Yellowstone'i rahvuspark

Ajalugu

Yellowstone'i piirkonnas on inimesed elanud umbes 11 000 aastat. Mõned põlisameeriklased elasid seal veel siis, kui esimesed inimesed 1807/1808. aastal Euroopast tulid. Trapper John Colter tuli Lewise ja Clarki ekspeditsiooni raames ja külastas suurt piirkonda, mis oli tollal läänemaailmale tundmatu. Kolm aastat hiljem naasis ta St. Louis'i ja teatas sealsetele inimestele, et oli avastanud kuumade allikate ja geisrite imedemaa. See piirkond oli Yellowstone, kuid keegi ei uskunud teda, nii et Yellowstone ei olnud ikka veel kuulus koht.

Järgmise kuuekümne aasta jooksul sõitsid läbi selle piirkonna vaid mõned teised trapperid, kellega juhtus sama. Kui nad teatasid, et Colteril oli olnud õigus, ei kuulanud keegi nende juttu. Siis külastasid Yellowstone'i aastatel 1868-1871 kolm ekspeditsiooni ja viisid uudised selle imedest tagasi itta. Aasta hiljem, 1. märtsil 1872, allkirjastas Ameerika Ühendriikide president Ulysses S. Grant seaduse, millega loodi maailma esimene rahvuspark.

Esimesed kuusteist aastat ei olnud pargi jaoks raha. Nii et aastatel 1886-1917 juhtis seda USA armee. Seejärel võttis juhtimise üle uus National Park Service, mis on sellest ajast peale Yellowstone'i hallanud.

UNESCO maailmapärandi objekt

Yellowstone'ile tehti 1978. aastal ettepanek kuuluda UNESCO maailmapärandi nimistusse. UNESCO komitee valis Yellowstone'i, sest seal on "olulised geoloogilised nähtused ja protsessid, ainulaadsed... geotermilised jõud, looduslik ilu ja metsikud ökosüsteemid, kus elavad haruldased ja ohustatud liigid". [See on üks väheseid säilinud puutumatuid suuri ökosüsteeme Maa põhjapoolses parasvöötmes".

• Yellowstone'is on suurepärased maastikud: maailma suurim geisrite kollektsioon, Yellowstone'i suur kanjon ja Yellowstone'i jõgi, paljud juga ning suur metsloomade arvukus.
• Yellowstone esindab paljusid teaduslikke ja ajaloolisi asju, nagu Maa evolutsiooniline ajalugu või supervulkaani erakordne olemasolu.
• Yellowstone on üks väheseid allesjäänud puutumatuid ökosüsteeme Maa põhjapoolses parasvöötmes.
• Yellowstone'ist on saanud üks Põhja-Ameerika suurimaid taime- ja loomaliikide "kollektsioone".

Geograafia

Umbes 96 protsenti pargist asub Wyomingis. Kolm protsenti asub Montanas ja ainult üks protsent Idahos. See on umbes 3500 ruutmiili (9100 km²) suur, mis on suurem kui Rhode Island või Delaware.

Park asub Yellowstone'i platool, keskmiselt 2 400 m kõrgusel merepinnast. Enamikul platoo külgedel on mäeahelikud. Need on Keskmise Kaljumäe mäeahelikud, mille kõrgus ulatub 2000 jalast (2700 m) kuni 3400 m (11 000 jalga).

Pargis on kolm sügavat kanjonit. Need on Yellowstone'i platoo vulkaanilisest tuffist läbi lõigatud jõgede poolt viimase 640 000 aasta jooksul (alates viimasest suurest plahvatusest). Kõige kuulsamat neist nimetatakse Yellowstone'i suurkanaoniks (Grand Canyon of the Yellowstone).

Kontinentaalne lõhe

Põhja-Ameerika mandrilõhe läbib diagonaalselt pargi edelaosa. See eraldab Vaikse ookeani ja Atlandi ookeani vee äravoolupiirkonnad. Yellowstone'i ja Snake'i jõgede alged asuvad teineteise lähedal, kuid vastaskülgedel. Selle tulemusena voolab Snake'i jõe vesi Vaiksesse ookeani, samas kui Yellowstone'i jõe vesi jõuab Mehhiko lahe kaudu Atlandi ookeani.

