Sir Julian Huxley — evolutsioonibioloog, UNESCO esimene direktor ja humanist
Sir Julian Huxley — mõjukas evolutsioonibioloog, UNESCO esimene direktor ja humanist; teaduse populariseerija, loodusliku valiku juhtfiguur ning Huxley perekonna silmapaistev esindaja.
Sir Julian Sorell Huxley FRS (22. juuni 1887 – 14. veebruar 1975) oli inglise evolutsioonibioloog, humanist ja internatsionalist, kes mõjutas 20. sajandi bioloogiat, teaduse populariseerimist ja rahvusvahelist teaduspoliitikat. Ta sündis Londonis ja suri samuti seal. Huxley kuulus kaasaegse evolutsioonilise sünteesi selgroogu ja oli tugev loomuliku valiku pooldaja.
Elulugu ja perekond
Huxley pärines kuulsast Huxley perekonnast, kus teadus ja kirjandus olid olulisel kohal. Tema vend oli kirjanik AldousHuxley, tema poolvend oli bioloog ja Nobeli preemia laureaat Andrew Huxley, ning tema isapoolne vanaisa oli Thomas Henry Huxley, tuntud kui Charles Darwini sõber, toetaja ja evolutsiooni pooldaja. Selline taust mõjutas tema haridust ja akadeemilist suunda kogu elu jooksul.
Teadustöö ja kirjutised
Huxley oli väga produktiivne teadlane ja kirjanik: ta avaldas hulgaliselt teadusartikleid, populaarteaduslikke raamatuid ning esines sageli raadios ja televisioonis. Tema tähtsaimad panused olid seotud evolutsiooniteooria arendamisega ning selle ühendamisega genetikaga – see suund on tuntud kui kaasaegne evolutsiooniline süntees. Üks tema tuntumaid töid on raamat "Evolution: The Modern Synthesis" (1942), mis aitas koondada ja selgitada tolleaegseid teadmisi evolutsioonist, populatsioonigenetikast ja taksonoomiast.
Ametikohad ja avalik tegevus
Tööalaselt oli Huxley mitmel olulisel kohal: ta oli Londoni Zooloogilise Ühingu sekretär (1935–1942) ning pärast Teist maailmasõda sai temast UNESCO esimene direktoraat (Director-General) — aastatel 1946–1948 juhtis ta organisatsiooni, mille eesmärk oli edendada rahvusvahelist koostööd teaduse, hariduse ja kultuuri vallas. Ta oli ka üks Maailma Looduse Fondi asutajaid ning aktiivne looduskaitse ja loodushoiualaste algatuste toetaja.
Teaduse populariseerimine, auhinnad ja tunnustus
Huxley oli tuntud kui selge ja veenev teaduse populariseerija. Tema töö eest anti talle mitmeid auhindu: 1953. aastal sai ta UNESCO Kalinga auhinna teaduse populariseerimise eest, 1956. aastal anti talle Kuningliku Seltsi Darwini medali ning 1958. aastal Linneani Seltsi Darwin–Wallace'i medali. Sama aastal, sada aastat pärast Darwinilt ja Alfred Russel Wallace'ilt pärit avalduse avalikustamist loodusliku valiku kohta, löödi ta rüütliks. 1959. aastal sai ta ka Laskeri fondi eriauhinna kategoorias, mis tõstis esile tema panuse rahvastiku- ja planeeritud vanemluse küsimustes.
Hoianud seisukohad ja kriitika
Huxley mainitakse sageli ka seoses tema seotusega eugenismiga: ta oli Briti Eugeenika Seltsi silmapaistev liige ning avaldas toetavaid seisukohti mõnede eugenistlike ideede suhtes, eriti varajases karjääri faasis. Tänapäeva vaatenurgast on need seisukohad vastuolulised ja on tekitanud elutöö sisu hindamisel olulist kriitikat. Samas pühendus ta ka rahvusvahelisele koostööle, inimõiguste edendamisele ja looduskaitsele, mis on tema pärandi mitmetahuline osa.
