Hernes (Pisum sativum): määratlus, ajalugu ja kasvatamine

Hernes on botaaniliselt vili, kuigi seda toiduvalmistamisel tavaliselt käsitletakse kui köögivilja. Terminit kasutatakse kõige sagedamini kaunvilja Pisum sativum väikeste kerakujuliste seemnete või kaunade kirjeldamiseks. Hernes oli ka algne mudelorganism, mida Gregor Mendel kasutas oma varajases geneetilises töös, mistõttu on see taim bioloogias ja põllumajanduses ajalooliselt tähtis.

Botaanika ja taksonoomia

P. sativum on üheaastane taim kuuluv kaunviljade sugukonda. Hernes arendab kaunu, milles on mitu ümarat seemet; iga keskmine hernes kaalub tavaliselt 0,1–0,36 grammi. Kuigi tavapäraselt räägitakse hernestest Pisum-sugu liikide kontekstis, kasutatakse sõna ka teiste Fabaceae sugukonna söödavate seemnete kirjeldamiseks, näiteks tuviherne (Cajanus cajan), kikerhernes, lehmahernes (Vigna unguiculata) ja mitmete Lathyrus liikide seemned.

Ajalugu ja levik

P. sativum on kasvatatud tuhandeid aastaid. Varaseid kasvatuse tunnuseid on kirjeldatud Lõuna-Süürias ja Türgi kaguosas; mõned teadlased seostavad herneste kasvatamist nisu ja odraga neoliitilise põllumajanduse levikuga Euroopasse. Herned on olnud nii toidu- kui ka varuainena olulised paljudes kultuurides, ning neist on arenenud erinevad sordirühmad vastavalt kasutusele ja kasvutingimustele.

Peamised sordid ja kasutusviisid

Aiandushernesed (sageli värske tarbimine) – magusad ja pehmed, sobivad toorelt, aurutatult või supi sisse.
Põldherned – kasvatatakse peamiselt kuiva kauna ja jahvatatud/toorkuivatatud toodete (nt lõhustatud herned) saamiseks; neid kasutatakse jahudeks, pulbriteks ja loomatoiduks.
Suhkrupesa- ja snap-sordid – kaunad on söödavad koos seemnetega (sageli magusam maitse ja krõmpsuv tekstuur).

Kasvatamine

Hernes on jaheda aastaajaga kultuur: see talub külmemat kevadilmastikku paremini kui kuumust. Kasvatuspraktika võib sõltuda kliimast, kuid mõned üldised juhised:

Sobiv aeg külvamiseks: varakevadel, kui pinnas on töötlemiseks piisavalt kuiv; leebemates piirkondades võib teha ka sügis- või talvekülvi.
Muld: eelistab viljakat, hea drenaažiga ja kergelt aluselist mulda. Liigniiskus võib soodustada haigusi.
Külvisügavus: tavaliselt 3–5 cm; ridade vahe sõltub sordist (20–60 cm ridade vahel).
Toitmine: hernes fikseerib atmosfäärilist lämmastikku seente abil juureknollikestes, mistõttu väetiste liigne lämmastik pole soovituslik — pigem vajalik fosfor ja kaalium, kui mullaproov näitab puudust.
Toed: ronivad sordid vajavad toestust (redelid, traadid), madalamad sordid sobivad ridade vahel kasvamiseks ilma toestuseta.
Niisutus: ühtlane kosteaegne niisutus kasvuperioodil (eriti külvijärgselt ja kauna täitumise ajal) annab parema saagi; üleujutus ja põud mõlemad vähendavad saagikust.

Koristamine, töötlemine ja säilitamine

Värsked herned koristatakse tavaliselt, kui seemned on täielikult arenenud, kuid veel pehmed — maitseparim on kohe pärast koristust.
Põldherneid koristatakse kuivadel tingimustel ja kuivatatakse enne töötlemist või ladustamist.
Säilitamine: värsked herned säilivad jahutuses paar päeva; sügavkülmutuna kuni aasta; kuivatatud või lõhestatud herned säilivad kuivas ja õhukindlas pakendis mitu kuud kuni aastaid.

Toitumine ja kulinaarne kasutus

Hernes on heaks taimseks valgukandjaks ning sisaldab süsivesikuid, kiudaineid, vitamiine (eriti C- ja B-rühma) ning mineraalaineid (nt raud, magneesium, kaalium). Värske hernes on magus ja sobib salatitesse, suppidesse, hautistesse ja lisandiks. Kuivatatud herned kasutatakse püreedeks, puljongiteks ning traditsioonilistena mitmesugustes rahvustoitudes.

Haigused ja kahjurid

Enim levinud probleemid herneste kasvatamisel on:

Seenhaigused (juuremädanik, lehemädanik), mida soodustab pikaajaline niiskus ja halb drenaaž;
VÄRVID: hernetõved ja viirushaigused, mida levitavad putukad;
Kahjurid: hernemardikas, lehesööjad ja närilised, mis võivad kahjustada taimi või saaki.

