Harilik hernes
Hernes on botaaniliselt vili, kuigi seda käsitletakse toiduvalmistamisel köögiviljana; terminit kasutatakse kõige sagedamini kaunvilja Pisum sativum väikeste kerakujuliste seemnete või kaunade kirjeldamiseks. See oli algne mudelorganism, mida Gregor Mendel kasutas oma varajases geneetilises töös.
Seda nimetust kasutatakse ka teiste söödavate seemnete kohta, mis kuuluvad Fabaceae perekonda, nagu tuviherne (Cajanus cajan), kikerhernes, lehmahernes (Vigna unguiculata) ja mitmete Lathyrus liikide seemned.
P. sativum on üheaastane taim. See on jaheda aastaajaga kultuur, mida istutatakse talvel. Keskmine hernes kaalub 0,1-0,36 grammi. Liik on värske köögivilja, kuid seda kasvatatakse ka kuivherneste, näiteks lõhustatud herneste tootmiseks. Neid sorte nimetatakse tavaliselt põldherneks.
P. sativum'i on kasvatatud tuhandeid aastaid, kasvatuskohti on kirjeldatud Lõuna-Süürias ja Türgi kaguosas ning mõned väidavad, et herneste kasvatamine koos nisu ja odraga näib olevat seotud neoliitilise põllumajanduse levikuga Euroopasse.
Pisum sativum
Pisum Sativum kirjeldus
See on jaheda aastaajaga köögiviljakultuur. Seemneid võib külvata kohe, kui mulla temperatuur on 10 °C, kusjuures taimed kasvavad kõige paremini temperatuuril 13 °C kuni 18 °C. Taimed ei kasva hästi soojema parasvöötme ja troopiliste madalate alade suvekuumuses, kuid kasvavad hästi jahedamates troopilistes kõrgustikupiirkondades. Herned kasvavad kõige paremini kergelt happelistel, hästi kuivendatud muldadel.
Herne taim
Seemnete levik
Seemned hajuvad laiali, kui kaunad saavutavad küpsuse ja lõhkevad. See hajutab herned nii kaugele, kui see on taimele võimalik.
Erinevad hernesordid
P. sativum'i on aretatud mitmeid sorte. Laialdaselt kasvatatud näited on järgmised:
- Pisum sativum var. macrocarpon on üldtuntud kui lumehernes.
- Pisum sativum var. macrocarpon ser. cv. on tuntud kui suhkruherne.
Herneste söömise viisid
Värskeid herneid süüakse sageli keedetud ja või ja/või piparmündiga maitsestatud köögivilja lisandina. Tavaliselt lisatakse hernestele serveerimisel ka soola. Värskeid herneid kasutatakse ka potipirukates, salatites ja pajaroogades. Herneherned (eriti magusad sordid, mida nimetatakse mangetout ja suhkruherne, või lamedamad "lumeherned", mida hiina keeles hé lán dòu, 荷兰豆) kasutatakse praetud roogades, eriti Ameerika hiina köögis.[2] Herneherned ei säilita hästi pärast korjamist ja kui neid ei kasutata kiiresti, on neid kõige parem säilitada kuivatamise, konserveerimise või külmutamise teel mõne tunni jooksul pärast saagikoristust.
Kuivatatud hernestest valmistatakse sageli suppi või süüakse neid lihtsalt niisama. Jaapanis ja teistes Kagu-Aasia riikides, sealhulgas Tais, Taiwanis ja Malaisias, röstitakse ja soolatakse herneid ning süüakse neid suupistetena. Ühendkuningriigis valmistatakse marrowfat-hernestest hernepudingit (või "herneputru"), mis on traditsiooniline roog. Põhja-Ameerikas on sarnaselt traditsiooniline roog hernesupp.
Hiina köögis kasutatakse hernesproteiini (豆苗 dòu miáo) tavaliselt seguröögis ja selle meeldiva maitse tõttu on selle hind suhteliselt kõrge.
Mõned etiketi vormid nõuavad, et herneid süüakse ainult kahvliga, mitte ei tohi neid noaga kahvlile lükata [3][4].
Kuiv, kollane hernespiraal
Küsimused ja vastused
K: Kas hernes on köögivilja või puuvili?
V: Kuigi toiduvalmistamisel käsitletakse hernest kui köögivilja, on hernes botaaniliselt puuvilja.
K: Mis on selle kaunvilja nimi, mida Gregor Mendel kasutas oma geneetikaalases töös?
V: Gregor Mendeli poolt tema geneetikaalases töös kasutatud kaunvilja on Pisum sativum.
K: Kas peale herneste perekonna Fabaceae on veel teisi söödavaid seemneid?
V: Jah, Fabaceae perekonnast on ka teisi söödavaid seemneid, näiteks tuvihernes, kikerhernes, lehmahernes ja mitmete Lathyrus liikide seemned.
K: Mis liiki taim on P. sativum?
V: P. sativum on üheaastane taim.
K: Millal P. sativum'i istutatakse?
V: P. sativum on jaheda aastaajaga taim, mida istutatakse talvel.
K: Milline on herneste keskmine kaal?
V: Keskmine hernes kaalub 0,1-0,36 grammi.
K: Kas P. sativum'i on kasvatatud pikka aega?
V: Jah, P. sativum'i on kasvatatud juba tuhandeid aastaid ja selle kasvatamine on isegi seotud neoliitilise põllumajanduse levikuga Euroopas.
