Eugeenika: definitsioon, ajalugu ja eetilised küsimused
Eugeenika on sotsiaalne ja poliitiline filosoofia, mis püüab mõjutada seda, kuidas inimesed valivad paaritumist ja laste kasvatamist eesmärgiga „parandada” inimliiki. See mõiste hõlmab väga erinevaid ideid ja meetodeid — alates ühiskondlikest kampaaniatest kuni seaduslike piirangute ja meditsiiniliste sekkumisteni.
Eugeenika tugineb mõnele põhiideele. Esimene neist on arusaam, et geneetika puhul kehtib see, mis kehtib loomade kohta, ka inimese kohta: omadused kanduvad põlvkondade vahel edasi ja seetõttu võiksid valikud vanemate kohta mõjutada järglaste omadusi. Loomade aretuse näidetena tõstetakse tihti esile, kuidas erinevad koeratõugude käitumine ja välimus muutuvad, ning et tänapäevased tõud on huntidest või teistest esivanematest oluliselt erinevad. Samuti viidatakse pärilikkusele ja põllumajandusloomade aretusele kui argumendile, et inimeste omadusi saaks või tuleks sarnasel viisil mõjutada — kui järgmise põlvkonna vanemad on valitud, siis see mõjutab seda, millised järeltulijad sünnivad.
Negatiivse eugeenika eesmärk on piirata nende inimeste paljunemist, kellel eeldatakse olevat kannatusi või „soovitamatuid” omadusi, et vähendada tulevikus haigusi või sotsiaalseid probleeme. Positiivse eugeenika eesmärk on julgustada inimesi, keda peetakse „terveks” või „soovitavaks”, rohkem lapsi saama. Mõlemad lähenemised on ajalooliselt rakendatud väga erinevate meetoditega — alates teavituskampaaniatest kuni sundsterilisatsioonide ja diskrimineerivate seadusteni.p85 Eugeenika idee on vastuoluline, sest minevikus kasutati seda sageli diskrimineerimise ja ebaõigluse õigustamiseks nende inimeste suhtes, keda peeti geneetiliselt ebatervislikuks või ühiskonnale kahjulikuks. Omaduste selekteerimine inimestel tõstatab otseselt küsimusi inimõiguste, vabaduse ja võrdsuse kohta.
Ajaloost
Eugeenika liikumine oli eriti mõjukas 19. ja 20. sajandi alguses. Paljudes riikides — eelkõige Ameerika Ühendriikides, Põhja-Euroopas ja mujal — võeti vastu seadusi, mis lubasid sundsterilisatsioone või kehtestasid muid piiranguid teatud rühmadele (nt vaimupuudega või neid peetud isikud). Kõige rängemaks ja traagilisemaks sai eugeenika poliitika natsionaalsotsialistliku Saksamaa käitumises, kus seda ideoloogiat kasutati rassipoliitika, sunniviisiliste steriliseerimiste ja inimestele suunatud vägivaldsete meetmete õigustamiseks. Need ajaloolised näited on näidanud, kuidas eugeenika võib viia massilisele vägivallale ja inimõiguste rikkumistele.
Meetodid ja teaduslik taust
Traditsioonilised eugeenilised meetodid on hõlmanud: teavituskampaaniaid, steriliseerimisprogramme, abielupiiranguid, diskrimineerivaid poliitikaid ja selektiivset immigratsioonipoliitikat. Kaasaegsed tehnoloogiad — nagu geneetiline testimine, IVF koos embrüote valikuga, preimplantatsiooniline geneetiline diagnostika (PGD) ning geenitehnoloogiad (nt CRISPR) — on avanud uued võimalused, mis võivad teoreetiliselt viia sarnaste eesmärkide saavutamiseni ilma varasemaid meetodeid kordamata.
Oluline teaduslik vastuväide eugeenika lihtsustatud versioonidele on see, et paljud olulised inimomadused (nt intelligentsus, käitumine, enamus haigusi) on polügeensed — neid mõjutavad paljud geenid ja tugevasti keskkond. Seetõttu on inimeste „valimine” või „parandamine” palju keerulisem ja ettearvamatum kui mõnede lihtsate tunnuste (näiteks värvus või teatud pärilikud haigused) puhul.