Tõrjeks on hea ristikülv, vastupidavate sortide valik, koristuse õigeaegsus ning vajadusel bioloogilised või keemilised taimekaitsevahendid vastavalt kohalikele soovitustele.

Majanduslik ja kultuuriline tähtsus

Hernes on maailmas oluliselt tähtis kaunvili nii inimese toidul kui ka loomatoidul. Need, kes kasvatavad hernest koduaedas, hindavad selle odavust, kõrget toiteväärtust ja suhtelist lihtsust kasvatamisel. Lisaks on herneste roll mahe- ja säästlikus põllumajanduses oluline tänu võimele parandada mulla lämmastiku sisaldust.

Nõuanne tarbijale: valige värskeid herneid, mille kaunad on heledad ja elastsed ning seemned plahvatusohtlikult magusa lõhnaga; vältige kortsulisi või värvi muutnud kaunu. Sügavkülmutamine säilitab värske herne maitse ja toitained kõige paremini.

Pisum sativum

Pisum Sativum kirjeldus

See on jaheda aastaajaga köögiviljakultuur. Seemneid võib külvata kohe, kui mulla temperatuur on 10 °C, kusjuures taimed kasvavad kõige paremini temperatuuril 13 °C kuni 18 °C. Taimed ei kasva hästi soojema parasvöötme ja troopiliste madalate alade suvekuumuses, kuid kasvavad hästi jahedamates troopilistes kõrgustikupiirkondades. Herned kasvavad kõige paremini kergelt happelistel, hästi kuivendatud muldadel.

Herne taim

Seemnete levik

Seemned hajuvad laiali, kui kaunad saavutavad küpsuse ja lõhkevad. See hajutab herned nii kaugele, kui see on taimele võimalik.

Erinevad hernesordid

P. sativum'i on aretatud mitmeid sorte. Laialdaselt kasvatatud näited on järgmised:

Pisum sativum var. macrocarpon on üldtuntud kui lumehernes.
Pisum sativum var. macrocarpon ser. cv. on tuntud kui suhkruherne.

Herneste söömise viisid

Värskeid herneid süüakse sageli keedetud ja või ja/või piparmündiga maitsestatud köögivilja lisandina. Tavaliselt lisatakse hernestele serveerimisel ka soola. Värskeid herneid kasutatakse ka potipirukates, salatites ja pajaroogades. Herneherned (eriti magusad sordid, mida nimetatakse mangetout ja suhkruherne, või lamedamad "lumeherned", mida hiina keeles hé lán dòu, 荷兰豆) kasutatakse praetud roogades, eriti Ameerika hiina köögis.[2] Herneherned ei säilita hästi pärast korjamist ja kui neid ei kasutata kiiresti, on neid kõige parem säilitada kuivatamise, konserveerimise või külmutamise teel mõne tunni jooksul pärast saagikoristust.

Kuivatatud hernestest valmistatakse sageli suppi või süüakse neid lihtsalt niisama. Jaapanis ja teistes Kagu-Aasia riikides, sealhulgas Tais, Taiwanis ja Malaisias, röstitakse ja soolatakse herneid ning süüakse neid suupistetena. Ühendkuningriigis valmistatakse marrowfat-hernestest hernepudingit (või "herneputru"), mis on traditsiooniline roog. Põhja-Ameerikas on sarnaselt traditsiooniline roog hernesupp.

Hiina köögis kasutatakse hernesproteiini (豆苗 dòu miáo) tavaliselt seguröögis ja selle meeldiva maitse tõttu on selle hind suhteliselt kõrge.

Mõned etiketi vormid nõuavad, et herneid süüakse ainult kahvliga, mitte ei tohi neid noaga kahvlile lükata [3][4].

Kuiv, kollane hernespiraal

Küsimused ja vastused

K: Kas hernes on köögivilja või puuvili?

V: Kuigi toiduvalmistamisel käsitletakse hernest kui köögivilja, on hernes botaaniliselt puuvilja.

K: Mis on selle kaunvilja nimi, mida Gregor Mendel kasutas oma geneetikaalases töös?

V: Gregor Mendeli poolt tema geneetikaalases töös kasutatud kaunvilja on Pisum sativum.

K: Kas peale herneste perekonna Fabaceae on veel teisi söödavaid seemneid?

V: Jah, Fabaceae perekonnast on ka teisi söödavaid seemneid, näiteks tuvihernes, kikerhernes, lehmahernes ja mitmete Lathyrus liikide seemned.

K: Mis liiki taim on P. sativum?

V: P. sativum on üheaastane taim.

K: Millal P. sativum'i istutatakse?

V: P. sativum on jaheda aastaajaga taim, mida istutatakse talvel.

K: Milline on herneste keskmine kaal?

V: Keskmine hernes kaalub 0,1-0,36 grammi.

K: Kas P. sativum'i on kasvatatud pikka aega?

V: Jah, P. sativum'i on kasvatatud juba tuhandeid aastaid ja selle kasvatamine on isegi seotud neoliitilise põllumajanduse levikuga Euroopas.