Mount St. Helens on vulkaan USAs Washingtoni osariigis. Ta asub Seattle'ist 96 miili (154 km) lõuna pool ja Portlandist (Oregon) 53 miili (85 km) kirde pool. Vulkaan paikneb Cascade'i mäestikus ning on osa Cascade'i vulkaanikaarest Vaikse ookeani tuleringis, mis hõlmab üle 160 aktiivse vulkaani. Mount St. Helens on tuntud oma plahvatuste poolest ja seda käsitatakse kui ohtlikku, nii geoloogilisest kui ka inimlikust vaatenurgast.

St. Helensi mäge kutsuti algselt Louwala-Clough'iks, mis tähendas indiaanlaste Klickitat'i keeles "suitsetavat" või "tulemäge". Vulkaan on ajaloo jooksul korduvalt pursanud ja tekitanud laavavooge ning tuhaheitmeid; kõige kuulsam neist on 18. mail 1980 toimunud suur plahvatus. 1982. aastal asutasid USA president Ronald Reagan ja USA kongress Mount St. Helens National Volcanic Monumenti — see on 110 000 aakri (445 km²) suurune kaitseala vulkaani ümber ning osa Gifford Pinchoti rahvusmetsast.

1980. aasta hävitav purse

18. mail 1980 toimunud purse on Ameerika Ühendriikide ajaloo üks tuntumaid vulkaanilisi katastroofe. Enne pursket esinesid mitu nädalat kestnud maavärinapilved ja mäe põhjaküljel tekkis suur mulje ehk paisumine. 5,1 Richteri skaala tugevusega maavärin vallandas massiivse rusulaviini — see omakorda paljastas laetud magma ja põhjustas eripärase külgliigse plahvatuse (lateral blast), mis ründas välist alasid kiiresti ja jõuliselt.

  • Ohvrite ja materjaalkahjude hulka kuulus: 57 hukkunut, umbes 250 hävinud maja, 47 silda, 15 miili raudteed ja 185 miili teid.
  • Purske tõttu langes mäetipp 9 677 jalalt (2 950 m) kuni umbes 8 365 jalani (2 550 m) ja tekkis umbes 1 miili (1,6 km) laiune hobuserauakujuline kraater.
  • Rusulaviini ja lörtsjate voogude (laharite) ning prahiliivaga täitunud jõeorgude tulemusel muutus ümbrus laastatuks; prahiliaviini maht hinnatakse kuni 3,1 kuupkilomeetrini (0,7 kuupmiili).
  • Tuhaheitmed ja õhusaaste ulatusid laialdaselt — tuhk sadenes paljudes USA osariikides ning mõjutas transpordi- ja majandustegevust; majanduslik kahju oli üle miljardi dollari.

Tehnilised ja teaduslikud aspektid

Purske eripära oli lateral blast — magma suunatud ja väga kiire väljaajamine mäe põhjaküljest, mitte vaid ülevalpaistvast koonilisest purskest. See tekitas tugevad purustused suunaga põhja poole ning kombineerus kuumade prahiliivavooludega (pyroclastic flows) ja veega segunenud mudavooludega (lahars), mis kandusid alla orgudesse ja jõgedele.

Purske järel kasvas teadusuuringute huvi Mount St. Helensi ja Cascade'i vulkaanide vastu. USGS ja teised teadusasutused tõhustasid seiret: vulkaani jälgitakse maavärinate, deformatsiooni, gaasierituse ja termilise aktiivsuse kaudu, et paremini ette näha tulevasi aktiivsusperioode ja hoiatada elanikkonda.

Pärastpurse periood ja praegune seis

Vulkaan on pärast 1980. aastat jäänud aktiivseks. Olulised sündmused hõlmavad uue lava tüüpi kraatritoodangu ja kupli tekkimist — märkimisväärne kupli kasv toimus 2004–2008, mil kraatrisse tõusis uus laavakuppel. Sellised episoodid tõestavad, et mägi võib ajuti näidata suurenenud aktiivsust, kuid need järgnevad erinevatele vormidele (kupli kasv, väiksemad plahvatused), mitte tingimata kohe suurejoonelisele pursele.

Looduslik taastumine ja hariduslik väärtus

Mount St. Helensi ümbrus on muutunud teaduseks ja loodusõpetuseks: alad, mida purske järel jäeti looduslikule arengule, on näidanud kiiret ja mitmekesist taastumist. Esimesed taimed ja putukad koloniseerisid alad kiiresti, järk-järgult naasid ka linnud ja imetajad. Sama ala uurimine on andnud väärtuslikke teadmisi ökoloogilisest taastumisest, mullakihistusest ja taimede levi kohta.

Külastus ja kaitse

Mount St. Helens National Volcanic Monument ja Gifford Pinchoti rahvusmets võimaldavad külastajatel uurida maastikke erinevatest vaatetornidest ja haridusrajadelt. Paljud alad on avalikkusele ligipääsetavad, kuid mõnda lähemal asuvat ala piiravad turvakaalutlused ja jälgitakse aktiivsust, et külastajad oleksid ohutud. Külastuskeskused ja haridusprogrammide pakutav info aitab paremini mõista nii purske füüsikat kui ka selle mõjusid inim- ja loodusmaailmale.

Mount St. Helens on endiselt aktiivne vulkaan ja oluline teavitus- ning seireobjekt. Teaduslikud uuringud, külastajaharidus ja kohaliku kogukonna valmisolek on aidanud vähendada tulevaste sündmuste riske ning andnud väärtuslikku materjali nii geoloogia- kui ökoloogiauuringuteks.