Lewise ja Clarki ekspeditsioon oli Meriwether Lewise (1774–1809) ja William Clarki (1770–1838) ekspeditsioon, mille Ameerika Ühendriikide president Thomas Jefferson valis välja uurima Louisiana Purchase'i — maavaldust, mille riik oli äsja Prantsusmaalt ostnud. See territoorium hõlmas suurt osa tänapäeva Ameerika Ühendriikide kesk- ja lääneosast. Ekspeditsiooni peamiseks eesmärgiks oli kaardistada uus ala, uurida loodusvara, luua kaubanduslikke ja diplomaatilisi suhteid kohalike hõimudega ning leida võimalik meretee (nn loodepassaaž) Vaikse ookeani suunal.

Koosseis ja varustus

Jefferson nimetas ekspeditsiooni juhiks Leiseid ja Clarki, kelle juhtimisel moodustati umbes 33-liikmeline rühm, mida tunti kui Corps of Discovery. Rühma kuulusid sõdurid, uurijad, paadimehed, tõlgid ja abipersonal — nende seas oli ka Clarki orjusse kuulunud mees York, keda kaasaegsed allikad sageli mainivad. Teekonna jooksul liitus rühmaga šoshone'i indiaanlaste naine Sacagawea, kelle teadmised, keeletõlge ja suhted hõimudega osutusid hindamatuks. Sacagawea oli rasedana teel ja sünnitas poja Jean Baptiste Charbonneau 1805. aasta veebruaris; poiss kaasnes emaga osa retkest.

Teekond ja tähtajad

  • Põhieraldi lahkus Saint Louis'ist 14. mail 1804.
  • Rühm järgis Missouri jõe ülemjooksu, ületas Suure tasandiku ja mäed, pidades teel väikesi peatusi ja talvekortereid (nt Mandani külad).
  • Saavutus Vaikse ookeani rannikule toimus 1805. aasta novembris — nad jõudsid Columbia jõe suudmesse ja talvitusid sel talvel Fort Clatsopis (Praegune Oregon).
  • Tagasiteekond algas kevadel 1806 ja ekspeditsioon jõudis lõpuks tagasi Saint Louis'i 23. septembril 1806.

Teaduslikud ja kartograafilised saavutused

Ekspeditsioon kogus ulatuslikke tähelepanekuid geograafia, botaanika, zooloogia ja etnoloogia alalt: nad tegid kaardid Missouri jõe kulust ja külgnevatest aladest, kirjeldasid sadu taime- ja loomaliike (paljud tollal teadusele uued) ning dokumenteerisid eri hõimude eluviisi, keeli ja kombestikku. Nende päevikud ja joonised aitasid oluliselt kaasa Ameerika lääneosa edasisele koloniseerimisele ja teaduslikule mõistmisele.

Kontaktid põlisrahvastega

Ekspeditsioon pidas suhteid paljude kohalike hõimudega — mõnes kohas said nad liitlasi ja abilisi, mõnes kohas tekkisid pinged. Sacagawea roll tõlgi ja vahendajana oli otsustav, eriti kui osaks teekonnast oli vaja hangitud hobuseid šoshone'ide kaudu mägede ületamiseks.

Ohvrid ja raskused

Ekspeditsioon ei olnud ilma kaotusteta: ainuke teadaolev surm juhtus 20. augustil 1804, kui seersant Charles Floyd suri düsenteeriasse. Lisaks vajas kogu meeskond lisaks haigustele ja õnnetustele pidevat toiduotsingut, müra, rasket ilma ja keerukaid maastikutingimusi ületada.

Pärand ja tähtsus

Lewis ja Clark on ajalukku läinud kui ühe suurima uurimisretke juhid Ameerika varases ajaloos. Nende töö aitas kinnitada Ameerika Ühendriikide huve lääneosas, parandada kaardistust ning anda hindamatuid teadus- ja etnograafilisi andmeid. Pärast ekspeditsiooni määrati Lewiseks Louisiana territooriumi kuberneriks ja Clark Missouri territooriumi kuberneriks, kuigi nende poliitilised ja isiklikud saatusekeerud olid edasi keerukad.

Ekspeditsioon on tänapäeval oluline nii ajaloo-, kultuuri- kui teaduseõpikus: nende päevikud, kaardid ja esemed on uurijate ja avalikkuse huviorbiidis ning ekspeditsiooni marsruutist on saanud mitmeid mälestuspaiku ja muuseumite näitusi, mis aitavad mõista Ameerika lääneosa varase uurimise ja kontaktide ajalugu.