Fusil de chasse — Prantsuse kivilukk-jahtpüss (Tulle, 18. sajand)
Avasta Tulle’i 18. sajandi Fusil de chasse — elegantne Prantsuse kivilukk-jahipüss: disain, variandid, ohvitseri mudel ja roll Ameerika revolutsioonis.
Prantsusmaal valmistatud Fusil de chasse (fu-zi dee chā-se) tähendas otseses tõlkes "jahipüssi" ning oli kerge, siledakaliibriline kivilukk-musket, mis oli ette nähtud peamiselt jahiks. Need relvad olid tavaliselt käsitööna viimistletud, õhemate torude ja saledama puidust käepidemega kui sõjaväe musketid, mis tegi neist sobiva tööriista metsloomade jahtimiseks ning ka ametnikele ratsastades kaasaskantavaks külgvahendiks. Fusilidel oli tihti iseloomulik nn „lehmajalgade” ehk tagasilööki leevendav la pied-kujuline kokkupanek (originaalis La Peid'i varre kuju), mis oli tüüpiline Tulle'is valmistatud pikkade püsside puhul. Fusil de Chasse'i toodeti Tulle'i (Prantsusmaa) relvatehases ning need kannavad sageli selle piirkonna tunnuslikku stiili ja viimistlust.
Ehitus ja omadused
Fusilid olid üldiselt sarnased Charleville'i musketile, mida samuti valmistati Tulle'is, kuid olid kergemad ja lühemad. Sageli kasutati neil õhemalt viimistletud puidu- ja metallosi ning dekoratiivseid detaile, sest need olid mõeldud tsiviilkasutuseks või ohvitseride kõrvalrelvaks. Nimetus fusil hääldub inglise keeles fonetiliselt nagu "fusee" ning Prantsuse sõna itaalia päritolu fucile tähendab algselt "tulekivi" (tulekivi) — terminite moonutused ja laienemised on ajaloo vältel tavapärased.
Versioonid ja kasutus
Samas kui talupoegade ja jahimeeste jaoks oli olemas lihtsam fusil de chasse, eksisteerisid ka ohvitseri tasemel versioonid. Nii prantslastel kui ka brittidel olid oma ohvitseri fusilid, mille briti mudelid olid sageli mõjutatud Brown Bessi musketitest. Ohvitseri fusilid olid tavaliselt paremini viimistletud ning varustatud rihmakinnitusega; varras (ramrod) oli sageli umbes 100 mm (4 tolli) lühem kui toru, et mahutada püstolitaolist bajonetti või selle kinnitussoont — see tegi relva praktilisemaks rituaalsetel ja pidulikel väljadel kasutamiseks ning hõlpsamaks käsitsemiseks ratsaväeohvitseri käes. Ohvitseri ja tavaversioonide vahel esines sageli segadust, sest sarnasused konstruktsioonis olid suured, kuid viimistlus ja mõningad mõõtmed erinesid.
Lisaks oli olemas lihtsam ja odavam variant, fusil de traite (kaubanduspüss), mida valmistati ekspordiks ja vahetuskaupadeks. Nimi fusilier (fusiliers) pärineb samuti sellest relvaklassist ning viitab algselt fusilidega varustatud jalaväelastele.
Kaliibrid ja ajalooline tähendus
Mõned fusilid olid umbes 20 kaliibriga (ligikaudu .62 kaliibriga) ning selliseid püsse kasutati aeg-ajalt ka kui mingil määral vintpüssi-laadset relva või vintpüssi varajasi eelkäijaid (vintpüss — toru sees keermestus või pöörlev kiirgus, mis parandas täpsust). 18. sajandil olid fusilid laialt levinud ka 18. sajandi koloniaal-Ameerikas; neid kasutasid nii tsiviilisikud kui ka sõjaväelased ning Ameerika kolonistid ja militsionärid kasutasid fusileid Ameerika revolutsiooni ajal.
