Mercia

Varajane ajalugu

Arheoloogilised leiud näitavad, et esimesed anglialaste asulad asusid Trenti jõe orus. Mercia algsel kuningriigil oli mitmesugust maad. Suurem osa sellest ei oleks olnud esimene valik kellegi jaoks, kes oleks soovinud sinna asuda. Mitte siis, kui mujal oli parem maa kättesaadav. Nimi "Mercia" tuleneb hõimunimest Mierce, mis tähendab "piirivalitseja". Tõenäoliselt oli see nimi juba tuntud Inglismaa keskosas ja selle võtsid omaks sinna elama asunud inglased. Bede sõnul pärinesid inglased Angulusist Põhja-Saksamaalt. Nad olid samast suguvõsast kui ida-inglid ja northumbrilased. Germaani hõimude sissetung Inglismaale oli suhteliselt kiire. Umbes 650. aastaks oli Inglismaa suur hulk väikseid kuningriike, millest igaühel oli oma sõjapealik või väikekuningas. 200 aasta jooksul pärast nende saabumist Inglismaale, seitsmenda sajandi lõpus, tekkis Heptarhia: anglosaksi Inglismaa seitse kuningriiki. Mercia oli seitsmenda sajandi keskpaigast kuni üheksanda sajandi alguseni anglosakside seas valitsev jõud. Mitmed Mercia aadlikud mängisid Mercia asjades olulist rolli. See on vastuolus Wessexiga, kus naistel oli valitsuses harva aktiivne roll. Seitsmendal ja kaheksandal sajandil võitles Mercia peamiselt Northumbriaga. Üheksandaks sajandiks oli Wessex piirkonna domineerivaks võimuks. Wessexi kuningas Egbert (802-839) oli ülemvalitseja ja andis selle positsiooni esimest korda edasi oma pärijatele. Sellest ajast alates kuni oma kuningriigi kaotamiseni oli Mercia Wessexi vasallkuningriik. Üheksanda sajandi viimasel veerandil kaotas Mercia suure osa oma territooriumist Keskmaal taani asukatele.

Kristlus võeti Mertsiasse kasutusele 650. aastatel. Esimesed mungad olid iirlased, kellele järgnesid northumbrialased. Aastaks 653 loodi üks piiskopkond ja sellele järgnesid mitmed iirlaste koolitatud piiskopid. Aastal 674 loodi teine piiskopkond Ida-Mercia jaoks.

Märkimisväärsed kuningad

Penda (umbes 626-655) oli Mercia paganlik kuningas. Ta suutis moodustada mitmest väiksemast kuningriigist konföderatsiooni ja lõi sellest Mercia. Kuid 630. aastatel ei suutnud ta konkureerida suuremate anglosaksi kuningriikidega, mis olid tema ümber. Northumberland ähvardas laieneda Mercia territooriumile. Penda leidis, et tal oli mugav liituda Gwyneddiga, läänes asuva domineeriva Briti kuningriigiga. See oli ebatavaline koostöö kristlaste ja paganate vahel, kuid see toimis. Koos võitsid nad Northumbergi kuningat Edwinit, kes hukkus Hatfield Chase'i lahingus.

Athelred I (675-716) oli kolmas Penda poegadest, kes sai Mercia kuningaks. Ta laastas Kenti, et takistada neid tema valitsemisest lahku löömast. Aastal 679 oli ta sõjas Northumbria vastu. Bede sõnul vahendas Canterbury peapiiskop Theodore kahe kuninga vahel rahu taastamiseks. Ta abiellus Bernicia kuninga tütre Ostrythiga. Ta oli kristlik kuningas, kes asutas mitu kirikut ja kloostrit. Ta astus kuninga kohalt tagasi 704. aastal ja andis krooni üle oma vennapojale Cenredile. Ta oli Bardsey kloostri abt ja näib olevat surnud umbes 716. aastal.