Eetilised küsimused ja kriitika
- Inimõigused ja autonoomia: sundmeetmed rikuvad inimeste õigust otsustada oma keha ja pereelu üle.
- Diskrimineerimine: eugeenikapõhised poliitikad on sageli suunatud marginaliseeritud rühmade vastu ja võimendavad sotsiaalseid ebaõiglusi.
- Sotsiaalne ja majanduslik kontekst: paljud „probleemid”, mida eugeenika püüdis lahendada, olid tegelikult seotud vaesuse, halva tervishoiu ja ebavõrdsusega — need ei lahene geneetiliste meetmetega.
- Teadusliku ebakindluse ignoreerimine: lihtsustatud pärilikkuse-analoogiad loomade aretusest inimeste komplekssete omaduste peale on eksitavad.
- Võimalus kuritarvitamiseks: poliitiline või ideoloogiline kuritarvitus võib viia tõsiste ühiskondlike tagajärgedeni.
Tänapäev ja regulatsioon
Tänapäeval on enamik meditsiini- ja eetikanõukogusid ja inimõiguste organisatsioone ühemeelsed selles osas, et coercitive eugeenika on vastuvõetamatu. Samas arutletakse aktiivselt, kuidas reguleerida uusi tehnoloogiaid (nt geeniteraapia ja embrüote redigeerimine), et ära hoida diskrimineerivat või ohtlikku kasutust ning tagada patsientide ja vanemate autonoomia ning informeeritud nõusolek.
Kõige laiemas mõttes rõhutavad kaasaegsed kriitikud, et ühiskond peaks keskenduma tervise edendamisele, haridusele, vaesuse vähendamisele ja võrdsuse parandamisele, mitte bioloogiliselt „täiuslikumate” inimeste sihtmärgistamisele. Teaduslikult teadlik lähenemine tunnistab geneetika piiranguid ja väärtustab mitmekesisust kui ühiskondlikku tugevust.
Kokkuvõte: eugeenika on ajalooliselt olnud nii teaduslike arusaamade kui ka poliitiliste ja ideoloogiliste tõlgenduste segu. Selle rakendused on toonud kaasa suuri inimõiguste rikkumisi ja seetõttu on sund- või diskrimineerival eugeenikal tänapäeval tugev vastuseis. Arutlused geenitehnoloogia ja reproduktiivsete meetodite üle jätkuvad, kuid neid juhivad nüüd enamasti eetilised põhimõtted, inimõigused ja teaduslik läbipaistvus.
Eugeenika on inimese evolutsiooni enesejuhtimine , teise rahvusvahelise eugeenikakongressi logo, 1921. aasta
Francis Galton
Kaasaegse eugeenika leiutas 1865. aastal briti teadlane Sir Francis Galton, kes oli Charles Darwini nõbu. Galton uskus, et intelligentsus ja andekus on pärilikud ja kanduvad vanematelt lastele. Sellest lähtudes arvas ta, et inimesi saab aretada targemaks, nagu loomi aretatakse suuremaks või väiksemaks. Galton arvas, et parim viis seda teha oli rohkem teada saada pärilikkusest ning samuti öelda inimestele, et nad peaksid abielluma ainult selliste inimestega, kes on targad ja tugevad. Galton valis nime "eugeenika", sest see oli väga sarnane kreeka keele sõnaga "hästi sündinud".
Galton arendas eugeenika ideed kogu oma elu jooksul. Ta mõistis kaht liiki eugeenikat, positiivset ja negatiivset eugeenikat. Üks probleem, mida kriitikud tõid esile, on raskused selles, et on raske kokku leppida, kes on geneetiliselt terve inimene ja kes on alaväärne. Ilmselt on arvamused erinevad.
Sir Francis Galton töötas algselt välja eugeenika ideed, kasutades sotsiaalstatistikat.
