Ioniseeriv kiirgus
Ioniseeriv kiirgus on füüsikas protsess, mille puhul miski saadab välja osakesi või laineid, mis võivad aatomi või molekuli aatomi interaktsiooni kaudu ioniseerida.
Ioniseeriva kiirguse tugevus sõltub üksikute osakeste või lainete energiast, mitte olemasolevate osakeste või lainete arvust.
Ioniseeriv kiirgus võib olla elektromagnetiline kiirgus või subatomaarsed osakesed. Elektromagnetiline:
- Gammakiirgus on kõrgeima energiaga elektromagnetilised lained.
- Röntgenkiirgus on vähem energiline.
- Ultraviolettkiirgus ioniseerib ainult mõningaid materjale.
Subatomaarsete osakeste kiirgus hõlmab:
- Alfarakkude kiirgus, mis koosneb heeliumi tuumadest.
- Beetakiirgus, mis koosneb energeetilistest elektronidest või positronidest.
- Neutronkiirgus, mis koosneb neutronitest
Osa kiirgusest võib läbida inimkeha ja muid esemeid. Kui inimesed kasutavad terminit "kiirgus", siis räägitakse tavaliselt konkreetselt potentsiaalselt kahjulikest ioniseeriva kiirguse liikidest. Kui miski toodab sellist kiirgust, võime öelda, et see on radioaktiivne.
Meie ümber on kogu aeg veidi kiirgust, millega inimeste organism on harjunud, kuid suuremad kiirguskogused võivad inimesi haigestuda või tappa. Looduslik ioniseeriv kiirgus tekib mõnede keemiliste elementide, näiteks uraani radioaktiivsel lagunemisel. Ka tähed ja muud asjad kosmoses tekitavad kiirgust. Vt kosmiline kiirgus. Mõned radioaktiivsed isotoobid jäävad radioaktiivseks vaid palju vähem kui sekundiks. Teised asjad võivad jääda radioaktiivseks tuhandeid aastaid.
Inimesed ja kõik, mis elab, kiirgavad looduslikult, sest nende sees on kaalium ja süsinik-14.
Mõnda kiirgust tootvat masinat nimetatakse osakeste kiirenditeks. Teadlased kasutavad neid masinaid kiirguse tekitamiseks, et seda uurida. Röntgenseadmed teevad samuti kiirgust, et arstid saaksid näha inimkeha sisemust ja aidata inimesi. Tuumarelvad (aatomirelvad) kasutavad tuumareaktsiooni, et toota tohutul hulgal energiat soojuse, valguse ja kiirguse kujul. See kiirgus levib plahvatuse tagajärjel tekkiva tolmu, tuha ja suitsu kaudu.
Tuumareaktoreid kasutatakse elektri tootmiseks. Nad tekitavad palju kiirgust, kuid reaktorid on ehitatud hoolikalt, et hoida kiirgus reaktori sees. Kuid paljud inimesed kardavad, et kui reaktoriga tekib probleem, võib radioaktiivne materjal sattuda keskkonda, kahjustades või tappes paljusid loomi ja inimesi. Samuti jäävad reaktori osad sadu või tuhandeid aastaid radioaktiivseks ja võivad inimesi tappa, mistõttu inimesed ei ole kindlad, kus vanade reaktorite osi saab inimestest ohutult eemal hoida.
Ioniseeriva kiirguse ohu sümbol
2007 ISO radioaktiivsuse ohu logo. See logo on osaliselt mõeldud pikaajaliste radioaktiivsete jäätmete hoidlate jaoks, mis võivad säilida kauges tulevikus, mil kõik teadmised praeguste tavapäraste kiirgusohu sümbolite ja märkide tähendusest on kadunud.
Küsimused ja vastused
K: Mis on ioniseeriv kiirgus?
V: Ioniseeriv kiirgus on protsess füüsikas, kus miski saadab välja osakesi või laineid, mis võivad aatomi või molekuli ioniseerida aatomi interaktsioonide kaudu.
K: Kuidas sõltub ioniseeriva kiirguse tugevus?
V: Ioniseeriva kiirguse tugevus sõltub üksikute osakeste või lainete energiast, mitte aga kohalolevate osakeste või lainete arvust.
K: Millised on mõned näited elektromagnetilise kiirguse kohta?
V: Elektromagnetilise kiirguse näideteks on näiteks gammakiirgus, röntgen- ja ultraviolettkiirgus.
K: Millised on mõned näited subatomaarsete osakeste kiirgusest?
V: Subatomaarsete osakeste kiirguse näidete hulka kuuluvad alfaosakeste kiirgus (koosneb heeliumi tuumadest), beetakiirgus (koosneb energeetilistest elektronidest või positronidest) ja neutronkiirgus (koosneb neutronitest).
K: Kas suures koguses ioniseeriv kiirgus võib inimestele kahju tekitada?
V: Jah, suuremad kogused ioniseerivatest kiirgustest võivad inimesi haigestuda või isegi tappa.
K: Kust pärineb looduslik ioniseeriv kiirgus?
V: Looduslik ioniseeriv kiirgus tekib teatavate keemiliste elementide, näiteks uraani radioaktiivse lagunemise tagajärjel; seda tüüpi kiirgust toodavad ka tähed ja muud asjad kosmoses.
K: Kui kaua püsivad mõned isotoobid radioaktiivsed?
V: Mõned radioaktiivsed isotoobid jäävad radioaktiivseks vaid palju vähem kui sekundiks, samas kui teised võivad jääda radioaktiivseks tuhandeid aastaid.
