliku valiku pooldaja ja kaasaegse evolutsioonilise sünteesi juhtfiguur.
Ta oli Londoni Zooloogilise Ühingu sekretär (1935-1942), UNESCO esimene direktor ja Maailma Looduse Fondi asutajaliige.
Huxley oli pärit silmapaistvast Huxley perekonnast. Tema vend oli kirjanik AldousHuxley ja tema poolvend, bioloog ja Nobeli preemia laureaat Andrew Huxley, ning tema isapoolne vanaisa oli Thomas Henry Huxley, Charles Darwini sõber ja toetaja ning evolutsiooni pooldaja.
Huxley oli hästi tuntud oma teadusteaduslikes raamatutes ja artiklites ning raadios ja televisioonis. Ta sai 1953. aastal UNESCO Kalinga auhinna teaduse populariseerimise eest, 1956. aastal Kuningliku Seltsi Darwini medali ja 1958. aastal Linneani Seltsi Darwin-Wallace'i medali. Samal 1958. aastal, sada aastat pärast seda, kui Charles Darwin ja Alfred Russel Wallace kuulutasid välja evolutsiooniteooria loodusliku valiku teel, löödi ta rüütliks. 1959. aastal sai ta Laskeri fondi eriauhinna kategoorias "Planeeritud vanemlus - maailma rahvastik". Huxley oli Briti Eugeenika Seltsi silmapaistev liige.
Julian Huxley kui Fellow New College, Oxford 1922
Varasemad tööd
Tema eriline huvi oli lindude käitumine, eriti veelindude kurameerimine. Tema 1914. aastal avaldatud tähelepanekud tutt-tiiru eetoloogia kohta olid teetähiseks lindude väliuuringutes. Tema leiutatud elulised nimetused rituaalidele (nagu "pingviinitants", "plesiosaurusekisa" jne) tegid ideed meeldejäävaks ja huvitavaks ka tavalisele lugejale.
Suurtõugjad (Great Crested Grebes)
Evolutsioon
Huxley oli pärast August Weismanni kõige olulisem bioloog, kes nõudis, et loomulik valik oleks evolutsiooni peamine tegur. Ta oli hea suhtleja ja bioloogiateaduse silmapaistev populariseerija avalikkusele. Ta kuulus 20. sajandi alguses bioloogide vähemusse, kes uskusid, et loomulik valik on evolutsiooni peamine liikumapanev jõud ja et evolutsioon toimub väikeste sammude, mitte hüppeliselt. Need arvamused on tänapäeval standardiks saanud. Kuigi tema aeg akadeemikuna oli üsna lühike, õpetas ja julgustas ta 1920. aastatel Oxfordi ülikoolis mitmeid evolutsioonibiolooge.
Kaasaegne evolutsiooniline süntees
Huxley oli kaasaegse evolutsioonilise sünteesi võtmeisik. Ta selgitas, kuidas Gregor Mendeli avastused geneetika kohta sobivad kokku Charles Darwini evolutsiooniteooriaga loodusliku valiku kaudu. Huxley
Huxley esimeseks "proovikiviks" oli evolutsiooni käsitlemine ajakirjas "Science of Life" (1929-30) ning 1936. aastal avaldas ta pika ja olulise ettekande Briti assotsiatsiooni jaoks. 1938. aastal ilmus kolm pikka ülevaadet tähtsamatel evolutsiooniteemadel.
Nüüd oli Huxley jaoks aeg käsitleda evolutsiooni teemat täies mahus, mis sai tema elu määravaks teoseks. Tema raamat "Evolution: the modern synthesis" valmis ajal, mil ta oli Zooloogilise Seltsi sekretär, ning selles kasutas ta oma märkimisväärset kogu, mis hõlmas sajandi esimest osa hõlmavaid kordustrükke. See ilmus 1942. aastal. Raamatule antud arvustused teadusajakirjades olid peaaegu vaimustunud; ajakiri American Naturalist nimetas seda "kümnendi, võib-olla sajandi silmapaistvaks evolutsiooniteemaliseks käsitluseks". Lähenemisviis on läbinisti teaduslik, põhiteabe valdamine hämmastav".
Huxley peamised kaasautorid kaasaegses evolutsioonisünteesis on tavaliselt Ernst Mayr, Theodosius Dobzhansky, George Gaylord Simpson, Bernhard Rensch, Ledyard Stebbins ja populatsioonigeneetikud J. B. S. Haldane, Ronald Fisher ja Sewall Wright.
Huxley raamatu ilmumise ajal ei olnud mitmed neist siiski veel oma olulist panust andnud. E.B. Ford ja tema kaastöötajad ökoloogilise geneetika alal olid vähemalt sama olulised.
Evolutsiooniline areng
Ta uskus alati, et üldises plaanis viis evolutsioon organisatsiooni arenguni. "Progress ilma eesmärgita" oli üks tema lemmikfraasidest.
