Maavärin on Maa tektooniliste plaatide äkiline liikumine või nihe, mille tulemuseks on maapinna raputamine ja energialainete levik läbi Maa. See raputus võib kahjustada ehitisi, teid, trasse ja põhjustada pinnase lagunemist või vedeldumist ning inimsurmasid ja vigastusi.

Põhjused ja tüübid

Enimlevinud põhjus on tektooniliste plaatide vahel tekkivad pinged ja nende järsk vabanemine fikseerunud murdeliinil. Maavärinaid põhjustavad ka vulkaaniline tegevus, süvamere maakihid või suured maalihetest tingitud nihked. Maavärinad võivad esineda kui peamine (päritoluline) sündmus ning neid võivad saata ennevärinad (foreshocks) või järgnevärinad (aftershocks).

Seismoloogia ja mõõtmine

Maavärinate uurimist nimetatakse seismoloogiaks. Seismoloogid kasutavad seismograafide ja seismomeetrite abi, mis tuvastavad maapinna vibratsioonid ja salvestavad need seismogrammidena. Seismomeeter mõõdab liikumist, seismograaf selle joonise või andmestiku kujul.

Maavärina suurust ehk magnituudi on traditsiooniliselt kirjeldatud Richteri skaalal. Charles Francis Richter töötas selle välja 1935. aastal. Richteri skaala on logaritmiline: iga ühe ühiku suuruse tõus tähistab umbes 10-kordset amplituudi kasvu ja ligikaudu 31,6-kordset vabaneva energia kasvu. Praegu kasutatakse suurte ja kaugete maavärinate puhul sageli ka momentmagnituudi (Mw), mis annab täpsema hinnangu väga tugevate maavärinate energia kohta.

Suurus ja intensiivsus

Tähtis on eristada magnituudi (kokkuv energia vabanemine) ja intensiivsust (kohaliku raputuse tugevus ja mõju). Intensiivsust kirjeldavad skaalad (näiteks Modifitseeritud Mercalli skaala) rääkides sellest, kuidas maavärin tajutakse ja milliseid kahjustusi see teeb erinevates kohtades. Richteri või momentmagnituudi skaalal ei ole teoreetilist ülemist piiri, kuid suurim kunagi registreeritud maavärin oli ligikaudu 9,5 (1960. aasta Tšiili maavärin).

Mõjud ja kõrvalmõjud

Maavärinad võivad põhjustada:

  • otseseid ehituskahjustusi ja kokkuvarisemisi;
  • inimohvreid ja vigastusi;
  • pinnase vedeldumist, mis nõrgestab rajatisi;
  • maalihkeid ja kaldarikkumisi;
  • torustike, teede ja elektrivõrkude rikkeid ning tulekahjusid;
  • ookeani all toimuvad nihked võivad tõsta või langetada merepõhja ning tekitada tsunamiid — ookeaniall aset leidnud maavärin võib põhjustada väga laiaulatuslikku üleujutust ja hävingut rannikualadel).

Tsunaamid tekivad kõige tugevamini siis, kui merepõhi nihkub vertikaalselt ja tõstab/vähendab veetta, tekitades laineid, mis võivad liikuda suurel kaugusel ranna suunas.

Etteaimatavus, hoiatused ja ettevalmistus

Teadlased ei suuda tänapäeval täpselt ennustada maavärina toimumise aega ja täpset tugevust. Küll aga osatakse identifitseerida piirkonnad, kus maavärinad on tõenäolisemad — näiteks murdepunktide lähedus ja tuntud aktiivsed tõkkejooned. Seismoloogilised võrgustikud ja häiretsoonid võimaldavad aga kiiret tuvastamist ning anda mõne sekundi kuni mõne minuti pikkust hoiatust neile aladele, mis asuvad maavärinast kaugemal. Tsunamihoiatused põhinevad seismiliste andmete ja merepinna mõõtmistel.

Isiklik ja ühiskondlik ettevalmistus aitab kahjusid vähendada: tugevdatud ehitised, ehitusnormide järgimine, evakuatsiooniplaanid, varude komplekt (veed, toit, taskulamp, esimese abi vahendid) ning oskus käituda maavärina ajal (Drop–Cover–Hold — kuku alla, peitu ja hoia kinni) ning jälgida ametlikke hoiatusteateid.

Lisaanded

Maavärinad on osa Maa geoloogilisest protsessist ja kivimite ringlusest. Neid jälgitakse pidevalt seismoloogiliste võrkude abil, et mõista Maa sisemist dünaamikat ja parandada inimeste teadlikkust ning valmisolekut. Pärast tugevamat maavärinat on tavaliselt palju järelrännakuid, mida tuleb arvestada pääste- ja taastetööde planeerimisel.