Eugeenika Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides
Gregor Mendeli teadusliku töö taasavastamine 1900. aastal viis kaasaegse geneetika ja arusaamiseni sellest, kuidas pärilikkus toimib. Mendel ise tegi katseid herneste peal ja leidis, et paljud hernetaimede omadused, näiteks nende värvus või kõrgus, on pärilikkuse kaudu sisse ja välja lülitatavad nagu lüliti. Näiteks võisid tema herned olla kas kollased või rohelised, üks või teine.
Inimestele rakendades arvasid inimesed, et see tähendab, et inimese omadused, nagu näiteks arukus või mittearukus, võivad olla mõjutatud pärilikkusest.
Teine mõttekäik on järgmine. Evolutsiooni käigus oli inimene allutatud looduslikule valikule nagu iga teine eluvorm. Keskmiselt oli tervetel ja intelligentsetel inimestel suurem võimalus paljuneda. Tänapäeva tsivilisatsioonis tundub aga sageli, et see protsess ei kehti. Alfred Russel Wallace ja Charles Darwin arutasid just seda küsimust murelikult.p70 Riikides, kus koguti statistikat, näitas see statistika, et paljudel juhtudel oli vaestel rohkem lapsi kui rikastel. Samuti näitas statistika, et mõnede suurte rahvaste kogurahvastik vähenes.p73 Ühe ehmatava teabe andis Karl Pearsoni, Londoni Ülikooli Kolledži Galtoni eugeenikaprofessori ja rakendusstatistika osakonna rajaja Karl Pearsoni juhitud uurimus. Tulemuseks oli, et pool igast järgnevast põlvkonnast oli toodetud mitte rohkem kui neljandik eelmisest põlvkonnast ja see neljandik oli "ebaproportsionaalselt suures osas ühiskonna räpaste hulgas". p74
Evolutsioonibioloog Julian Huxley oli samuti eugeenika toetaja. Ta kasutas seda argumenti mitu korda:
"Keegi ei kahtle põllumajandusvarade [pärilikkuse] haldamise tarkuses, miks siis mitte kohaldada sama kontseptsiooni ka inimvarude suhtes?"
Ameerika teadusajaloolane Garland Allen kommenteeris: "Põllumajandusanaloogia esineb ikka ja jälle, nagu ka paljude Ameerika eugeenikute kirjutistes".
Sarnaselt oli Ameerika geneetik Charles Davenport kogu elu eugeenika propageerija ja kirjutas ühe esimestest eugeenika õpikutest. 3. peatükk Kahtlemata on eugeenikat toetanud kahtlemata mainekad kutselised teadlased.
Ameerika Ühendriikides sai eugeenika 20. sajandi alguses väga populaarseks ideeks. Inimesed arvasid, et see ravib ühiskonna kõikidest tolleaegsetest probleemidest, nagu kuritegevus ja vaesus, sest nad arvasid, et kõik inimkäitumise aspektid on tõenäoliselt pärilikud. Väga tähtsad teadlased ja poliitikud toetasid eugeenikat ning enamik pidas seda väga edumeelseks ja teaduslikuks filosoofiaks.
Kuid mõned eugeenikaliikumise eestvedajad kasutasid seda rassismi ja eelarvamuste õigustamiseks. Nad kasutasid eugeenikat ettekäändena, et võtta vastu seadusi, mis piirasid sisserännet riikidest, mis neile ei meeldinud, väites, et nende inimesed on geneetiliselt "ebasobivad". Samuti võtsid nad vastu seadusi, mille kohaselt ei tohi eri rassist inimesed omavahel abielluda. Mis kõige tähtsam, nad võtsid vastu seadusi, mille kohaselt võib inimesi, kellel arvatakse olevat vaimuhaigus või vaimne puue, steriliseerida vastu nende tahtmist. Nende seaduste alusel steriliseeriti Ameerika Ühendriikides 1907. aastast kuni 1970. aastateni üle 60 000 inimese.
Tänapäeval teame, et seda tüüpi statistika tõlgendamine on keeruline ja et paljudes 20. sajandi alguses avaldatud uuringutes on tõsiseid puudusi. Sellest hoolimata ei peatanud eugeenika liikumist mitte parem teadus. See oli pärast Teist maailmasõda saadud teadmine natside rassipoliitika mõjust Saksamaal ja teistes sõja ajal okupeeritud riikides. Selliseid sõjakuritegusid ei propageerinud muidugi ükski eugeenik. Siiski oli ühine teema. See teema oli kasvav huvi üksikisikute õiguste vastu riigi õiguste vastu.
