Miotseen (23–5,33 M a): miotseeni ajastu, geoloogia, kliima ja elustik
Miotseen (23–5,33 M a) — geoloogia, kliima ja elustiku põhjalik ülevaade: taimede, loomade, mereliikide areng, rohumaade levik ja megafauna (sh megalodon).
Miotseen on kainosoikumi neogeeni perioodi esimene ajastu. See algas umbes 23 miljonit aastat tagasi ja lõppes umbes 5,33 miljonit aastat tagasi. Ajastu algust ja lõppu tähistavad kivimikihid on hästi teada, kuid perioodi alguse ja lõpu täpsed kuupäevad võivad mõne kümne tuhande aasta täpsusega varieeruda. Miotseenis muutus elustik järjest sarnasemaks tänapäevasele — paljud tänased kõrgemate taksonite perekonnad tekkisid või laienesid sel ajal.
Miotseeni nimetas Sir Charles Lyell. Selle nimi tuleneb kreeka sõnadest μείων (meiōn, "vähem") ja νός (kainos, "uus") ning tähendab "vähem hiljutine": nimetuses viidatakse osaliselt paleontoloogilistele erinevustele, näiteks arvestati varasemalt, et selles ajastus on vähem tänapäevaseid mereselgrootuid kui pliotseenis.
Geoloogia ja paleogeograafia
Miotseeni ajal jätkusid suuremahulised tektoonilised protsessid: Aafrika ja Indiast tulevad plaatide liikumised süvendasid kokkupõrget Eurasiaga, mis soodustas Himaalaja ja teiste mäestike kõrgustumist. Vahemeri ja Tethyse meresüsteemid muutusid, ning eriti hilismiotseenis toimusid märkimisväärsed lokaalsed muutused — kõige tuntum neist on Messiini soolasuse kriis (umbes 5,96–5,33 Ma), mille käigus Vahemeri üleujutuse ja kuivamise tsüklid intensiivselt mõjutasid mere- ja maismaaökosüsteeme.
Miotseen jaguneb tavaliselt varasemaks (Early), keskseks (Middle) ja hilisemaks (Late) osaks. Keskmiotseenis toimus ajutine soojenemine, tuntud kui Middle Miocene Climatic Optimum (MMCO) (~17–15 Ma), millele järgnes püsiv jahenemine ja glatsiaalse kliima suundumuse tugevnemine, eriti lõppmiotseenis. Jääkoore areng Antarktikas ja muutused ookeanivooludes mõjutasid globaalset kliimat ja meretaset.
Kliima
Üldjoontes oli miotseeni kliima mitmetahuline: varasemat miotseeni iseloomustas suhteline soojus ning laialdane troopiline ja subtroopiline kliima paljudes kontinentide osaosades. Keskmiotseenis toimus lühiajaline soojaperiood (MMCO), seejärel kaldus kliima jahedamale ja kuivemale suunas. Hilismiotseenis levisid laialdasemalt kuivad rohumaad ja savannid, sest temperatuur langes ja sademed muutusid piirkonniti ebapüsivamaks.
Elustik — taimed ja maapealsed ökosüsteemid
Miotseeni taimestik näitas suurt muutlikkust ja evolutsioonilist uuendust. Üks olulisi trende oli rohumaade laiema leviku algus ja C4-rohttaimede laienemine hilismiotseenis, mis soodustas karjatavate imetajate (ruhmikute) ja teiste rohusööjate mitmekesistumist.
- Laialt levisid segametsad, aga troopikas ja parasvöötmes püsisid vihmametsad.
- Rohumaad ja savannid hakkasid asuma suurtemal alal, eriti Aafrika, Põhja-Ameerika ja Eurasia teatud osades.
- Paljude tänapäevaste taimede perekondade juured (nt erinevad õistaimede rühmad) said sel ajal tugeva evolutsioonilise tõuke.
Elustik — loomastik ja mereelu
Miotseeni loomastik muutus järjest "kaasaegsemaks": paljud tänased perekonnad olid juba välja kujunenud, kuid liigid iseenesest võisid olla erinevad. Maal ja meres toimus mitmekeelne diversifikatsioon ning paljud grupeerumised levitasid uutesse elupaikadesse.
- Maaimetajad: imetajate ridade, nagu imetajate (linki hoida originaalis), hulgas toimus suur mitmekesistumine — näiteks kariloomad, hirvlased, kobraste sugulased, erinevad närilised ja lõunapoolsemad hiigel-kärnkonnad.
- Vaalad ja teised mereloomad: meredes laienesid mitmed tänapäevased vaalad ning tekkisid kaasaegsele sarnased baleeni- ja hammasvaalade grupid. Rohumaad muutusid maastikel levinumaks ja rannikualadel esines rikkalikku mereelu.
- Pinnipedia (hülged jt): hülged ja teised veeloomad said mitmekesistumise tõuke ning levisid erinevatesse laiuskraadidesse.
- Haid: tekkisid ja edasi arenesid tänapäevased haikonnad; eriti kuulus ja erakordselt suur röövhai oli megalodon (Carcharodon megalodon), kelle olemasolu ja röövloomade roll meredes on miotseeni ikooniline kujund.
