John King of Scots (1248-1314) on tavaliselt tuntud kui John Balliol või õigemini John de Balliol. Ta sündis 1248. aastal, tõenäoliselt Barnard Castle'is, kuid see ei ole päris selge.

Pärast Šotimaa Margareti surma 1290. aastal oli John Balliol üks kolmest peamisest troonikonkurendist. Kuningas Edward jõudis 30. novembril 1292, Püha Andrease päeval, Scone'is järeldusele, et ta valib Ballioli Šotimaa kuningaks.

Edward I õõnestas järjekindlalt kuningas Johannese võimu. Ta kohtles Balliolit nagu "marionettkuningat" ja šotlased ei olnud rahul. Dunbari lahingus tapsid ja hävitasid kuningas Edwardi mehed Berwicki linna, tappes umbes 8000 inimest.

Kuningas Edward võttis temalt kuningavõimu ja saatis ta Prantsusmaale. Hiljem suri ta seal.

Päritolu ja varasem elu

John Balliol oli pärit võimsast ja varakast perest. Tema isa oli rikas maaomanik John de Balliol, kelle perekond omas maavaldusi nii Inglismaal kui ka Šotimaal. Balliolide perekond toetas haridust ja üks perekonna annetustest on seotud hilisemat Balliol College'i Oxfordis – see seos on sageli mainitud Ballioli perekonna ajaloolises kontekstis. John ise oli enne kuningaks saamist liige Šotimaa aadli ringkondadest ja tal olid sidemed nii Šotimaa kui ka inglise mõjukate suguvõsadega.

Troonivaidlus (The Great Cause) ja troonile asumine

Margaret, tuntud ka kui "Norra neitsi" (Margaret, Maid of Norway), suri 1290. a, jättes Šotimaa trooni ilma selge pärijata. See tõi kaasa keerulise pärimisvaidluse, mida tuntakse kui "The Great Cause" — hulgaliselt pretendente esitasid oma nõuded. Inglise kuningas Edward I kutsuti vahendajaks ja ta kasutas võimalust suurendada oma mõju Šotimaal. 30. novembril 1292, Püha Andrease päevaks, kuulutati Scone'is Balliol Šotimaa kuningaks. Tema valimine põhines osaliselt poliitilistel kompromissidel ja pärimuse juriidilisel tõlgendamisel.

Edward I surve ja Ballioli lühike valitsus

Pärast kronimist ei olnud Ballioli iseseisev valitsus tugev. Edward I nõudis Balliolilt kuulekust ja päris mitmeid õigusi, mis tegid Balliolist de facto Inglise kuninga vasalli. Šoti aadli seas tekkis kasvav rahulolematus: Balliolilt oodati vastuseid ja tugevat juhtimist, kuid ta jäi paljuski Edwardi poliitilise surve ohvriks. Selle tõttu anti talle Šotimaal solvav hüüdnimi "Toom Tabard" (tühi mantel), vihjates tema näiva alistuvuse ja nõrkuse peale.

Sõjategevus, Berwicki veresaun ja Dunbar

1296. aastal eskaleerus konflikt. Inglise väed ründasid ja vallutasid Berwicki, mis oli tähtis kaubanduslinn Šotimaa idarannikul; linna sissetungilangus ja hävitusmaksis kaasa suured inimkaotused — ajaloolistes allikates mainitakse hinnanguliselt kuni umbes 8000 hukkunut, kuigi täpsed arvud varieeruvad. Pärast Berwicki langemist toimus 27. aprillil 1296 Dunbari lahing, kus Inglise väed Šotimaa armee purustasid. Need sündmused murdsid Šotimaa sõjalise vastupanu ja tõid kaasa Ballioli alistumise poliitilisel tasandil.

Loobumine, vangistus ja sundeksil

Peale sõjalist lüüasaamist ja kasvavat survet sunniti John Balliol äraandma võimu ning 10. juulil 1296 ta ametlikult loobus troonist (abdikatsioon). Ta pidi vastu võtma Inglismaa tingimused, kaotas paljud oma õigused ja maad ning sattus esialgu vangistusse. Hiljem, kui olukord nii nõudis, saadeti ta väljasaatmisele ja ta veetis ülejäänud elu paguluses Prantsusmaal, kus ta suri umbes 1314. Tema täpne asukoht Prantsusmaal varieerub allikates, kuid üldiselt peetakse tema surma toimumist välismaalideks ja tagasihoidlikuks lõpuetapiks pärast kuningavõimust lahkumist.

Pärand ja tähtsus

John Ballioli valitsemine ja tema depositsioon olid otseselt seotud Šotimaa iseseisvusvõitluse esilise perioodiga. Tema kukutamine tekitas võimuvaaku, milles esile kerkisid sellised tegelased nagu William Wallace ja hiljem Robert the Bruce, kes võitlesid aktiivselt Inglismaa vastase iseseisvusvõitluse eest. Ballioli järeltulija Edward Balliol (tema poeg) püüdis 14. sajandi alguses Šotimaa troon tagasi nõuda, toetudes Inglismaa abiile, kuid tema võim jäi ebapüsivaks.

Kuigi John Balliolit on sageli kritiseeritud kui nõrka ja teistele alluvat valitsejat, oli tema aeg troonil osa keerulisest rahvusvahelisest ja feodaalsest mängust, kus Šotimaa positsioon oli haavatav. Tema juhtimine ja kukutamine aitasid kujundada edasisi sündmusi, mis määrasid Šotimaa keskaegse ajaloo ja iseseisvusvõitluse kulgu.