Pronghorn (Antilocapra americana) on kabiloomade perekonna Antilocapridae ainus elusolev liige. Tegemist on väikese mäletsejalise imetajaga, mis sarnaneb veidi antiloobile. Pronghorn elab Põhja-Ameerikas. Ta elab preeriates, kuid mõnikord ka kõrbes ja Kaljumägedes.
Antilokapriidid arenesid Põhja-Ameerikas, kus nad täitsid sarnast nišši nagu vanas maailmas arenenud boviidid. Miotseeni ja pliotseeni ajal olid nad mitmekesine ja edukas rühm, millel oli palju erinevaid liike. Mõnel neist olid veidrate kujudega sarved või oli neli või isegi kuus sarve.
Välimus ja eripärad
Pronghorni keha on sale ja jõuline, sobides hästi kiiresti liikumiseks avatud maastikul. Täiskasvanu õlakõrgus on ligikaudu 80–100 cm ja kaal tavaliselt 35–65 kg (isased suuremad kui emased). Karvkate on pruunikaskollane seljal ja küljel, valge allpool ning iseloomulikult heledamad või valged märgised ka kaela, põskede ja saba ümbruses.
Sarved on pronghorni tuntud tunnus: nii isastel kui osadel emastel on sarvekujulised moodustised, kuid isastel need on suuremad ja kolmikharulised ehk „prongiga“. Sarv koosneb luust südamikust, mida katab keratiinne kest (sheath). Erinevalt paljudest teistest sarvelistest ei kasva pronghorni keratiinne kest kogu elu püsivalt — osa kestasest langeb iga-aastaselt maha, mis on haruldane omadus.
Kiirus ja füsioloogia
Pronghorn on Põhja-Ameerika kiireim maismaaloom; ta suudab lühiajalisi kiirendusi saavutada kuni umbes 88–90 km/h. Selle kiire jooksu tagab eriline hinge‑ ja vereringesüsteemi ülesehitus — suur süda ja kopsumaht, tõhus hapnikutransport ning hajus lihaskude, mis aitavad säilitada kõrget kiirust pikema aja jooksul.
Elupaik, toitumine ja käitumine
Pronghornid eelistavad avatud, kitkemata alasid: rohumaad, kõrbeäärsed alad ja astangud, kus nähtavus on hea. Nad toituvad peamiselt taimeosadest — rohundid, lehed, õied ja okkalised põõsad nagu salvei ja muud kõrbe-taimed. Talvel moodustab olulisema osa söögist kohalik põõsasrohi, näiteks sagebrush.
Käitumiselt on pronghornid sotsiaalsed: ebatõenäolistel aegadel moodustuvad karjad, suvel ja kevadel võivad tekkida suuremad rändavad karjad ning paaritumisperioodil (rut) haaravad isased territooriumid ja püüavad emaste tähelepanu võita. Nad on valvsad ja kasutavad oma suurt silmanurka ohu varajaseks märkamiseks.
Paljunemine ja eluiga
Paaritumine toimub tavaliselt suve lõpus. Emasele järgneb rasedusaeg ligikaudu 7 kuud (umbes 250 päeva), mille järel sünnib tavaliselt 1–3 talluikut (tavalisem 1–2). Tallud peavad algusaegu maha peitma ja on väga kiirelt liikuvad, et vältida kiskjaid. Pooltäiskasvanuks muutuvad nad esimese eluaasta jooksul, täiskasvanuks 1–2 aasta vanuselt.
Tavaliselt elavad pronghornid looduses 7–10 aastat, hoolimata sellest võivad mõned isendid elada kauem kaitstud tingimustes.
Kiskjad ja ohud
Luuaedade loomulikud kiskjad on näiteks coyoted, hundid, ilvesed ja mägerilõvid, mis ründavad eelkõige talluikke ja nõrku isendeid. Inimtekkelised ohud on aga samaaegselt suuremad: elupaikade killustumine, tarade ja teede ehitus, mis lõikavad ära traditsioonilised rändeteed, ning invasiivsed taimed, mis muudavad toidukeskkonda. Mõned alamliigid, näiteks Mehhiko pronghorn (A. americana mexicana), on äärmiselt ohustatud.
Säilitamine ja uuringud
Võrreldes 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse olukorraga, mil pronghorni arvukus langes märkimisväärselt ulatudes kuni väljasuremisohuni, on mitmed populatsioonid taastunud tänu jahikeeldudele, elupaikade kaitsele ja taastekstegevustele. Siiski on järelevalve vajalik, sest killustatus ja tarade mõju rändeteedele piiravad mõnede paiksete populatsioonide säilimist.
- Oluline teadmine: pronghorni liikumised ja ränded võivad katta sadu kilomeetreid — mõnel rändel on registreeritud vahemaid üle 300 km.
- Konservatsioon: elupaikade ühendamine (ökoloogilised koridorid) ning tarade läbipääsude (või paindlike taraosade) loomine on võtmetähtsusega nende liigikasvu toetamiseks.
Huvitav fakt
Kuigi pronghorn näeb välja nagu antiloop ja teda sageli nimetatakse “Põhja‑Ameerika antiloobiks”, ei ole ta tihedalt seotud vanamaa antiloopidega — tema sugupuul on ainulaadne arengulugu ja ta on Antilocapridae perekonna viimane elusolev liige.