Fusilide tähtsus seisneski nende mitmekülgsuses: nad olid kergemad ja mobliimad kui täismõõdulised musketid, sobides nii jahiks, ohvitseride isiklikuks relvaks kui ka teatud olukordades lahingutegevuseks. Tulle'i ja teistes prantsuse relvatehastes valmistatud fusilid annavad hea näite 18. sajandi relvakäsitöö ja sõjalise-tsiviilse relvastuse ühisest arengust.
Kahepaariline prantsuse vintpüss, täielikult nikerdatud ja graveeritud. Saint-Étienne'i kunsti- ja tööstusmuuseum, Prantsusmaa.
Ajalugu
Fusil de chasse
Prantsusmaal sai relvade tootmine alguse suure tööstusharuna Saint-Étienne'is umbes 1535. aastal. Esimene relvaladu rajati 1669. aastal. Aastaks 1646 oli relvatootmine käivitunud lähedal asuvas Tulle'is. Aastal 1690 loodi seal samuti relvaladu. Prantsusmaa võttis 1630. aastal oma armee jaoks kasutusele kiviluku. Nii Tulle kui ka Saint-Étienne varustasid Prantsuse vägesid Ameerikas asuvatele Prantsuse vägedele kivilukkudega. Tüüpiline muskett oli 1690. aastal umbes 60 tolli (1500 mm) pikk ja selle toru oli umbes 44 tolli (1100 mm) pikk. Umbes 1718. aastani olid kaptenid kohustatud tagama, et igal sõduril oleks toimiv tulirelv, kuid muidu lubas kapten oma sõduritel valida, millist musketti nad kasutavad. Sageli tähendas see, et kompaniis, rääkimata armeest, ei olnud kasutusel ühtegi standardset musketti. See oli kõigi tolleaegsete armeede tavaline puudus. See muutus 1717. aasta mudeliga, millega standardiseeriti Prantsuse armees kasutatavad musketid ja laskemoon. See oli pikem kui tolleaegsed Briti musketid, mis andis Prantsuse vägedele eelise. See 63-tolline (1600 mm) ja 47-tollise (1200 mm) toruga laskemoon võimaldas vägedel tulistada korraga kolmest reast. Koos bajonetiga oli selle eelis pikem. Pikema toru ja relva sihtimiseks mõeldud eesmise sihiku kombinatsioon muutis selle ka veidi täpsemaks kui Briti musketid. M1728 mudelil tehti mõned parandused, kuid muidu oli tegemist sama musketiga. Rohkem täiustusi tehti 1746. aastal, kui puidust varras asendati metallist varrastega. Prantsuse musketid tulistasid 18 kuuli naelale, mis vastab kaliibrile .69. Neljas mudel anti välja 1754. aastal lühema ja kergema versiooniga ohvitseride jaoks. Ohvitseride mudel kaalus umbes 7 naela (3,2 kg) ja oli 54 tolli (1400 mm) pikk. Kõik ohvitserid, sealhulgas kindralid, kandsid ohvitseride mudelit. Neid kasutati Prantsuse ja India sõja ajal ja paljud neist kasutasid ameeriklased Ameerika revolutsiooni ajal.
Fusil de chasse oli mõeldud jahilaskmiseks. Üldiselt olid Tullis valmistatud musketid määratletud mudelite järgi, kuid mõned jahipüssid valmistati tellimuse alusel. Erinevused põhinesid nende sihtotstarbel ja turul. 1695. ja 1696. aastal sõlmiti Tulle'i tehasest musketite jaoks lepingud, milles nimetati "viis jahimusketti indiaanipealikele". Neid mudeleid hakati hiljem nimetama Fusil fin (pealiku musketiks). Need musketid pidid olema kaliibriga 28 kuuli naelale (umbes kaliibriga .56), 45 tolli (1100 mm) pikad, "hästi lihvitud ja lihvitud, peene kinnituse ja lamedate lukuga". Need kingitused indiaanipealikele olid elegantsed jahimusketid.
