Filosoofiadoktor (PhD) – määratlus, erialad ja õppekorraldus
Filosoofiadoktor (PhD, Ph.D., DPhil või D.Phil. ) on kraad, mille inimene saab ülikoolist doktorantuuri lõpetades. Paljudel erialadel on doktorikraad (PhD/DPhil) kõrgeim kraad, mida inimene saab omandada (seda nimetatakse "lõppkraadiks"). PhD/DPhil-kraade on paljude erinevate valdkondade jaoks, näiteks kirjanduse, filosoofia, ajaloo, loodusteaduste, matemaatika ja inseneriteaduste doktorid/doktorid. Mõned PhD/DPhil kraadid on olemas juba sadu aastaid, näiteks PhD/DPhil kanoonilise õiguse valdkonnas. Teised PhD/DPhil-kraadid töötati välja 1970. ja 1980. aastatel, näiteks PhD/DPhil informaatika valdkonnas.
Mis on PhD ja mida see tähendab?
PhD on teaduslik doktorikraad, mille keskmes on iseseisev originaaluuring ning selle tulemuste esitamine väitekirjas (dissertation/thesis). Doktorikraad tõendab, et kraadi omanik on suutnud teostada originaalset teadustööd, täiendada erialast teadmistepagasit ja esitada uurimistöö kõrgetasemelisel akadeemilisel kujul. Pärast edukat doktoriväitekirja kaitsmist omistatakse tihti ka ametialane tiitel doktor (kasutatakse lühendit Dr.).
Õppe- ja töökava (struktuur)
- Väitekiri: doktoriõppe keskne osa on originaalne uurimistöö, mis dokumenteeritakse väitekirjas.
- Juhendamine: doktorant töötab ühe või mitme juhendaja (supervisor) juhendamisel.
- Kursused ja seminarid: paljudes programmides on ette nähtud kohustuslikud või soovituslikud kursused, seminarid ja pädevuste arendamise moodulid (nt teadustöö metoodika, akadeemiline kirjutamine).
- Kvalifikatsioonieksamid: mõnes süsteemis tuleb sooritada vahe- või lõpetamiseelsed eksamid (comprehensive exams) või esitada uurimisplaan kinnitamiseks.
- Hindamine ja kaitsmine: väitekiri hindatakse komisjoni poolt ja selle avalik kaitsmine (viva voce või avalik defents) on tavapärane osa lõpetamisest.
Vastuvõtutingimused ja kestus
Tavaliselt eeldatakse doktorantuuri astumisel magistriõppe tasemel haridust või sellega võrreldavat teaduslikku ettevalmistust. Mõnes riigis on ka ühteväljalasketel (integrated) programmid, kus on võimalik alustada doktoriga ka bakalaureusejärgselt. Doktoriõppe kestus sõltub riigist ja valdkonnast, kuid üldlevinud on:
- Euroopas: tavaliselt 3–4 aastat täiskoormusega;
- USA-s: sageli 4–6 aastat (sh kursused ja eksamid enne täispikka uurimistöö perioodi);
- Osalise koormusega õppimine võib kestuse oluliselt pikendada.
Rahastamine ja töökoormus
Doktorantuur võib olla rahastatud mitmel moel: ülikooli stipendiumid, uurimis- või õppejõuassistendi palgad, teadusprojektide grantid või välistoetused. Paljud doktorandid töötavad ka õppetöö assistendina, osalevad projektides või avaldavad teadustöid ajakirjades—see kõik arvestatakse sageli kui osa õppetööst.
Kaitsmine, hindamine ja kvaliteet
Väitekiri läbib tavaliselt mitu hindamisetappi: sisemine kinnitus, väline hinnang ja lõpuks avalik kaitsmine. Hindamisse võivad kuuluda ka välisti kodanikuna kutsutud erapooletud eksperdid. Kvaliteedikontrolli eesmärgil kasutatakse ülikoolides plagiaadituvastustarkvara, eetikanõusolekuid ja reegleid andmete kasutamise kohta. Mõnel erialal nõutakse ka artiklite avaldamist refereeritud ajakirjades enne kraadi omistamist.
Erinevused ja nimetused
- PhD on rahvusvaheliselt levinud nimetus, kuid mõned ülikoolid, näiteks Oxford, kasutavad vormi DPhil või D.Phil..
- Lisaks teaduslikele doktorikraadidele eksisteerivad ka professionaalsed doktorid (nt EdD, EngD), mis on suunatud praktilisele ja rakenduslikule tööle.
- Kõrged ad hominem- või honoris causa- doktorid on eri liigid, mis ei pruugi eeldada tavalist doktoritöö kaitsmist.
Karjäär ja mõju
PhD omandamine avab uksi nii akadeemilisse maailmasse (uurija, õppejõud, postdok) kui ka tööstus-, valitsus- ja mittetulundussektorisse (R&D, analüütika, konsultatsioon, poliitikauuringud jpm). Doktorikraad näitab sügavat ekspertiisi valitud teemal, arendab kriitilist mõtlemist, projektijuhtimist ja akadeemilist kirjutamisoskust.