Pärand
Julian Huxley mõju ulatub teadusest ja akadeemilisest tööst väljapoole: ta aitas kujundada 20. sajandi arusaamu evolutsioonist, edendas teaduse rahvusvahelist rolli kultuuri- ja haridusalases koostöös ning oli aktiivne häälekandja looduskaitse ja rahvastikuteemade küsimustes. Tema kirjatöö ja avalikud esinemised aitasid tuua keerulised teaduslikud ideed laiema avalikkuse ette, kuigi osa tema poliitilistest ja ideoloogilistest seisukohtadest on hiljem tekitanud tõsist vaidlust.
Julian Huxley kui Fellow New College, Oxford 1922
Varasemad tööd
Tema eriline huvi oli lindude käitumine, eriti veelindude kurameerimine. Tema 1914. aastal avaldatud tähelepanekud tutt-tiiru eetoloogia kohta olid teetähiseks lindude väliuuringutes. Tema leiutatud elulised nimetused rituaalidele (nagu "pingviinitants", "plesiosaurusekisa" jne) tegid ideed meeldejäävaks ja huvitavaks ka tavalisele lugejale.
Suurtõugjad (Great Crested Grebes)
Evolutsioon
Huxley oli pärast August Weismanni kõige olulisem bioloog, kes nõudis, et loomulik valik oleks evolutsiooni peamine tegur. Ta oli hea suhtleja ja bioloogiateaduse silmapaistev populariseerija avalikkusele. Ta kuulus 20. sajandi alguses bioloogide vähemusse, kes uskusid, et loomulik valik on evolutsiooni peamine liikumapanev jõud ja et evolutsioon toimub väikeste sammude, mitte hüppeliselt. Need arvamused on tänapäeval standardiks saanud. Kuigi tema aeg akadeemikuna oli üsna lühike, õpetas ja julgustas ta 1920. aastatel Oxfordi ülikoolis mitmeid evolutsioonibiolooge.
Kaasaegne evolutsiooniline süntees
Huxley oli kaasaegse evolutsioonilise sünteesi võtmeisik. Ta selgitas, kuidas Gregor Mendeli avastused geneetika kohta sobivad kokku Charles Darwini evolutsiooniteooriaga loodusliku valiku kaudu. Huxley
Huxley esimeseks "proovikiviks" oli evolutsiooni käsitlemine ajakirjas "Science of Life" (1929-30) ning 1936. aastal avaldas ta pika ja olulise ettekande Briti assotsiatsiooni jaoks. 1938. aastal ilmus kolm pikka ülevaadet tähtsamatel evolutsiooniteemadel.
Nüüd oli Huxley jaoks aeg käsitleda evolutsiooni teemat täies mahus, mis sai tema elu määravaks teoseks. Tema raamat "Evolution: the modern synthesis" valmis ajal, mil ta oli Zooloogilise Seltsi sekretär, ning selles kasutas ta oma märkimisväärset kogu, mis hõlmas sajandi esimest osa hõlmavaid kordustrükke. See ilmus 1942. aastal. Raamatule antud arvustused teadusajakirjades olid peaaegu vaimustunud; ajakiri American Naturalist nimetas seda "kümnendi, võib-olla sajandi silmapaistvaks evolutsiooniteemaliseks käsitluseks". Lähenemisviis on läbinisti teaduslik, põhiteabe valdamine hämmastav".
Huxley peamised kaasautorid kaasaegses evolutsioonisünteesis on tavaliselt Ernst Mayr, Theodosius Dobzhansky, George Gaylord Simpson, Bernhard Rensch, Ledyard Stebbins ja populatsioonigeneetikud J. B. S. Haldane, Ronald Fisher ja Sewall Wright.
Huxley raamatu ilmumise ajal ei olnud mitmed neist siiski veel oma olulist panust andnud. E.B. Ford ja tema kaastöötajad ökoloogilise geneetika alal olid vähemalt sama olulised.
Evolutsiooniline areng
Ta uskus alati, et üldises plaanis viis evolutsioon organisatsiooni arenguni. "Progress ilma eesmärgita" oli üks tema lemmikfraasidest.