Eugeenika pärast Teist maailmasõda
Teise maailmasõja lõpuga lõppes Saksamaal sundsteriliseerimine. Ameerika Ühendriikides jätkus see kuni 1974. aastani. Peamised sihtrühmad olid esialgu need, kes olid haiged või kellel oli mõni füüsiline või vaimne puue.
Alles 1985. aastal kaotati Šveitsi Vaud'i kantoni seadus. See seadus võimaldas teatud inimrühma sundsteriliseerimist. See asendati riikliku tasandi seadusega, mis ütleb, millistel tingimustel võib nõusolekuta inimesi steriliseerida.
Teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel muutus eugeenika akadeemilises teaduses üha ebapopulaarsemaks. Paljud organisatsioonid ja ajakirjad, mis pärinesid eugeenikaliikumiselt, hakkasid sellest filosoofiast distantseeruma, näiteks kui Eugenics Quarterly'st sai 1969. aastal Social Biology.
Eugeenika täna
Kuigi tänapäeval on vähe inimesi, kes avalikult propageerivad eugeenikat, mõtlevad paljud inimesed, mida tähendab geenitehnoloogiate areng tulevikus.
On olemas geneetiline nõustamine, kus vanemad saavad teavet oma pärilikkuse kohta ja isegi ennetada lapse sündi, kui tal on pärilike haiguste risk. Mõned inimesed ei arva siiski, et asi on nii selge, ja mõtlevad, kas geneetiline sõeluuring, geneetiline nõustamine ja sünnituskontroll on kõik vaid üks eugeenika teine vorm. Mõned inimesed mõtlevad, kas see on halb, sest see rikub inimväärikust. Mõned inimesed on eugeenika ja geneetilise nõustamise vastu usulistel põhjustel. Nendel põhjustel on eugeenika idee tänapäeval vastuoluline.
Suur osa sellest murest on kohatu. Geneetiline nõustamine ei muuda inimpopulatsiooni geneetilist koosseisu märgatavalt. Olulisem on arenev võimekus tuvastada ja seejärel otseselt muuta inimgenoomi elemente (geenitehnoloogia). See võib muuta inimpopulatsioonide geneetilist struktuuri.
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
K: Mis on eugeenika?
V: Eugeenika on sotsiaalne ja poliitiline filosoofia, mille eesmärk on mõjutada seda, kuidas inimesed valivad paaritumist ja laste kasvatamist, eesmärgiga parandada inimliiki.
K: Millised on eugeenika põhilised ideed?
V: Eugeenika põhiideed hõlmavad seda, et geneetika puhul kehtib see, mis kehtib loomade puhul, ka inimese puhul, ning et omadused kanduvad pärilikkuses ühest põlvkonnast teise.
K: Mis on negatiivne ja positiivne eugeenika?
V: Negatiivse eugeenika eesmärk on kõrvaldada kannatusi põhjustavad omadused, piirates nende omadustega inimeste paljunemist, samas kui positiivse eugeenika eesmärk on toota rohkem terveid ja arukaid inimesi, veendes neid omadusi omavaid inimesi rohkem lapsi saama.
K: Kuidas on eugeenikat minevikus kasutatud?
V: Minevikus pakuti eugeeniliste põhimõtete rakendamiseks välja mitmeid viise ning mõnikord kasutati seda diskrimineerimise ja ebaõigluse õigustamiseks inimeste suhtes, keda peeti geneetiliselt ebatervislikuks või alaväärseks.
K: Kas eugeenika on vastuoluline?
V: Jah, sest seda on varem kasutatud teatud inimrühmade diskrimineerimise õigustamiseks.
K: Kas kõik eugeenika tõlgendused on sarnased?
V: Ei, erinevad inimesed tõlgendavad seda erinevalt, sõltuvalt oma uskumustest ja väärtustest.
