Heptarhia (vanakreeka keeles: ἑπτά + ἀρχή, seitse + kuningriik) on koondnimetus, mida kasutatakse seitsme anglosaksi kuningriigi kohta. Need olid: Northumbria, Mercia, East Anglia, Essex, Kent, Sussex ja Wessex. Anglosaksi kuningriigid kujunesid ja muutsid oma piire 5. kuni 9. sajandil ning lõpuks ühinesid ja arenesid edasi üheks Inglismaa kuningriigiks. Termin "heptarhia" on tuntud alates 16. sajandist ja seda kasutatakse nii seitsme konkreetse kuningriigi kirjeldamiseks kui ka selle ajajärgu tähistamiseks.

Ajalooline taust ja ajavahemik

Anglosaksi heptarhia tekkis pärast Rooma võimu langust Britanniast (kõrgemal tasemel 5. sajandil), kui erinevad germaani hõimud — peamiselt anglid, saksid ja jütid — asustasid saart. Heptarhia ei olnud kunagi keskse valitsuse poolt loodud üksus, vaid pigem hilisem ajalooline kokkuvõte peamistest võimukeskustest, mis püsisid või konkureerisid omavahel kuni 9.–10. sajandini.

Peamised sündmused ja võimutasakaal

  • 7.–8. sajandil domineeris tihti Mercia, mille kuulsaim valitseja oli Offa, kes ehitas Offa sambad-tüüpi piirsüsteeme ja tugevdas Mercia mõju.
  • Northumbria oli kultuuriline keskpunkt, eriti 7.–8. sajandil, tuntud kirikliku koolkonna ja käsikirjade (nt lindude) poolest.
  • 9. sajandil tõusis Wessex tähtsusse: Egbertist alates ja eriti Alfred Suure ajal kujunes Wessexist keskmeks, mis vastas taanlaste rünnakutele ning sillutas teed ühtsema Inglismaa tekkele.
  • Vanainglise kuningriikide piirid olid muutlikud — väikesed alamriigid ja sõltuvkuningriigid (nt Hwicce, Lindsey jt) tegid poliitilise kaardi keerukaks.
  • Vikingeid ja taanlaste sissetungi nimetatakse sageli selle perioodi võtmemomendiks, mis muutis poliitilist tasakaalu ja kiirendas ühendumise protsessi.

Termi kasutamise piirangud

Kuigi "heptarhia" on mugav termin, on see ajalooliselt osaliselt eksitav. Realistlikult oli Briti saarel ja selle lähistel sel ajal rohkem kui seitse võimukeskust ning nende tähtsus ja arv muutusid ajas. Paljud ajaloolased rõhutavad, et heptarhia on hilisem kirjeldav konstruktsioon, mitte täpne kaasaegne poliitiline üksus.

Pärand

Anglosaksi kuningriikide pärand on suur: nad andsid aluse inglise keelele, õigus- ja haldustraditsioonidele, kristluse levikule ning paljudele paiknimedele Inglismaal. Lõplik poliitiline ühendamine kulmineerus 10. sajandi jooksul ja sai konkreetse kuju hiljem kui mitme kuninga poolt omavahelise ühinemise tulemus, mille lõplik samm oli varase keskaja Inglismaa kujunemine.

Märkus: artiklis kasutatud vanakreeka ja muud lingid on alles samas vormis nagu algses tekstis.