Esimene Šoti iseseisvussõda (1296–1328): põhjused ja tähtsündmused

Esimene Šoti iseseisvussõda (1296–1328): uurimus põhjusetest, otsustavatest lahingutest ja juhtfiguuridest — põnev ülevaade Wallace’ist, Bruce’ist ja võitlusest vabaduse eest.

Esimene Šoti iseseisvussõda kestis alates sõja puhkemisest 1296. aastal kuni 1328. aastani. See oli pikk ja mitmetahuline konflikt Inglismaa kuninga ning erinevate šoti pealike ja kuningakandidaatide vahel, mille tulemuseks oli Šotimaa iseseisvuse rahvusvaheline tunnustamine 1328. aastal.

Taust ja põhjused

Šotimaa sattus 13. sajandi lõpul keerulisse pärimis- ja võimuvaidlusse peale kuninganna Margaret (nn Maid of Norway) surma 1290. Pärimisvaidluse (nn Great Cause) lahendamiseks kutsuti vahekohtunikuks Inglismaa kuningas Edward I, kes kasutas oma positsiooni ära, nõudes šotlastelt feodaalset allumist. See nõrgestas Šotimaa iseseisvust ja tekitas laialdast pahameelt.

Edward I sekkumine, inglaste nõudmised šoti losside üle ja üha suurem surve põhjustasid kasvavat vastupanu. 1292 krooniti kuningaks John Balliol, kuid ta pidi tõsiselt alistuma Inglismaale ning tema autoriteet Šotimaal vähenes kiiresti. See kõik lõi tingimused relvastatud vastuhakuks ja laiemaks sõjaks.

Peamised sündmused 1296–1306

Üks sõja varasemaid ja rängemaid konflikte oli inglaste rünnak 1296. aastal. Šotlased said 27. aprillil 1296 Dunbaris lüüa. Pärast seda kukkus šotlaste poliitiline juhtimine kokku: John Balliol loobus 10. juulil 1296 Montrose'i lossis. John vangistati esialgu Londoni Toweris, kuid vabastati seejärel paavst Bonifatius VIII vahi alla tingimusel, et ta jääb paavsti residentuuri. Hiljem vabastati ta umbes 1301. aasta suvel ja elas ülejäänud elu oma perekonna valdustes Picardias.

Kuid Ballioli toetajad ja paljud šotlased ei tunnistanud inglaste võimu. Nad väitsid, et ta on endiselt Šotimaa õigusjärgne kuningas, mis andis aluse mässule ja relvastatud vastupanuks. 1297. aastal tõusid šotlased William Wallace'i ja Andrew de Moray juhtimisel mässu ning väitsid, et nad tegutsevad kuningas Johni nimel. Mässijate üks tuntumaid võite oli Stirling Bridgei lahing 1297. aastal, kus šotlased purustasid osa Inglismaa vägedest ja tõstsid Wallace'i üheks rahvuslikuks juhtfiguuriks. Andrew de Moray sai samas haavata ja suri hiljem haavadesse.

Vastuseks saatis Edward I suuri vägesid Šotimaale. 1298 kaotas Wallace lahingu Falkirkis, mis vähendas tema poliitilist mõju. Pärast seda jätkus keeruline periood, kus Inglismaa püüdis taastada kontrolli, samal ajal kui šotlased oskasid kasutada geriljasõda, kindlusi ja liitlassuhteid, nagu 1295 sõlmitud Auld Alliance Prantsusmaaga, et tasakaalustada inglaste eeliseid.

Robert Bruce ja sõja jätkumine 1306–1314

Šotimaal ei olnud ühtset monarhi kuni Robert Bruce'i ametisseastumiseni 1306. aastal. Robert Bruce krooniti kuningaks pärast oma rivaali John Comyni tapmist 1306. aastal, sündmus, mis süvendas sisepingeid ja viis intensiivsema sõjategevuseni. Bruce pidi esmalt võitlema nii inglaste kui ka Šotimaa sisemiste vastastega, kuid ta suutis järk-järgult oma positsiooni tugevdada.

Üks määrav pöördepunkt oli Bannockburni lahing 1314. aastal, kus Robert the Bruce'i väed saavutasid silmapaistva võidu Inglismaa kuninga leidnud parteil. See võit tõstis šotlaste moraali, kindlustas Roberti reaalset kontrolli suure osa Šotimaast ja vähendas Inglismaa võimalusi kiirelt taastada totaalse ülekaalu.

Lõppfaas ja rahvusvaheline tunnustus 1314–1328

Pärast Bannockburni järgnes veel aastaid relvastatud piirilepingute, rüüstamiste ja läbirääkimiste vaheldumist. Šotimaa püüdis saavutada rahvusvahelist tunnustust, ja lõpuks viis diplomaatia edu: 1328 allkirjastasid Inglismaa ja Šotimaa rahulepingu, mis sisaldas Inglismaa kuninga ametlikku tunnustust Šoti iseseisvusele ja Robert Bruce'i kuningriigile. See kokkulepe tuntakse sageli kui Edinburgi–Northamptoni rahulepingut (Treaty of Edinburgh–Northampton), mille tulemusena lõpetati ametlikult esimene iseseisvussõda 1328. aastal.

Olulisus ja tagajärjed

• Sõda kinnistas Šotimaa kui iseseisva riigi põhialuseid ja aitas kujundada šoti rahvuslikku identiteeti.
• See näitas ka feodaalse süsteemi kitsaskohti ja kuidas rahvuslik vastupanu suudab rünnata tugevamat naaberriiki, eriti kui kasutatakse kogenud vägede juhtimist ja liitlasriikide toetamist.
• Kõrge inimkaotus ja majanduslikud-tagajärjed mõjutasid mõlemaid riike, ent Šotimaa suutis säilitada oma sõltumatuse kuni järgmiste relvakonfliktideni.
• Võit ja rahvusvaheline tunnustus ei tähendanud rahu igavesti: Šotimaa ja Inglismaa suhted jäid ebakindlaks ning relvastatud konfliktid jätkusid uuesti hiljem järgnevates episoodides.

Kokkuvõtlikult oli Esimene Šoti iseseisvussõda pikk ja mitmekihiline protsess, mis hõlmas nii lahinguid, poliitilisi intriige, rahvusvahelist diplomaatilist tegevust kui ka sisepoliitilisi võitlusi. Selle tulemusena kindlustati Šotimaa iseseisvus ja pandi alus tulevasele riiklikule arengule.

Küsimused ja vastused

K: Millal algas ja millal lõppes Šoti esimene iseseisvussõda?

K: Millal said šotlased Dunbaris lüüa?

K: Kes loobus Montrose'i lossis 1296. aastal?

K: Kuhu vangistati John Balliol pärast loobumist?

K: Kelle kätte John Balliol vabanes?

K: Millal John Balliol vahi alt vabastati ja kus ta elas oma ülejäänud elu?

K: Kes oli Šotimaa õigusjärgne kuningas pärast John Ballioli loobumist?

Otsing