Mägikits (Oreamnos americanus) — elupaik, välimus ja käitumine

Mägikits (Oreamnos americanus): elupaik, välimus, käitumine — ronimisoskus, sarved, toitumine ja sigimine Põhja-Ameerika mägedes.

Mägikits (Oreamnos americanus) on kitsede sugukonda kuuluv liik, keda kutsutakse ka kivimägikitseks. Nad elavad eelkõige Põhja-Ameerika lääneosas ja eelistavad elupaikadeks kõrgeid, kiviseid mäetippe ja järske kaljusid. Mägikitsed kuuluvad perekonda Oreamnos, mille liikidel on arvukalt kohastumusi elamiseks järskudel ning libedatel pindadel. Nad on osavad ronijad ja veedavad suure osa ajast kaljusel alusel või servadel, kust nad saavad vaenlaste eest kiiresti põgeneda.

Elupaik ja levik

Mägikitsed elutsevad mäestike aladel, kus on ligipääs rohttaimestikule, samblikele ja põõsastele. Nad eelistavad selget, kivist maastikku, kus on palju kaljusid ja servu, mis pakuvad kaitset kiskjate eest. Mägikitsede levila ulatub Alaskast läbi Kanada lääneosa kuni Ameerika Ühendriikide lääneosade mäestikeni.

Välimus ja kohastumused

Mägikitsedel on kahekihiline karvkate: paks, villane aluskarv ja pikk, heledam pealiskarv, mis aitab neid sooja hoida ning sulanduda kivimassiivi värviga. Õlgadest on nad tavaliselt 90–120 cm kõrged. Täiskasvanud isendite kehapikkus võib ulatuda üle meetri ja kaal sõltub soost — emased on tavaliselt kergemad kui isased. Täpsed kaaluvahemikud sõltuvad populatsioonist, kuid isased võivad olla märgatavalt tugevamad.

Nende jalad on lühikesed ja tugevad ning kabjad on laiemad ja pooljäigad, koos pehme, kummise padjaga keskosas — see kombinatsioon annab suurepärase haarduvuse libedal kivipinnal. Sarved on mõlemal sool mustad ja kõverad; meenutavad lühemaid ja teravamaid sarvi kui paljudel teistel kitsetel. Sarvede pikkus võib olla mitu kümnendsentimeetrit; isastel on sarved sageli paksemad ja tugevamad, emased kasutavad sarvi aktiivselt poegade kaitsmisel ning territooriumi kaitsel.

Toitumine

Mägikitsed on taimtoidulised. Nende toidusedel koosneb peamiselt rohudest, rohttaimedest, samblikest, samblastest ja lehtedest ning suvel ka lehtpuude ja okaspõõsaste võrsetest. Talvel, kui rohusus on piiratum, toituvad nad suurema osa ajast samblikest ja kuivanud taimestikust ning võivad liikuda madalamatele aladele soodsama toiduotsingu nimel.

Käitumine ja sotsiaalsus

Mägikitsed on enamasti üksikud või elavad väikestes rühmades: emased ja nende järglased moodustavad sageli väikeseid lahtisi gruppe, samas kui täiskasvanud isased on suure osa aastast üksikud ja suhtlevad teistega peamiselt paaritumise ajal. Nad on väga osavad ronijad ning kasutavad järske kaljuseinu ja kitsaid radasid, et vältida kiskjaid. Kui ähvardus on lähedal, kiirendavad nad rünnaku või põgenemise asemel sageli rööpsest või kitsast kaljustruktuurist ülespoole jõudes.

Sotsiaalsetes kokkupõrkedes võivad esineda ka võitlus- ja domineerimismängud, kus isased tihti konkureerivad emaste tähelepanu pärast. Emased võivad olla tugevasti territoriaalsed, eriti poegade kaitsmise perioodidel.

Paljunemine ja areng

Paaritumisperiood ehk rüütlikuu toimub tavaliselt sügisesse/matkasuvesse jääval ajal (paljudel populatsioonidel novembri ümber). Emased tiinetevad tavaliselt umbes 5–6 kuud ja sünnitavad tavaliselt ühe või harvemini kaks poega kevadel, kui tingimused on soodsamad. Poegade sünniks on sobiv aeg, sest siis on toitu ja soojem kliima — vastsündinud kitsetallid on juba mõne päeva vanuselt osavad ronijad ning suudavad ema kõrval järsu maastiku peal liikuda.

Emad kaitsevad oma poegi aktiivselt esimestel elukuudel; isased tavaliselt poegade eest ei hoolitse. Noored isendid jäävad emade lähedusse mõneks ajaks, kuid lõpuks lahkuvad, et leida oma territoorium või reagrupeeruda muuabel.

Eluaeg ja ohud

Mägikitsede loomulik eluiga on sõltuvalt juhtudest tavaliselt umbes 10–15 aastat, mõnel isendil ka kauem. Loomingulised ohud on kiskjad (nt ilvesed, hundid, pruunkarud ja suured röövlinnud võivad röövida noori kitsetalle), halb ilm, rasked talved ning inimtegevusest tulenev elupaikade kadu ja häiringud. Samas on paljud populatsioonid kohati stabiilsed ja liigi rahvusvaheline ohustatus on madalam võrreldes paljude teiste mägiloomadega.

Inimene ja kaitse

Paremal ja tähelepanelikul käitumisel saab inimene mägikitsega ohutult ühist ruumi jagada — läheneda tuleks ettevaatlikult ja mitte häirida emaseid poegadega, sest nad võivad muutuda agressiivseks. Mõnedel aladel on mägikitsede populatsioonid kokku puutunud jahipidamise ja elupaikade muutumisega; samas on tehtud ka kaitse- ja seiremeetmeid. Mõned populatsioonid on inimese abiga viidud teistesse mäeahelikesse, et taastada või rikastada paikset elustikku.

Kokkuvõte: Mägikits (Oreamnos americanus) on eriline mägielanik: tugevate jalgade, haarduva kabjaga ja paksu karvaga, kohastunud ellu jääma karmides ja järskudes mägimaastikes. Nad on osavad ronijad, enamasti üksildased ja häbelikud, ning nende elukäik on tihedalt seotud mäestiku raviga ja hooajalisusega.

Küsimused ja vastused

K: Mis on mägikits?

K: Mis on mägikitse teine nimi?

K: Kus mägikitsed armastavad elada?

K: Mida mägikitsed söövad?

K: Millal emane mägikits tiineks jääb?

K: Kuidas nimetatakse ema, isa ja mägikitsede poegi?

K: Millal kohtuvad isane ja emane mägikits?

Otsing