Prantsuse vastupanuliikumine (Résistance): ajalugu, tegevus ja tähtsus

Prantsuse Résistance: ajalugu, julged operatsioonid ja suur tähtsus Teises maailmasõjas — sabotaaz, luure, liitlaste toetus ning mälestus vastupanuliikumise ohvritest ja kangelaslikkusest.

Prantsuse vastupanuliikumine on üldnimetus mitmesuguste organisatsioonide ja rühmituste kohta, kes võitlesid vastupanuliikumiste kohta Prantsusmaal natside ja Saksamaa okupatsiooni vastu Teise maailmasõja ajal (1939–1945). Résistance’i liikmed olid väikestes, sageli salajastes rühmades tegutsevad mehed ja naised, kes tegid sabotaaži, andsid välja salajasi ajalehti, kogusid luureandmeid, aitasid Suurbritanniasse põgeneda liitlaste pilootidel ja sõduritel ning tapsid ka vahetuid vaenlase esindajaid, kui seda peeti vajalikuks. Résistance’i hulka kuulusid inimestet kõikidest ühiskonnakihtidest ja paljudest erinevatest usulistest ning poliitilistest taustadest.

Algus ja organisatsioon

Vastupanuliikumise tekkimine ei olnud ühtne protsess: alguses tegutsesid kohalikud rühmad iseseisvalt, kuid tasapisi püüti neid koondada. Olulise rolli mängis Prantsuse võimude paguluses juhtimine ning hiljem Jean Moulin, kes püüdis erinevaid rühmitusi sidustada. Suuremad tendentsid hõlmasid gaullistlikke rühmi, kommunistlikke gruppe (nt Francs-Tireurs et Partisans) ning mitmesuguseid senaalseid ja regionaalseid võrgustikke. Paljud rühmad tegutsesid linnades, teised – eriti maquis’ nime all tuntud rühmitused – maal ja metsades, kus nad sooritasid relvastatud lahinguid ja peitisid ennast sakslaste eest.

Tegevused ja taktikad

Résistance kasutas mitmeid taktikaid:

• Luure ja informatsiooni kogumine Saksa vägede liikumiste ning kaitsesüsteemide kohta, mida edastati liitlastele.
• Sabotaaž – raudteede, elektrivõrkude, telekommunikatsiooni ja transpordikoridori kahjustamine, et takistada Saksa varustust ja liikumist.
• Salajane ajakirjandus ja propaganda – põrandaalused ajalehed aitavad hoida rahva moraali ning organiseerida vastuhakku.
• Pääste- ja evakuatsiooniliinid, mis aitasid liitlasvägedel kinnipeetutele ja langenud pilootidele põgeneda Suurbritanniasse tagasi.
• Relvastatud rünnakud okupatsioonivõimude ja kollaborantide vastu, eriti enne ja pärast olulisemaid sõjalisi operatsioone nagu Normandia dessant.

Liitlaste armeed aitasid vastupanuliikumist varustuse, relvade ja lõhkeainetega, samuti spetsialistide ja lennumasinatega, mis laskusid ainetega ja agentidega Prantsusmaa aladele. Palju abi tuli ka Suurbritannia Special Operations Executive tüüpi operatsioonidest ja liitlasluurajatelt.

Roll 1944. aasta operatsioonidel

Résistance mängis olulist rolli enne ja pärast D‑Day’d (6. juuni 1944). Nad häirisid Saksa kommunikatsiooni ja transpordiradasid, andsid liitlastele otsest luuret Saksa kaitsevõime kohta ning sooritasid sabotaaže, mis raskendasid Saksa vägede liigutoimet. Samuti toetati Provence’i dessanti (15. august 1944) ja selle järgseid lahinguid, mis aitasid liitlasvägedel kiiremini edasi liikuda. Kokkuvõttes kiirendas vastupanuliikumine Saksamaa vägede tagasitõmbumist ja aitas vähendada liitlaste kaotusi.

Riskid, tagajärjed ja repressioonid

Prantsuse vastupanuliikumisse kuulumine oli ülimalt ohtlik. Sakslaste ja kollaborantide poolt tabatud liikmeid piinati, arreteeriti ja sageli tapeti. Kui Résistance tappis saksa ohvitseri või rünnaku tegi, järgnesid vahel julmad kättemaksuaktid: natside armee mõnikord karistuseks tappis suure hulga süütuid tsiviilisikuid, hävitas külasid ja viis läbi massiarreteerimisi. Need karmid represioonid tegid vastupanuliikumise tegevuse veelgi riskantsemaks ja põhjustasid suuri inimkannatusi.

Naiste ja tsiviilelanike roll

Naistel oli Résistance’is väga suur tähendus: nad tegid sageli side- ja sõnumitoimetamise tööd, varjasid inimesi, osalesid luures, aitasid organiseerida evakuatsioone ning mõnel juhul osalesid ka relvastatud toimingutes. Paljud tsiviilelanikud pakkusid varjupaika, toitu ja logistilist tuge – ilma nende vabatahtliku abita oleks paljude operatsioonide elluviimine olnud võimatu.

Pärast sõda: puhaste ja kohtumenetlused

Pärast Saksa vägede taganemist toimus Prantsusmaal nii ametlik kui ka vägivallaline puhastus (épuration). Paljud kollaborandid ja natside toetajad arreteeriti ja viidi kohtusse; mõned said ametlikult hukka või vanglakaristuse. Samuti leidis aset palju vägivallaakte ilma õigusliku protsessita: kui sõda oli lõppenud, hukkas vastupanuliikumine umbes 9000 inimest, kes tegid koostööd natside okupantidega. Nende seas oli ka palju miilitsate ja fašistlike organisatsioonide liikmeid, kes olid abistanud natsi‑Saksamaad.

Tähtsus ja pärand

Résistance on Prantsuse kollektiivses mälus tuntud kui vapper ja patriottlik liikumine, mille tegevus aitas kaasa Prantsusmaa vabastamisele ning tõstis moraali okupeeritud rahva seas. Selle pärand hõlmab nii riiklikku tunnustust, mälestusmärke, filme ja kirjandust kui ka õigusküsimusi seoses pärastsõjaaegsete reetmistega tegelemisega. Samuti on Résistance’i tegevus oluline näide sellest, kuidas organiseeritud ja laialdane vastupanu võib mõjutada laiemat sõjalist strateegiat ja kiirendada okupatsiooni lõppu.

Kuigi Résistance’i tegevuse ulatus ja motiivid olid väga mitmekesised, jääb tema ajalugu tähtsaks meeldetuletuseks sõjaohtudele, isamaalisusele ja inimeste valmisolekule riskida vabuse eest. Tänapäeval uuritakse ja meenutatakse seda perioodi nii austuse kui ka kriitilise pilguga, et mõista nii tõelisi kangelastegusid kui ka moraalseid konflikte, mis tekivad okupatsiooni ja kollaboratsiooni tingimustes.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Prantsuse vastupanu?

K: Kes olid Résistance'i liikmed?

K: Kuidas aitasid liitlaste armeed Prantsuse vastupanuliikumist?

K: Mis juhtus liikmetega, kes jäid sakslaste kätte?

K: Kuidas aitas Prantsuse vastupanuliikumine pärast invasioone Prantsusmaal edasi liikuda?

K: Mis juhtus, kui sõda oli lõppenud?

Otsing