Alfred Wegener: mandrite triivimise teooria, elu ja teaduslik pärand

Avasta Alfred Wegeneri elulugu ja mandrite triivimise teooria — tema teadustöö, vastuolud ja teaduslik pärand, mis muutis geoloogia arusaama maailmast.

Alfred Lothar Wegener (1. november 1880 – 13. november 1930) oli saksa teadlane ja meteoroloog, keda tuntakse eelkõige mandrite triivimise ehk kontinentaalse triivimise teooria algatajana. Wegener esitas oma idee 1912. aasta detsembris: ta väitis, et kontinentide triivimise kaudu on mandrid aeglaselt liikunud üle Maa pinna. Tema hüpoteesis oli ka oletusi triivimise põhjuste kohta — kirjeldused, mida paljud tema kaasaegsed pidasid toona ebapiisavaks või võimatuks. Wegeneri põhitöö selle teema käsitlemisel avaldati 1915. aastal saksa keeles raamatus "Die Entstehung der Kontinente und Ozeane" (Mandrite ja ookeanide tekkimine). Tema ideed hakkasid laiemalt kanduma ja lõpuks laiemalt aktsepteerituks muutuma alles 1950. ja 1960. aastatel, kui uued geofüüsikalised ja ookeanograafilised avastused (nt ookeanipõhja laienemine ja magnetilised triibud) andsid tuge katteks mandrite liikumisele ja selgitasid liigile ka liikumismehhanismi.

Elu ja karjäär

Wegener sündis Berliinis ja omandas 1904. aastal doktorikraadi astronoomias Berliini ülikoolis. Kuigi hariduslikuks aluseks oli astronoomia, suundus ta edasi eriti atmosfääri- ja kliimateaduste suunda ning tegeles nii meteoroloogia kui ka geofüüsikaga. Saksa armee reservohvitserina kutsuti ta 1914. aastal I maailmasõjas osalema; sõja käigus sai ta Belgias raske haava ja hiljem teenis sõjaväe ilmateenistuses. Pärast sõda jätkas Wegener peamiselt ilmastikuuurimisega, andes loenguid, organiseerides mõõtmisprogramme ja osaledes ekspeditsioonidel.

Polaar- ja ekspeditsioonitöö

Wegener oli aktiivne ka polaartöös: ta juhtis ja osales mitmel ekspeditsioonil Gröönimaale, et uurida jäätikuid ja koguda meteoroloogilisi ning geoloogilisi andmeid. Tema ekspeditsioonid aitasid täiendada arusaamist glatsiaalseid protsesse ja paleokliimat ning andsid väärtuslikku materjali ka tema kontinentide triivimise ideede toetuseks. 1930. aasta kevadel alustas ta Gröönimaa ekspeditsiooni, mille käigus ta hukkus novembris 1930 — tema surnukeha leiti järgmisel aastal ja tema mälestuseks on mitu teadusasutust ja autasu nime saanud Wegeneri järgi.

Mandrite triivimise teooria ja tõendid

Wegener kogus oma teooria toetuseks mitut tüüpi tõendeid ja näiteid:

• Mandrite kokkusobivus: ta märkis, et Lõuna-Ameerika ja Aafrika rannajooned sobivad omavahel nagu pusle tükid, mis viitas, et nad võisid olla kunagi ühenduses.
• Fossiilid ja eluslooduse levik: samasugused fossiilid (nt mesosaurus, glossopteris jt) ja taimeliigid leidusid mandritel, mis täna on merede ja ookeanide eraldatud — see toetas mõtet, et need mandrid olid kunagi lähedal.
• Geoloogilised ja mäestikusüsteemide vastavused: sarnased kivimite järjestused ja vanad mäestiku rajad leiti mandritel, mis võivad olla jäänukid kunagistest ühtsetest massiividest.
• Paleokliima tunnused: Wegener tõi välja põhjuseid nagu glatsiaalseid jäämurdeid ja troopiliste süsi setete leidumine paikadest, mis täna asuvad väga erinevates kliimavöötmetes, mis osutas mandrite geograafilisele ümberpaiknemisele.

Suurim vastuväide Wegeneri ajal oli tema pakutud liikumismehhanismi puudumine: Wegener pakkus välja mitmeid võimalikke jõude (nt tsentrifugaaljõud, Maa ja Kuu omavaheline mõju), kuid teadlased pidasid neid liiga nõrgaks, et liikuda massiivseid mandrivahele jäävaid kivimeid läbi ookeaniliste setete. Just seetõttu jäi tema idee pikka aega vastuoluliseks kuni hilisemate avastusteni, mis selgitasid muu hulgas ookeanipõhja dünaamikat ja litosfääri plaaditeooriat.

Teaduslik pärand ja tunnustused

Kuigi Wegeneri esialgne hüpotees ei selgitanud kõiki mehhanisme õigesti, peetakse teda modernse tektoonika ja geoloogiliste ajatemplite üheks eelpioneeriks. 1950. ja 1960. aastate uurimised, eriti ookeanipõhja magnetiliste mustrite avastamine ja idee ookeanipõhja laienemisest (sea-floor spreading), andsid aluse plaatide tektoonika kujunemisele — kontsept, mis kinnitas ja laiendas Wegeneri põhiteesi mandrite liikumisest. Tema nime kannavad tänapäeval mitmed teadusasutused ja aunimetused, näiteks Alfred Wegener Institute for Polar and Marine Research (Saksamaal), samuti on tema nimi esindatud geoteaduste autasudes ja mälestustes.

Miks tema töö on tähtis

Wegener näitas näidet, kuidas julged hüpoteesid ja interdistsiplinaarsed andmed (geoloogia, paleontoloogia, paleokliima, meteoroloogia) võivad muuta teaduslikku maailmapilti, isegi kui algne seletus ei ole täielik. Tema töö avas teed uutele uurimismeetoditele ja sundis teadlaskonda otsima uusi andmeid ja mehhanisme, mis lõpuks viisid plaatide tektoonika laialdase tunnustamiseni.

Lisaks teadustööle jääb Wegener meelde ka kui kõva välitööde teadlane ja polaarekspeditsioonide organiseerija, kelle elu ja surm Gröönimaal rõhutavad tollase uurimistöö rasket ja mõnikord eluohtlikku iseloomu.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Alfred Lothar Wegener?

K: Milline oli Wegeneri kõige märkimisväärsem panus teadusesse?

K: Kuidas reageerisid teised teadlased esialgu Wegeneri ideedele mandrite triivi põhjuste kohta?

K: Millal võeti Wegeneri hüpotees mandrite triivimise kohta lõplikult vastu?

K: Kus Wegener sündis ja kus ta omandas doktorikraadi?

K: Mis juhtus Wegeneriga Esimese maailmasõja ajal?

K: Millega Wegener pärast sõda peamiselt tegeles?

Otsing