Millard Fillmore (7. jaanuar 1800 – 8. märts 1874) oli Ameerika Ühendriikide 13. president, kes teenis ametis 9. juulist 1850 kuni 4. märtsini 1853. Ta sai presidendiks pärast eelneva presidendi Zachary Tapleri surma ja oli ajaloo viimane whigipartei esindanud president ning viimaseid, kes ei kuulunud kas demokraatide või vabariiklaste ridadesse.

Varajane elu ja poliitiline karjäär

Fillmore sündis New Yorgi osariigis ja kasvas vaeses perekonnas. Ta õppis ise ja sai juristi kutse, töötades alguses advokaadina ja osaledes kohalikus poliitikas. Enne presidendiks saamist teenis ta nii osariigi seadusandluses kui ka Ameerika Ühendriikide esindajatekogus kongressis. 1849 valiti ta asepresidendiks Zachary Taylori kandidaadina, ning asepresidendina jätkus tema tõus riiklikule areenile.

Presidentuur: peamised otsused ja vaidlused

  • Rahukompromiss 1850. aastal: Fillmore toetas ja allkirjastas kompromissipaketi, mis püüdis lahendada lõimumüüri lõuna- ja põhjaosariikide vahel. Selle paketi üks kõige vastuolulisemaid osi oli karmistatud põgenike orjade seadus (Fugitive Slave Act), mille jõustamine tekitas tugevat vastuseisu põliselanike ja abolitionistide seas.
  • Põgenike orjade seaduse rakendamine: Fillmore nõustus föderaalse täidesaatva võimuga tagama kompromissi rakendamise, mis omakorda nõrgendas tema populaarsust põhjaosas ja kiirendas whigide partei lõhustumist.
  • Välispoliitika ja Jaapan: Fillmore pani aluse Ameerika suhetele Jaapaniga, saates meresalkade juhtimisel uurimis- ja diplomaatilise missiooni (Juhtimisel Commodore Matthew C. Perry) eesmärgiga avada Jaapan läänekaubandusele. See samm oli tähtis samm Ameerika rahvusvahelise mõju kasvatamisel Vaikse ookeani piirkonnas.

Hiljem ja pärand

Whigide partei ei nomineerinud Fillmore’i 1852. aastal uuesti presidendiks. 1856. aastal kandideeris ta Ameerika partei (tuntud ka kui "Know Nothing") nimekirjas, kuid ei võitnud tagasi võimu. Tema otsuste – eriti Fugitive Slave Acti toetamise – tõttu jäi Fillmore ajaloolisse mällu vastuolulise figuurina: mõned hindasid teda kui rahumeelset kompromissitegijat, teised süüdistasid teda orjanduse lobitöö toetamises.

Pärast valimistest loobumist jäi Fillmore aktiivseks ühiskondlikult ja tegutses peamiselt Buffalos, kus ta jätkas advokaadina ja toetas kohalikke haridus- ning kultuurialaseid algatusi. Ta suri 8. märtsil 1874.

Tänapäeval peetakse Fillmore’i presidendiaega üleminekuaastateks, mis näitas Ameerika ühiskonnas kasvavat lõhet orjanduse ja föderaalvõimu küsimustes ning aitas kaasa suuremate poliitiliste muutuste ja uue parteisüsteemi kujunemisele järgnevail aastakümnetel.