Tornijõe lähedal asetsev basalt; ülekuumenenud tuha ja paekivi megapursetele eelnesid suured basalt- ja muud laavatüübid.

Geoloogia

Yellowstone'is asub tohutu iidne vulkaan, mille jäänuseid nimetatakse Yellowstone'i kalderaks. Kaldera on Põhja-Ameerika suurim vulkaaniline süsteem.

Vulkaanide tekkimise põhjuseks oli "kuum koht" maakera mantlis, mille kohal Ameerika mandrilaat liikus. 640 000 aastat tagasi paiskas tohutu vulkaaniline plahvatus 240 kuupmiili (1000 km³) kivimit ja laava õhku. See oli 1000 korda suurem kui St. Helensi mäe purskamine.

Yellowstone on endiselt geoloogiliselt aktiivne vulkaan, mis tähendab, et tulevikus on oodata purset. Seda jälgib USA Geoloogiakeskus (U.S. Geological Survey). Seal on maapinna liikumine, geisrid ja väikesed maavärinad. Kaldera põrand on tõusnud, kuid ekspertide sõnul ei ole otsest purskeohtu.

1985. aastal toimus kolme kuu jooksul pargi loodeosas 3000 väiksemat maavärinat. Alates 30. aprillist 2007 toimus Yellowstone'i kalderas mitme päeva jooksul kuusteist väikest maavärinat, mille tugevus oli kuni 2,7. Sellised maavärinate parved on tavalised ja aastatel 1983-2008 on olnud 70 sellist parve. Jaanuaris 2010 avastati kahe päeva jooksul üle 250 maavärina. Seismiline aktiivsus Yellowstone'i rahvuspargis jätkub ja sellest annab tunnis aru USA geoloogilise uuringu maavärinate ohu programm (Earthquake Hazards Program of the U.S. Geological Survey).

Suure Prismalähise lähedal asuvad puiesteed võimaldavad külastajatel sellele väga lähedale pääseda.

Loomad

Yellowstone'is peetakse laialdaselt parimaks megafauna (väga suured loomad) elusloodust kogu Ameerika Ühendriikides. Pargis on peaaegu 60 liiki imetajat, sealhulgas hall hunt, ohustatud ilves ja grizzly-karu. Teised suured imetajad on piisonid (pühvlid), mustkaru, hirv, hirv, muulihirv, valge sabagahirv, mägikits, pronghorn, põdralammas ja mägilammas.

Bison

Kunagi elas Põhja-Ameerikas 30-60 miljonit piisonit. Yellowstone on üks nende viimaseid tugipunkte. Nende arvukus kasvas 1902. aasta vähem kui 50-lt parki 4000-le 2003. aastaks.

Suurim arv piisonid pargis oli 4900, 2005. aastal. Hoolimata 2007. aasta suvisest hinnangulisest 4700-st, langes arv 2008. aastal 3000-ni. See juhtus pärast karmi talve ja vastuolulist brutselloosi juhtimist, kui sadu loomi saadeti tapmisele. Loomade ja taimetervise inspektsiooniteenistus (APHIS) on teatanud, et vaktsineerimise ja muude vahenditega on brutselloosi võimalik kõrvaldada kogu Yellowstone'i piisoni- ja hirvekarjadest.

Hundid

Alates 1914. aastast eraldas USA kongress vahendeid "huntide, preeriakoerte ja muude põllumajandusele ja loomakasvatusele kahjulike loomade hävitamiseks" avalikel maadel. Pärast huntide kadumist Yellowstone'ist sai kojotist pargi peamine kiskja. Kojoot ei suuda siiski suuri loomi maha lasta. Tulemuseks oli lammaste ja haigete suurloomade arvu suur suurenemine.

1990. aastateks oli föderaalvalitsus huntide suhtes oma arvamust muutnud. USA kalade ja metsloomade teenistuse vastuolulise otsusega toodi Kanadast imporditud hundid parki. 2005. aastal läbi viidud uuring näitas, et Yellowstone'is oli 13 hundikarja, kokku 118 hunti ja kogu ökosüsteemis 326 hunti.

