Sidney Streeti piiramine 1911: Londoni Stepney lahing ja Houndsditchi mõrvad

Sidney Streeti piiramine 1911 — detailne ülevaade Londoni Stepney lahingust ja Houndsditchi mõrvadest, anarhistidest, Peter Piatkowist ning juhtumi saladustest.

Autor: Leandro Alegsa

24-10-2025

Sidney Streeti piiramine ehk Stepney lahing oli kuulus püssilahing Londoni East Endis, mis toimus 3. jaanuaril 1911. Selle sündmuse taustaks olid eelmise kuu Houndsditchi sündmused ja kasvav avalik mure relvastatud anarhistlike rühmituste pärast.

Taust

Kõik sai alguse 16. detsembril 1910 toimunud ebaõnnestunud juveeliröövi, mida hakati nimetama Houndsditchi mõrvadeks. Selle röövi käigus hukkusid kolm politseinikku ning mitu teist sai haavata; üks jõugu liige sai surma. Ründajate seas peeti olevat immigrante – eelkõige Ida-Euroopast pärit anarhiste – ning juhtfiguurina on ajaloolistes allikates mainitud isikut, keda kutsutakse Peter Piatkow või legendaarsema nimega „Peeter Maalija“ (Peter the Painter). Tema täpne identiteet ja saatus on siiani osaliselt müstilised ja vaieldavad.

Piiramise kulg

Peaaegu kolm nädalat pärast Houndsditchi rünnakut tehti teatavaks, et Sidney Streetil kauplevas majas on nähtud kahtlaseid isikuid. Politsei piiras hoone ning puhkes vahetu tulevahetus. Piiramise käigus osalesid Metropolitan Police’i patrullid, kohalikud tuletõrjujad ja lõpuks ka riigivõimu esindajad — sündmusele saabus ka toonane koduse siseminister Winston Churchill, kelle kohalolek ja otsene sekkumine tekitas poliitilist arutelu ja kriitikat.

Relvastatud vahetus: piiramise ajal oli tulistamine intensiivne ja kestis mitu tundi.
Lõppfaas: maja lõpuks süttis ja põles maha; tulekahjus hukkus üks tuletõrjuja ning kaks röövlit.
Muud osalised: teiste jõugu liikmete ja selle juhi saatus jäi tol ajal ebaselgeks — mõned arvatavad liidrid põgenesid või kadusid jäljetult.

Kes oli „Peeter Maalija”?

„Peeter Maalija” on saanud ajalooliseks ja osalt legendaarseks figuuriks. Mõned uurijad usuvad, et nimi oli varjunimi või valeidentiteet ning tegelik juht võis olla keegi teine. Tema võimalik seotus Houndsditchi ja Sidney Streeti juhtumitega on pälvinud nii politsei- kui ka ajakirjandusliku tähelepanu, kuid lõplikku tõestust ei ole esitatud ning tema saatus on endiselt vastuoluline.

Järelmõjud ja avalik reaktsioon

Sidney Streeti piiramine ja Houndsditch'i röövid tekitasid suurt hirmu ja ärevust nii Londonis kui laiemalt Suurbritannias. Sündmus tõi kaasa:

terava avaliku debati relvastatud immigratsiooni, politseitaktika ja riigi vastumeetmete üle;
arutelu koduse siseministri ja valitsuse otsuste ning nende sekkumise kohta sündmuse kulgu;
sõltuvalt hinnangust kas karmistunud meedia kujutlused „anarhistlikust ohust“ või muret politiikliku panuse ja inimõiguste pärast.

Pärast rünnakut toimusid vahistamised ja kohtuprotsessid erinevate osaliste suhtes, kuid paljude võtmeisikute täpne saatus jäi ajalooliselt ebaselgeks. Sidney Streeti episood on jäänud mälestuseks 20. sajandi alguse ühiskondlikest pingetest, immigratsiooniga seotud eelarvamustest ja politsei- ning riigimeetmete piiridest kiiresti eskaleeruvates vägivallaolukordades.

Muud märkused

Sidney Streeti juhtum on uurijatele, ajakirjanikele ja kirjanikele pakkunud materjali nii rekonstruktsioonideks kui ka ilukirjanduslikeks tõlgendusteks. Paljud detailid, sealhulgas mõnede osaliste nimed ja nende täpne tegevus, jäävad tänapäevalgi ajaloolase jaoks uuritavaks ning sündmus elab edasi nii akadeemilises kirjanduses kui ka populaarteadlikus mälus.