Oma "Evolutsiooni kaasaegse sünteesi" viimases peatükis defineerib ta evolutsioonilist progressi kui "bioloogilise efektiivsuse ülemise taseme tõstmist, mis on määratletud kui suurenenud kontroll keskkonna üle ja sõltumatus sellest. "Looduslik valik pluss aeg tekitab bioloogilist täiustumist... Bioloogilise masinavärgi paranemine... karjatavate hobuste jäsemed ja hambad... aju võimsuse kasv... Draakonilendlase silmad, mis näevad [teda] igas suunas ümberringi, on paranemine võrreldes varajaste eluvormide pelgalt mikroskoopiliste silmapunktidega". ["Kogu evolutsioonilise aja jooksul näeme üldist edasiminekut - paranemist kõigis elu põhiomadustes, sealhulgas selle üldises korralduses. [Kuid] paranemine ei ole üldine. Madalamatel vormidel õnnestub kõrgemate kõrval ellu jääda".
Eugeenika
Huxley oli Briti Eugeenika Seltsi silmapaistev liige ning oli asepresident (1937-1944) ja president (1959-1962). Huxley oli üks paljudest tolleaegsetest intellektuaalidest, kes uskusid, et ühiskonna madalaim klass on geneetiliselt alaväärne. Ta propageeris "väheste madalaimate ja kõige degeneratiivsemate tüüpide praktilist kõrvaldamist". Oma kirjutistes kasutas ta seda argumenti mitmel korral: keegi ei kahtle põllumajandusviljade iduplasma haldamise tarkuses, miks siis mitte kohaldada sama kontseptsiooni ka inimvarude suhtes?
Sõjajärgsetel aastatel, pärast seda, kui oli selgunud, et eugeenilised ideed olid natside poolt rikutud, lõi Huxley (1957) termini "transhumanism", et kirjeldada seisukohta, et inimene peaks ennast teaduse ja tehnoloogia abil parandama, mis võib hõlmata eugeenikat, kuid mis on oluline, ka sotsiaalse keskkonna parandamist.
UNESCO ja rassi
Vastuseks Euroopa fašismi tõusule 1930. aastatel paluti Huxley'l koos kolme teise teadlasega kirjutada "Meie, eurooplased". Huxley tegi ettepaneku asendada sõna "rass" sõnaga "etniline rühm". Pärast Teist maailmasõda osales ta UNESCO avalduse "Rassiküsimus" koostamisel, milles väideti, et:
"Bioloogilisest vaatepunktist lähtudes võib rassi seega määratleda kui üht populatsioonide rühma, mis moodustab liigi Homo sapiens..."... "Mida on nüüd teadlasel öelda inimkonna rühmade kohta, mida võib praegu tunnustada? Erinevad antropoloogid võivad ja on liigitanud inimrasse erinevalt, kuid praegu on enamik antropolooge nõus, et suurem osa tänapäeva inimkonnast liigitatakse kolme suurde rühma, mis on järgmised: Mongoloidide jaotus; neegrite jaotus; kaukaasia jaotus..."... "Katoliiklased, protestandid, moslemid ja juudid ei ole rassid..."
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Julian Sorell Huxley?
V: Julian Sorell Huxley oli inglise evolutsioonibioloog, humanist ja internatsionalist. Ta oli loomuliku valiku pooldaja ja moodsa evolutsioonilise sünteesi juhtfiguur.
K: Milliseid seisukohti ta esindas?
V: Ta oli Londoni Zooloogilise Seltsi sekretär (1935-1942), UNESCO esimene direktor ja Maailma Looduse Fondi asutajaliige.
K: Kes olid tema pereliikmed?
V: Tema vend oli kirjanik Aldous Huxley ja tema poolvend, bioloog ja Nobeli preemia laureaat Andrew Huxley, ning tema isapoolne vanaisa oli Thomas Henry Huxley, Charles Darwini sõber ja toetaja ning evolutsiooni pooldaja.
K: Kuidas ta teistele teadust tutvustas?
V: Ta tutvustas teadust raamatutes ja artiklites, samuti raadios ja televisioonis.
K: Milliseid auhindu sai ta teaduse populariseerimise eest?
V: 1953. aastal sai ta UNESCO Kalinga auhinna teaduse populariseerimise eest, 1956. aastal Kuningliku Seltsi Darwini medali ja 1958. aastal Linneani Seltsi Darwin-Wallace'i medali. Samal aastal nimetati ta ka rüütliks. 1959. aastal sai ta Laskeri fondi eripreemia planeeritud vanemluse - maailma rahvastiku kategoorias.
K: Kas Julian Sorell Huxley kuulus mõnda teise organisatsiooni?
V: Jah, ta oli Briti Eugeenika Seltsi silmapaistev liige.
