Edward Balliol – Šotimaa troonitaotleja ja 1332–1336 valitseja
Edward Balliol (u. 1283 – u. 1367) oli Šotimaa troonitaotleja ja John Ballioli poeg. Ta pretendeeris Šotimaa troonile pikalt (ligi 1314–1356) ning pidas ennast kuningana eriti aastatel 1332–1336, kui tal õnnestus ajutiselt võimusele tõusta.
Taust
Edward oli John Ballioli vanim poeg. John Balliol tõusis Šotimaa troonile 1292. Tema valitsemisaeg lõppes pärast Inglismaa sekkumist ja kuningas Edward Longshanksi (Edward I) sõjalist survet, mille tulemusena Balliol 1296 loobus troonist ja perekond kaotas positsiooni. Pärast Norra neiu Margiti (Margaret, Maid of Norway) surma 1290 tekkis Šotimaal juriidiline ja dynastiline segadus, mida kasutasid ära nii siseriiklikud kui ka välisriikide huvirühmad.
Troonitaotlus ja valitsus
Edward Balliol liitus rühmitusega, keda kutsuti "the Disinherited" (senitagusiste hävitajateks) — inglise poolt tagakiusatud Šotimaa aadlitega, kes soovisid tagasi oma kaotatud maaomandit. 1332 tungis see vägi Šotimaale, võitis augustis Dupplini Moori lahingu ja Balliol lasti kroonida Scone'is 24. septembril 1332.
Ballioli võimu toetas suuresti Inglismaa kuningriigi abi, eelkõige Edward III valitsus (tema isa Edward II oli Ballioli noorema põlvkonna ajal oluline tausttegelane Inglismaa–Šotimaa suhetes). Inglismaa vägede ja sõjaliste võitudega (näiteks Halidon Hill 1333) sai Balliol ajutise kontrolli, kuid tema valitsust peeti paljuski inglaste toetusel püsti hoitavaks ja paljud šotlased nägid teda külvava intrigeerijana.
Lõpp ja pärand
Edward Ballioli positsioon oli ebakindel: ta kaotas kontrolli ja pidi korduvalt pagema, seejärel tagasi tulema, kuni tema tegelik mõju Šotimaal vähenes 1336. Pärast aastaid kestnud katseid oma nõude kinnitada elatices, andis ta lõpuks umbes 1356 oma nõuded puhkeks või sai Inglismaalt pensioni ja elatusallikaid ning elas viimased aastad Inglismaal. Tema tegevus ja inglaste toetus aitasid pikendada teise Šotimaa iseseisvussoovi sõdivat perioodi (Second War of Scottish Independence) ning süvendasid riigi sisepoliitilist jagunemist.
Ballioli vastaste hulka kuulusid oluliselt Šotimaa vabanemisliikumise juhid, nagu Robert I (Robert the Bruce) ja varem ka William Wallace (kelle roll oli tähtis rünnakute ja kaitseoperatsioonide ajal Guardian'ina). Kuigi Balliol oli lühiajaliselt Šotimaa troonil, jääb tema pärand vastuoluliseks: ühelt poolt oli ta Balliolide juriidilise järjepidevuse esindaja, teisalt peeti teda sageli Inglismaa huve teenivaks „kuldraamiks”.