- Linnud: paljud tänapäevased linnuperekonnad laienesid; rändlindude ja maaaluste elupaikade kohastumine toimus aktiivselt.
Sel ajal elas umbes 100 ahviliike ja meredes olid väga levinud vaalalised. Hiiglaslik hai Carcharodon megalodon võis neid röövida — megalodoni suurus ja eeldatav eelistatud saak teevad temast ühe miotseeni merede tipproövli.
Olulised sündmused ja evolutsioonilised mõjujõud
- Keskmise miotseeni soojenemine (MMCO), millele järgnes püsiv jahenemine.
- Mäestike kõrgustumine (nt Himaalaja), mis muutis regionaalseid kliimatingimusi ja veeringet.
- Rohumaade levik ja C4-taimede tõus, mis mõjutasid zoogeograafiliselt karjatavate imetajate evolutsiooni.
- Messiini soolasuse kriis Vahemeres hilismiotseenis, mille globaalseid tagajärgi tunnetati ookeanide biokeemias ja kohalikus faunas.
Miotseeni pärand
Miotseen jättis maha olulise evolutsioonilise ja geoloogilise pärandi: paljude tänaste imetajate, lindude ja mereorganismide pahkluu või sugulase areng algas või tugevnes sel ajastul; samal ajal hakkasid kujunema need maastikud (rohumaad, savannid), mis hiljem kujundasid inimkonna varajase ekologilise tausta. Paljude fossiilsete leiukohtade uurimine miotseeni kivimites annab tänapäeval olulist teavet elustiku reageerimisest kliimamuutustele ja tektoonilistele protsessidele.
Kliima
Miotseenis oli kliima soe, eriti selle esimesel poolel. Diagramm näitab, et kogu oligotseeni ja miotseeni esimese poole jooksul püsis kliima soe.
See tähendas, et Aafrikas (ja mujalgi) oli palju rohkem metsa kui tänapäeval ja et taimtoidulised imetajad olid peamiselt pigem sööjad kui karjatajad. Miotseeni teisel poolel langes temperatuur ja rohumaad hakkasid laienema.
Vahemere piirkonna
Teine suur sündmus, mis kahtlemata mõjutas kliimat, oli Vahemere basseini täitumine. Arvatakse, et nn Zancleani üleujutus täitis Vahemere uuesti 5,33 miljonit aastat tagasi. See ühendas Vahemere uuesti Atlandi ookeaniga. On võimalik, et juba enne üleujutust oli osaline ühendus Atlandi ookeaniga.
Selle mudeli kohaselt täitis vesi Atlandi ookeanist uuesti kuivanud basseini läbi tänapäevase Gibraltari väina. See protsess kestis kuni kaks aastat.
Üleujutus võis mõjutada globaalset kliimat, arvestades, et Agassiz'i järve tühjendamisel vallandunud palju väiksem üleujutus põhjustas külma perioodi.
Oluline langus nii temperatuuris kui ka ookeani sügavamere temperatuuris, mõõdetuna delta 18O järgi, pärast keskmist miotseeni klimaatilist optimaalset aega.
Seotud leheküljed
- Inimese ajaskaala
Küsimused ja vastused
K: Mis on miocene?
V: Miotseen on neogeeni esimene ja kainosoikumi neljas epohhi. See algas umbes 23 miljonit aastat tagasi ja lõppes umbes 5,33 miljonit aastat tagasi.
K: Kes andis miotseenile nime?
V: Charles Lyell nimetas miotseeni.
K: Mida tähendab "miotseen"?
V: Nimi tuleneb kreeka sõnadest ىهكùي (meiōn, "vähem") ja êلéيüٍ (kainos, "uus") ja tähendab "vähem hiljutine", sest selles on 18% vähem tänapäevaseid mereselgrootuid kui pliotseenis.
K: Kuidas mõjutasid kliimamuutused selle perioodi elustikku?
V: Kliimamuutus põhjustas biota muutumise "kaasaegsemaks", kuna see muutus rohkem tänapäeva kliima sarnaseks.
K: Millised loomad eksisteerisid sel ajal?
V: Sel ajal elas Aafrikas, Aasias ja Euroopas umbes 100 ahviliiki. Meredes olid väga levinud vaalalised, sealhulgas hiiglaslik hai nimega Carcharodon megalodon, mis võis neid röövida. Imetajaid oli vähem, kuid karjatajad muutusid levinumaks, samal ajal kui vaalad, hülged ja merivetikad levisid kogu ookeanides. Sel perioodil ilmusid ka tänapäevased haid, samuti muutusid levinumaks rohumaad.
Küsimus: Milline sündmus tähistas selle perioodi algust või lõppu?
V: Kaljupõhjad, mis tähistavad, millal see periood algas või lõppes, on hästi teada, kuid täpsed kuupäevad on ebaselged, kuna need ei ole määratud ühegi konkreetse ülemaailmse sündmuse, vaid pigem piirkondlike piiride vahel soojemate oligotseeni ja jahedamate pliotseeni ajastute vahel.
Otsige