Lühike ajalugu ja rahvusvaheline tunnustus
Doktori kraadi juured ulatuvad keskajast pärit ülikoolitavadest, kuid tänase sarnase teadusliku doktorikraadi vorm kujunes välja 19. ja 20. sajandil. Tänapäeval on doktorikraad osa nii riiklikest kui rahvusvahelistest haridussüsteemidest (nt Bologna protsessis on doktorikraad kolmas õppetase), mis lihtsustab akadeemilist ja ametialast mobiilsust üle riigipiiride.
Praktiline nõuanne: enne doktorantuuri kandideerimist tutvu konkreetse ülikooli ja programmi nõuete, juhendajate uurimisvaldkondade ning rahastamisvõimalustega – see aitab valida sobiva suuna ja planeerida uurimistööd realistlikult.
Nõuded teaduskraadi saamiseks
PhD/DPhil programmi vastuvõtmiseks peab inimene tavaliselt olema lõpetanud oma bakalaureusekraadi või magistrikraadi, mis on seotud PhD/DPhil kraadiga. Näiteks peab isikul, kes taotleb sisseastumist PhD/DPhil kraadi saamiseks teatri erialal, olema tavaliselt magistrikraad, näiteks magistrikraad teatri, inglise kirjanduse või mõne sellega seotud valdkonna erialal (Master of Arts (MA)).
Doktorikraadi/Doktorikraadi elemendid
Doktorikraadi omandamiseks kulub tavaliselt kolm kuni kuus aastat täiskoormusega õppetööd. Eelnevalt võib olla nõutav magistrikraad või mitte. Paljud PhD/DPhil-kraadid algavad magistriõppe perioodiga. Pärast seda, kui PhD/DPhil üliõpilane on need kursused läbinud, sooritab ta eksameid, et kontrollida, mida üliõpilane oma õppevaldkonnast teab. Kui üliõpilane on eksamid edukalt sooritanud, hakkab ta tegelema originaaluuringutega. Tulemuseks on pikk uurimisaruanne, mida nimetatakse doktoritööks (või "väitekirjaks"). Mõnede doktorikraadide puhul peavad üliõpilased sooritama ka keeleeksameid (näiteks prantsuse, saksa või muudes keeltes). Paljud PhD/DPhil tudengid õpetavad üliõpilasi või abistavad professoreid teadustööga oma PhD/DPhil õpingute ajal.
Ülikoolide õpetamise tingimusena
Ülikoolide õpetamise nõuded on eri õppeainetes ja riikides erinevad. Paljudes valdkondades, eriti loodusteadustes, on ülikooliprofessoriks saamiseks vajalik või tavaline doktorikraad. Paljudel kuulsatel professoritel ei ole siiski olnud kõrgemat kraadi, kuigi tänapäeval on see vähem levinud. Mõnes valdkonnas ei ole PhD/DPhil olemas ja seega on ülikooliprofessoriks saamiseks vaja muud kraadi. Näiteks kujutava kunsti valdkondades, nagu graafika või graafiline disain, on kõrgeim kraad kujutava kunsti magistrikraad (Master of Fine Arts, MFA). MFA-kraadiga inimene võib saada ülikooliprofessoriks mõnes kujutava kunsti valdkonnas.
Küsimused ja vastused
K: Mis on filosoofiadoktori kraad?
V: Filosoofiadoktori kraad, mida tuntakse ka kui PhD, Ph.D., DPhil või D.Phil, on kraad, mille inimene saab ülikooli doktoriõppe lõpetamisel.
K: Kas PhD/DPhil on kõrgeim kraad, mida inimene saab paljudes valdkondades teenida?
V: Jah, PhD/DPhil on sageli kõrgeim kraad, mida inimene saab paljudes õppevaldkondades omandada, mistõttu nimetatakse seda "lõppkraadiks".
K: Millistel erialadel antakse PhD/DPhil-kraade?
V: PhD/DPhil-kraade antakse paljudes eri valdkondades, näiteks kirjanduses, filosoofias, ajaloos, loodusteadustes, matemaatikas ja inseneriteadustes.
K: Millist tüüpi PhD/DPhil kraadi on olemas juba sadu aastaid?
V: PhD/DPhil-kraad kanoonilise õiguse valdkonnas on eksisteerinud juba sadu aastaid.
K: Millal töötati välja mõned uuemad PhD/DPhil-kraadid, näiteks informaatika valdkonnas?
V: Mõned uuemad PhD/DPhil-kraadid, näiteks informaatika valdkonnas, töötati välja 1970. ja 1980. aastatel.
K: Kas kõik ülikoolid pakuvad PhD/DPhil-kraadi?
V: Ei, mitte kõik ülikoolid ei paku PhD/DPhil-kraadi, kuid paljud ülikoolid pakuvad neid eri valdkondades.
K: Kas inimene võib omandada PhD/DPhil kraadi ilma doktorikraadi omandamata?
V: Ei, inimene ei saa teenida PhD/DPhil kraadi ilma ülikooli doktoriõppekava lõpetamata.