Huntide arvukuse suurenemine Wyomingi, Montana ja Idaho osariikides on olnud nii edukas, et nad ei ole enam ohustatud liikide nimekirjas.

Karud

Suures Yellowstone'i ökosüsteemis elab umbes 600 grislikaru, millest üle poole elab Yellowstone'i ökosüsteemis.

Elk

Yellowstone'is on üle 30 000 hirve - see on suurim arv suurimatest imetajatest Yellowstone'is. Põhjapoolne kari on alates 1990. aastate keskpaigast oluliselt vähenenud. Selle põhjuseks võivad olla hundid. Samuti kasutavad hirved huntide eest kõrvale hiilimiseks rohkem metsaseid piirkondi, mis raskendab teadlastel nende loendamist. Põhjapoolne kari rändab talvel läände Montana edelaossa. Lõunakari rändab lõunasse ja enamik neist hirvedest veedab talve Grand Teton'i rahvuspargist kagus asuvas riiklikus hirvede kaitsealal (National Elk Refuge). Lõunakarja ränne on suurim imetajate ränne Ameerika Ühendriikides väljaspool Alaskat.

Muud kiskjad

2003. aastal avastati ühe emase ilvese ja tema poegade jäljed, mida jälgiti üle 3,2 kilomeetri. Fekaalimaterjali ja muid saadud tõendeid uuriti ja kinnitati, et tegemist on ilvese jälgedega. Tegelikult ei näinud keegi siiski ilvest. Alates 1998. aastast ei ole Yellowstone'is ilvest nähtud, kuigi karvaproovidest võetud DNA näitas, et ilves on vähemalt pargist läbi käinud. Teised imetajad, keda on harvemini nähtud, on mägilõvi ja ahm. Pargis on umbes 25 mägiluud. Inimesed ei tea, kui palju on ahmikuid.

Yellowstone'is elab ka kuus liiki roomajate, näiteks värvitud kilpkonn ja preeria-konjakilpkonn, ning neli liiki kahepaiksete, sealhulgas boreaalne korsakonn.

Kala

Yellowstone'is elab kaheksateist kalaliiki, sealhulgas Yellowstone'i meriforell. See kala on kalastajate seas väga nõutud ja enamik neist elab Yellowstone'is. Yellowstone'i lõhe on alates 1980. aastatest seisnud silmitsi mitmete ohtudega, sealhulgas Yellowstone'i järve on arvatavasti ebaseaduslikult toodud järveputke, mis on invasiivne liik, mis sööb väiksemaid lõhevorste. Lõikforell on seisnud silmitsi ka jätkuva põuaga, samuti parasiidi - vingerja haiguse - juhusliku sissetoomise tõttu, mis tapab nooremaid kalu. Alates 2001. aastast kehtib kõikide Yellowstone'i veekogudest püütud kohalike sportkalaliikide suhtes püügi- ja vabastamise seadus.

Linnud

On teatatud 311 linnuliigist. Peaaegu pooled neist pesitsevad Yellowstone'is. Alates 1999. aastast on dokumenteeritud kakskümmend kuus paari pesitsevaid kaljukotkaid. Äärmiselt harva on täheldatud kurgi vaatlusi; teadaolevalt elab Kaljumägedes ainult kolm kurgi 385-st kogu maailmas teadaolevast. Teiste lindude hulka, keda peetakse Yellowstone'is harulduse tõttu eriti tähtsaks liigiks, kuuluvad harilik kure, harlekinpart, kalakotkas, rändhaigur ja trompetersokk.

Pargi rohumaadel leidub sageli pronghorne.


Piisonid karjatavad kuuma allika lähedal


Taasasasustatud hall hunt Yellowstone'is

Kliima

Yellowstone'i erakordse kliima põhjuseks on Kaljumägede asukoht. Temperatuur Mammoth Hot Springsis on jaanuaris 8,6 °F (-13,0 °C) ja juulis 81 °F (27 °C) vahel. Järsk temperatuuritõus või -langus keset aastat ei ole haruldane.