Oma "Evolutsiooni kaasaegse sünteesi" viimases peatükis defineerib ta evolutsioonilist progressi kui "bioloogilise efektiivsuse ülemise taseme tõstmist, mis on määratletud kui suurenenud kontroll keskkonna üle ja sõltumatus sellest. "Looduslik valik pluss aeg tekitab bioloogilist täiustumist... Bioloogilise masinavärgi paranemine... karjatavate hobuste jäsemed ja hambad... aju võimsuse kasv... Draakonilendlase silmad, mis näevad [teda] igas suunas ümberringi, on paranemine võrreldes varajaste eluvormide pelgalt mikroskoopiliste silmapunktidega". ["Kogu evolutsioonilise aja jooksul näeme üldist edasiminekut - paranemist kõigis elu põhiomadustes, sealhulgas selle üldises korralduses. [Kuid] paranemine ei ole üldine. Madalamatel vormidel õnnestub kõrgemate kõrval ellu jääda".
Eugeenika
Huxley oli Briti Eugeenika Seltsi silmapaistev liige ning oli asepresident (1937-1944) ja president (1959-1962). Huxley oli üks paljudest tolleaegsetest intellektuaalidest, kes uskusid, et ühiskonna madalaim klass on geneetiliselt alaväärne. Ta propageeris "väheste madalaimate ja kõige degeneratiivsemate tüüpide praktilist kõrvaldamist". Oma kirjutistes kasutas ta seda argumenti mitmel korral: keegi ei kahtle põllumajandusviljade iduplasma haldamise tarkuses, miks siis mitte kohaldada sama kontseptsiooni ka inimvarude suhtes?
Sõjajärgsetel aastatel, pärast seda, kui oli selgunud, et eugeenilised ideed olid natside poolt rikutud, lõi Huxley (1957) termini "transhumanism", et kirjeldada seisukohta, et inimene peaks ennast teaduse ja tehnoloogia abil parandama, mis võib hõlmata eugeenikat, kuid mis on oluline, ka sotsiaalse keskkonna parandamist.
UNESCO ja rassi
Vastuseks Euroopa fašismi tõusule 1930. aastatel paluti Huxley'l koos kolme teise teadlasega kirjutada "Meie, eurooplased". Huxley tegi ettepaneku asendada sõna "rass" sõnaga "etniline rühm". Pärast Teist maailmasõda osales ta UNESCO avalduse "Rassiküsimus" koostamisel, milles väideti, et:
"Bioloogilisest vaatepunktist lähtudes võib rassi seega määratleda kui üht populatsioonide rühma, mis moodustab liigi Homo sapiens..."... "Mida on nüüd teadlasel öelda inimkonna rühmade kohta, mida võib praegu tunnustada? Erinevad antropoloogid võivad ja on liigitanud inimrasse erinevalt, kuid praegu on enamik antropolooge nõus, et suurem osa tänapäeva inimkonnast liigitatakse kolme suurde rühma, mis on järgmised: Mongoloidide jaotus; neegrite jaotus; kaukaasia jaotus..."... "Katoliiklased, protestandid, moslemid ja juudid ei ole rassid..."
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Julian Sorell Huxley?
V: Julian Sorell Huxley oli inglise evolutsioonibioloog, humanist ja internatsionalist. Ta oli loomuliku valiku pooldaja ja moodsa evolutsioonilise sünteesi juhtfiguur.
K: Milliseid seisukohti ta esindas?
V: Ta oli Londoni Zooloogilise Seltsi sekretär (1935-1942), UNESCO esimene direktor ja Maailma Looduse Fondi asutajaliige.
K: Kes olid tema pereliikmed?
V: Tema vend oli kirjanik Aldous Huxley ja tema poolvend, bioloog ja Nobeli preemia laureaat Andrew Huxley, ning tema isapoolne vanaisa oli Thomas Henry Huxley, Charles Darwini sõber ja toetaja ning evolutsiooni pooldaja.
K: Kuidas ta teistele teadust tutvustas?
V: Ta tutvustas teadust raamatutes ja artiklites, samuti raadios ja televisioonis.
K: Milliseid auhindu sai ta teaduse populariseerimise eest?
V: 1953. aastal sai ta UNESCO Kalinga auhinna teaduse populariseerimise eest, 1956. aastal Kuningliku Seltsi Darwini medali ja 1958. aastal Linneani Seltsi Darwin-Wallace'i medali. Samal aastal nimetati ta ka rüütliks. 1959. aastal sai ta Laskeri fondi eripreemia planeeritud vanemluse - maailma rahvastiku kategoorias.
K: Kas Julian Sorell Huxley kuulus mõnda teise organisatsiooni?
V: Jah, ta oli Briti Eugeenika Seltsi silmapaistev liige.
Otsige