George Gaylord Simpson (16. juuni 1902 – 6. oktoober 1984) oli Ameerika Ühendriikide paleontoloog, keda peetakse üheks 20. sajandi mõjukaimaks paleontoloogiks ja üheks olulisemaks kaasaegse evolutsioonilise sünteesi panustajaks. Tema uurimistöö ja kirjutised aitasid tugevdada paleontoloogia rolli bioloogia teooriate — eriti evolutsiooniteooria — toetamisel ja arendamisel.
Simpson oli tuntud ekspert väljasurevate imetajate paleobioloogiast ja nende rändeajaloost, sh Ameerika Ühendriikidevahelise suure vahetuse (Great American Biotic Interchange) uurimisel. Tema töös kajastusid nii üksikute liikide fossiilsete seeriate analüüs kui ka laiema skaala faunade muutuste ja leviku rekonstruktsioonid.
Algusaegadel oli Simpson skeptiline Alfred Wegeneri kontinentide triivimise idee suhtes, mistõttu tema loomade rände ja leviku arutelud ei toetunud sellepärasele geograafilisele raamistikule. Hiljem, kui tektonika- ja triiviteooriad olid laialdasemalt tunnustatud, kohanes ka paleobiogeograafiline tõlgendus uute teadmistega.
Ta murdis mitu levinud väärarusaama, näiteks müüdi, et hobuse evolutsioon kulges lineaarselt lõppkokkuvõttes tänapäevase Equus caballus suunas. Simpson rõhutas, et hobuse sugukonna areng on filogeneetiliselt palju hargnevam ja komplekssem kui üksjärguline lineaarsus. 1940. aastal lõi ta termini "hypodigm" (hüpodügoom) ja ta avaldas hulgaliselt töid fossiilsete ja elusate imetajate taksonoomia kohta.
Simpson avaldas mitmeid mõjukaid teoseid, millest tuntuim on raamat "Tempo and Mode in Evolution" (1944), kus ta käsitles evolutsiooni kiirusi ja mustreid ning püüdis liita paleontoloogilisi andmeid populatsioonigenetika ja selektsiooniteooriatega. Tema teised olulised tööd on näiteks "Principles of Classification and a Classification of Mammals" (Bulletin of the American Museum of Natural History, 1945) ja "The Major Features of Evolution" (1953). Nendes töödes rõhutas ta taksonoomia, filogeneesia ja paleontoloogiliste andmete tähtsust evolutsiooniliste hüpoteeside testimisel.
Metoodiliselt panustas Simpson ka sellele, et fossiilide uurimisel kasutatakse täpsemat taksonoomiat, laialdasemat strateegiat tüüpmaterjalide ja variatsiooni käsitlemisel ning ettepanekuid, kuidas määrata liigi- ja populatsioonipiire fossiilsetes seeriates. Tema tööd aitasid sillutada teed hilisemale arutelule evolutsiooni tempos — sh ideedele, mis võimaldasid mõista nii aeglaseid järkjärgulisi muutusi kui ka suhteliselt kiireid restsesse—kiireid pulse evolutsioonis.
Simpson töötas pikka aega muuseumides ja teadusasutustes, oli aktiivne teadlane ning kirjutas nii teadusartikleid kui ka populaarteaduslikke tekste, mis aitasid tuua paleontoloogia tulemused laiemale avalikkusele. Tema pärand väljendub jätkuvas mõjus paleontoloogia metoodikale, imetajate taksonoomiale ja evolutsiooniteooria integreerimisse; tema tööd on endiselt tsitaatide ja arutelude allikaks nii ajaloo- kui ka tänapäevastes evolutsioonibioloogia uuringutes.