Suvel on madalamates piirkondades temperatuur umbes 25 °C (77 °F), kuid mõnikord võib see tõusta kuni 30 °C (86 °F). Pärastlõunal esineb palju äikest. Öösel on suhteliselt madalad temperatuurid; mägedes võivad need langeda madalamale nullini. Tüüpilised temperatuurid talvel on vahemikus -4 kuni 23 °F (-20 kuni -5 °C).

Kõrgeim mõõdetud temperatuur oli 99 °F (37 °C) aastal 1936, samas kui madalaim mõõdetud temperatuur on -65 °F (-54 °C) aastal 1933 Masonis.

Yellowstone talvel

Turism

Aasta	Külastajad
1930	0,25 miljonit
1950	1,45 miljonit
1970	2 miljonit
1990	2,5 miljonit
2010	3,5 miljonit

Yellowstone'is on olnud palju turiste. Seda peamiselt Yellowstone'i pargi loodusliku ilu tõttu. Miljonid inimesed tulevad seda igal aastal vaatama.

Parki pääseb viiest sissepääsust: põhjast läbi Livingstoni ja Gardineri (Montana), kirdest läbi Beartooth-Passi (Wyoming), idast läbi Cody, lõunast Jacksonist, Grand-Tetoni rahvusparki mööda ja läänest läbi Idaho Falls'i (Idaho).

Yellowstone pakub palju ilusaid vaatamisväärsusi, näiteks geisreid, kuumaveeallikad, sügavat kanjonit, jõge koos paljude juga, metsi, meresid, mägesid, loodust ja metsloomi.

Alates 1990. aastast on Yellowstone'i külastanud üle 2,8 miljoni turisti. Aastal 2010 külastas seda 3,64 miljonit inimest. Umbes 140 000 inimest tuleb talvel, et näha lumelisi vaatamisväärsusi, näiteks sõita mootorsaanidega. Erinevates hotellides, parkides ja kauplustes töötab üle 4500 inimese.

Yellowstone'i külastajate statistika

Säilitamine

Keskkonna ja elu säilitamine oli rahvusparkide loomise peamine põhjus.

Juba enne Yellowstone'i rajamist palusid loodusteadlane Henry David Thoreau ja teised toetajad valitsusel kaitsta selle piirkonna loodust ja loomi. Kui park lõpuks loodi, ei olnud sellist seadust siiski olemas. Seadus enamiku loomade kaitsmiseks tulistamise eest võeti vastu alles 1883. aastal, peaaegu 10 aastat pärast pargi loomist. Selle seaduse kohaselt oli "kaitstud" loomade küttimine keelatud. Sellegipoolest võisid salaküttid endiselt tegutseda. Seega võeti 1894. aastal vastu uus seadus, mida nimetati rahvuspargi kaitse seaduseks. USA kongress kaitses loodust, metsloomi ja muid loodusvarasid. Uus seadus keelas nende tapmise või hävitamise ning lubatud oli vaid kalapüük. Loodust, näiteks puid, maavarasid ja muid asju, ei tohtinud kahjustada.

Kuna Yellowstone'is on palju metsi, võivad tekkida mõned tulekahjud. Viimased suured tulekahjud olid 1988. aasta Yellowstone'i tulekahjud. Need kahjustasid rohkem kui 560 ruutmiili (1500 km²) metsaala ja põletasid ära üle 890 ruutmiili (2300 km ) ²puud ja metsa. Samuti sai kahjustada 97 ruutmiili (250 km ) ²põõsast ja rohtu. Tulekahju mõju on mõnes kohas veel praegugi näha, isegi pärast enam kui 30 aastat.

Pärast 1988. aastat võeti kasutusele uued tuleohutuskavad: inimesed ei tohi nüüd tulega võidelda, vaid lasevad neil põleda ja jälgivad neid hoolikalt. Nii hoitakse tulekahju kontrolli all. 2004. aasta kava kohaselt lubatakse looduslikel metsatulekahjudel põleda, kui tule suurus, ilmastik ja potentsiaalne oht on piirides.

1988. aasta Yellowstone'i tulekahjud satelliidi vahendusel

Seotud leheküljed

• Ameerika Ühendriikide maailmapärandi objektide nimekiri
• UNESCO