Fusil de traite
Uus-Prantsusmaal kandsid prantslastega liitunud indiaanlased prantsuse füsse. Need olid kas Fusils de chasse või de traite. Monongahela lahingus juhtis Briti kindral Edward Braddock oma väed 1755. aasta juulis otse põlisameeriklaste ja prantslaste varitsusse. Braddock hukkus kahtlemata prantsuse fusil'ist lastud .62 kaliibriga kuuliga. Sileraudset Tulle-musketti kandis enamik, kui mitte kõik indiaanlased, kes ründasid Braddocki Monongahela jõe ääres. Põliselanike sõdalased hoolitsesid oma musketite eest väga hästi ja eelistasid kindlalt prantsuse fusiili mujal valmistatud relvadele. Kuigi fusil de traite oli mõeldud odavama kaubarelvana, teadsid paljud indiaanlased vahet ja eelistasid fusil de chasse'i. Kuigi Ameerikasse saadeti mitmeid erinevaid fusiilide mudeleid, oli kerge musket de chasse mõeldud neile, kes elatisteks jahti pidasid. Neid vajati nii palju, et Saint-Étienne'i tehas pidi täiendava nõudlusega toime tulema. Enamik neist saadeti Uus-Prantsusmaale, kus kaubitsemine oli peamine tegevusala põlisameeriklaste ja prantslaste vahel. Mõlemat sorti valmistati kas rauast või messingist liitmikega ja enamik neist oli kaliibriga .62. Mõlemal oli lukkuplaadil märge "Tulle" (varasem kirjapilt oli "Tvlle"). See muudab arheoloogiliste leidude eristamise raskemaks üle kahe sajandi hiljem. Paljudel tänapäeval valmistatud reproduktsioonidel on märge "Tulle".
Kulud
Tulle'is toodetud mitmesuguste kivilukkude maksumus oli 1750. aastal järgmine:
- Fusil de Chasse (tavaline) - 15 kuni 20 livre. aasta USA dollarites oleks see 30-40 dollarit.
- Fusil de fin (pealiku klass) - 25 kuni 40 livre. 1997. aasta dollarites 50-80 dollarit.
- Fusil de traite (tavaline) - 9 kuni 15 livre. Umbes 18-30 dollarit 1997. aastal.
- Fusil de militarie (grenidier või tavaline) - 20-30 livre. Umbes 40-60 USA dollarit 1997. aastal.
Küsimused ja vastused
K: Mis on Fusil de Chasse?
V: Fusil de Chasse on kerge siledakaliibriline kivilukk-muskett, mis oli algselt mõeldud jahipidamiseks. Sellel on iseloomulik "lehmajalgade" kuju, mis pehmendab tagasilööki, ja seda valmistati Tulle'i (Prantsusmaa) relvatehases.
K: Kuidas hääldatakse prantsuse nime "Fusil"?
V: Prantsuse nimi Fusil hääldub inglise keeles foneetiliselt "fusee".
K: Millised teised Fusili versioonid olid saadaval?
V: Oli olemas ohvitseri fusil, mis oli varustatud rihmaga, millel oli 4 tolli lühem varras kui barrel, et mahutada muhvi bajonett ja mis oli palju paremini valmistatud kui odavam versioon, mida nimetati fusil de traite (kauplemisrelv).
Küsimus: Millise kaliibriga oli enamik Fusileid?
V: Enamik Fusileid olid 20-kaliibrilised (.62 kaliibriga).
K: Kas seda kasutati millekski muuks kui jahirelvaks?
V: Jah, seda kasutati ka hauliku varase eelkäijana, mida tuntakse kui fowlingpüssi.
K: Kus kasutasid ameeriklased seda relva ajaloo jooksul?
V: Ameeriklased kasutasid seda relva Ameerika revolutsiooni ajal 18. sajandi koloniaal-Ameerikas.
Otsige