Winston Churchill (esiletõstetud) Sidney Streetil, 3. jaanuar 1911

Šoti kaardiväe sõdurid avavad tule Sidney Streetil asuva maja pihta

Houndsditchi mõrvad

16. detsembril 1910 üritas juudi immigrantide jõuk sisse murda Houndsditchi 119 asuvasse juveelipoodi. Üks kõrvalasuv kaupluseomanik kuulis nende haamritamist ja teatas sellest Londoni linna politseile (kelle piirkonnas kauplus asus). Üheksa relvastamata ametnikku - kolm seersanti ja kuus konstaablit (kaks tsiviilriietes) - liikusid juveliiride poole.

Seersandid Bentley ja Bryant koputasid juveelipoe taga asuva Exchange Buildings'i maja nr 11 uksele. Jõugu juht George Gardstein avas ukse, kuid kui ta ei vastanud nende küsimustele, eeldasid nad, et ta ei mõista inglise keelt, ja käskisid tal tuua keegi, kes seda oskab. Gardstein jättis ukse pooleldi kinni ja kadus.

Maja koosnes ühest esimese korruse toast, kuhu avanes otse esiuks, vasakul asuva trepiga, mis viis ülemistele korrustele, ja paremal asuva uksega, mis viis avatud õue.

Kaht seersanti, kes läksid majja ja leidsid, et tuba on näiliselt tühi, enne kui nad märkasid pimeduses trepi otsas seisvat meest. Pärast lühikest vestlust astus õueuksest sisse teine mees, kes tulistas kiiresti püstoliga, samal ajal kui mees trepil hakkas samuti tulistama.

Mõlemad ohvitserid said löögi, Bentley kukkus üle ukse, Bryant aga suutis välja kõndida. Tänaval jooksis konstaabel Woodhams Bentley'le appi, kuid sai ise haavata, kui üks jõugu liige tulistas maja kattevarjust, nagu ka seersant Tucker, kes suri peaaegu kohe.

Seejärel üritas jõuk välja murda tupiktänavast, kuid Gardstein haaras konstaabel Choate'i peaaegu sissepääsu juures kinni. Võitluses haavas Gardstein Choate'i mitu korda, enne kui teised jõugu liikmed tulistasid teda veel viis korda, kusjuures neil õnnestus ka Gardsteini selga lüüa. Seejärel lohistasid nad Gardsteini ¾ miili kaugusele Grove Street 59, kus ta järgmisel päeval suri. Konstaabel Choate ja seersant Bentley surid samal päeval eraldi haiglates. Järgnes intensiivne läbiotsimine ja peagi arreteeriti mitu jõugu liiget või nende kaaslast.

The Siege of Sidney Street

2. jaanuaril 1911 teatas üks informaator politseile, et kaks või kolm jõugu liiget, kelle hulgas võib olla ka Peter Painter, peidavad end Stepney's, Sidney Street 100. Politsei oli mures, et kahtlusalused kavatsevad põgeneda, kuid ootas tugevat vastupanu igasugusele püüdele neid kinni võtta. jaanuaril piirasid kakssada politseinikku piirkonna ja algas piiramine. Koidu ajal algas lahing.

Kuigi kaitsjatel oli suur ülekaal, olid neil paremad relvad ja laskemoonavarud. Londoni Towerist kutsuti abi ja sõna jõudis ka siseministrile Winston Churchillile. Churchill saabus kohale, et näha olukorda omal nahal ja anda nõu. Churchill andis loa kutsuda politseile appi šoti kaardiväe üksus.

Kuus tundi pärast lahingu algust ja just siis, kui Churchilli poolt heakskiidetud suurtükivägi jõudis kohale, algas hoones tulekahju. Kui tuletõrje saabus, keelas Churchill neile juurdepääsu hoonesse. Politsei seisis valmis, püssid esiuksele suunatud, oodates, et sees olevad mehed üritaksid põgeneda. Uks ei avanenud kunagi. Selle asemel avastati hiljem hoonest kahe jõugu liikme, Fritz Svaarsi ja William Sokolowi (mõlemad olid tuntud ka mitmete varjunimede all) jäänused.

Maalri Peetrist ei leitud ühtegi märki. Lisaks kolmele politseinikule suri oma vigastustesse ka üks Londoni tuletõrjuja.