Offa (757-796) oli esimene anglosaksi kuningatest, keda võib õigustatult nimetada "inglise kuningaks". Ta oli Penda venna Thingfrithi poeg. Ta võitles Mercia üle kontrolli saavutamise nimel, olles võimule tulnud vahetult pärast kodusõda. Kuid ta osutus halastamatuks, julgeks ja loominguliseks, kui ta tõi Kenti, Sussexi ja Essexi oma kontrolli alla. Offal olid diplomaatilised suhted Karl Suurega. Ta oli üks vähestest anglosaksi monarhidest, kes suhtles mandri valitsejatega. Vahetati kirju ja kingitusi. Kuid kui Offa soovis oma poja ja ühe Karl Suure tütre vahel abielluda, katkesid suhted kiiresti. Frangi sadamad suleti Briti laevadele. Offa, kes tegeles aktiivselt kirikuküsimustega, juhatas aastatel 786-7 isiklikult kirikukogusid. Aastal 787 veenis ta paavsti, et ta looks Lichfieldi peapiiskopi ametikoha Mercias. Ta soovis oma peapiiskoppi, kes oleks lähemal kui Canterbury peapiiskop. Ta korraldas oma kuningriigi kaitse ümber. Üks neist kaitsevahenditest, Offa's Dyke, oli massiivne muldkeha Mercia ja läänes asuvate Walesi kuningriikide vahel. Offa suri 796. aastal. Tema poeg Ecgfrith jäi kuningaks vaid 141 päeva. Mercia ei olnud enam kunagi nii võimas kui Offa valitsemise ajal.

Viikingite sissetungid

844. aastal tapsid viikingite rüüstajad uue mertsi kuninga Raedwulfi. Aastal 855 registreeriti viikingirühmituste viibimine Mercias Wrekini lähedal. Kuid 865. aastal toimus skandinaavia sissetungijate tegevuses suur muutus. Tegemist oli palju suurema sõjalise jõuga kui varem oli nähtud. Suure paganliku armee saabumine Ida-Inglismaale. Mõnda aega olid taanlased (viikingid) rohkem huvitatud Northumbriast. Nad saavutasid kontrolli Yorki üle ja liikusid lõuna poole Mertsiasse, seejärel lõid talveks laagri Nottinghamis. 868. aasta kevadel tuli viikingite vastu ühendatud mertslaste ja läänesakslaste armee, kuid lahingut ei toimunud. Mertsia kuningas Burghred sõlmis sissetungijatega rahulepingu, misjärel need liikusid põhja poole Yorki. Aastal 873 surusid viikingid Burghredi Merciast välja, kes seejärel seadsid oma valitud kuninga Ceowulfi. 874. aastal jagunes paganate armee, kusjuures Halfdan, üks juhtidest, viis oma väeosa põhja poole. 878. aastal ründas ja võitis viikingid Mercias Wessexi kuningas Alfred. Nad pöördusid ristiusku ja asusid elama Ida-Anglia maadele.

Kuningriigi allakäik

Üheksandal sajandil toimus Mercia kui kuningriigi allakäik. Aastatel 873-74 vallutas Mercia paganlik sõjavägi. 880. aastatel sõlmis Wessex abieluliidu Merciaga. Alfredi tütar Ethelflaeda abiellus Mercia kuninga Ethelstaniga (II). Kui Ethelstan 912. aastal suri, määras Edward vanem Ethelflaeda (tema õde) "Mercia kuningannaks". Kui Ethelflaeda 918. aastal suri, pidasid Mercia aadlikud end nüüd Wessexi valitsemisest vabaks. Edward astus vahele ja määras Ethelflaeda tütre Aelfwynn'i oma esindajana Mercia üle valitsema. Kuid 919. aastal tõi Edward ta tagasi Wessexi. Pärast seda peeti Merciat lihtsalt veel üheks tema võimu all olevaks maakonnaks. Järgnesid mitmed ealdormenid (sarnane krahvile Euroopas). Canute'i ajal 1017. aastal sai Mercia üheks Inglismaa neljast jaotusest.