Teine Šoti iseseisvussõda 1332–1357: Edward III, Balliol ja David II

Teine Šoti iseseisvussõda algas 1332. aastal, kui Inglismaa Edward III ja inglise toetajad toetasid Edward Ballioli sissetungi ning lõid sellega lõplikult lõhe 1328. aasta Northamptoni lepinguga, mille alusel Inglismaa oli varem tunnustanud Robert Bruce'i poolt loodud dünastia legitiimsust. Edward III keeldus lepingut aktsepteerimast ning soovis taastada inglise mõjusfääri Šotimaal, toetades Ballioli nõudeid Bruce'i poja ja pärija David II vastu. Balliol, John Ballioli poeg, krooniti lühiajaliselt Šotimaa kuningaks 1332. aastal, kuid tema võim oli sõltuv inglise sõjalistest toetustest ja ta viidi varsti riigist välja. Sõjategevus kestis kuni 1357. aastani, mil David II vabastati inglise vangistusest — need aastad kujunesid intensiivseks piirikonfliktiks, millel olid pikaajalised poliitilised tagajärjed. Inglismaa sekkumine Šotimaal oli ka üks teguritest, mis aitasid kaasa pingete kasvule Lääne-Euroopas ja sada-aastase sõja puhkemisele Prantsusmaaga 1337. aastal.

Taust ja põhjuste kokkuvõte

Peamised põhjused sõja puhkemiseks olid:

• Edward III keeldumine aktsepteerida Northamptoni lepingut ning tema ambitsioonid taastada inglise ülemvõim Šotimaal.
• Sisepoliitiline lõhestatus Šotimaal: Bruce'i dünastia ja selle toetajate vastasseis Balliolide ja nii‑öelda „disinheriteeritud” Šoti aadlite huvidega.
• Inglise poliitika ja sõjaline sekkumine, mida kasutas Edward III oma positsiooni tugevdamiseks nii kodumaal kui ka mandril.

Peamised sündmused ja lahingud

Teise iseseisvussõja jooksul toimus mitu märkimisväärset lahingut ja kampaaniat:

• Battle of Dupplin Moor (august 1332) — Ballioli toetajad võitsid, mis võimaldas Balliolil ajutiselt pärida trooni.
• Siege of Berwick ja Battle of Halidon Hill (1333) — Inglismaa vägede võit, mis andis Inglismaale kontrolli tähtsate piirialade ja paljude kindluste üle.
• Pidevad röövretked ja rünnakud piiriäärsetele aladele ning vahelduvad edu‑ ja taganemiskampaaniad mõlema poole poolt.
• Battle of Neville's Cross (17. oktoober 1346) — sinna kaotas David II ja ta langes inglaste kätte vangi; see oli sõja pöördepunkt Inglismaa kasuks.

David II vangistus ja vabastamine

David II kukkus vangi Neville's Crossi lahingus pärast Edward III 1346. aasta Prantsusmaa kampaaniat (mis lõppes Crécy lahinguga). David vangistati ja viidi Inglismaale, kus ta viibis kuni 1357. aastani. Tema vabastamise aluseks sai rahuleping, mis tavapäraselt nimetatakse Berwicki rahuks (Treaty of Berwick) — kokkulepe nägi ette suure raharaha tasu David II vabastamise eest (tavapärane mainimine: 100 000 marki), mille Scotland pidi maksma osamakse kaupa. Soodsad tingimused olid keerulised täita ning osamaksetega maksmine kestis mitu aastat.

Tagajärjed ja tähendus

Teise Šoti iseseisvussõja tulemusena:

• Ballioli katse taastada oma dünastia ei olnud püsiv — Bruce'i dünastia jäi Šotimaa valitsevaks jooniseks, kuigi David II tagasitulek ja pärimus olid keerulised.
• Sõda nõrgestas Šotimaa rahvamajandust ja põhjustas ulatuslikke kahjustusi piirialadel: kindluste hävimine, külarahvaste kannatused ja majanduslikud raskused.
• Võitlussituatsioon tugevdas Inglismaa monarhi rahvusvahelist positsiooni, kuid lõi ka uusi pingeid, mis seostusid Inglismaa ja Prantsusmaa vastasseisuga — üks paljudest teguritest, mis aitasid kaasa sada-aastase sõja eskaleerumisele.
• Pikemas perspektiivis mõjutas see periood Šotimaa poliitilist kujunemist: David II naasis troonile pärast vangistust, kuid tema valitsusaeg oli vahelduv ja lõpuks tõusis Šotimaa troonile Stewartide perekond, mis muutis saatuslikult saatekirja järgmistele sajanditele.

Sõjaperiood oli iseloomulik vahelduvate edu‑ ja taganemiste, liitluste muutuste ning tugeva inglise sõjalise sekkumisega. Kuigi paljud sõjalised episoodid olid verised ja hävitavad, jäi Šotimaa lõpuks sõltumatuks kuningriigiks — kuid mõlemad riigid kandsid konfliktist pikaajalisi poliitilisi ja majanduslikke tagajärgi.