Prantsusmaal valmistatud Fusil de chasse (fu-zi dee chā-se) tähendas otseses tõlkes "jahipüssi" ning oli kerge, siledakaliibriline kivilukk-musket, mis oli ette nähtud peamiselt jahiks. Need relvad olid tavaliselt käsitööna viimistletud, õhemate torude ja saledama puidust käepidemega kui sõjaväe musketid, mis tegi neist sobiva tööriista metsloomade jahtimiseks ning ka ametnikele ratsastades kaasaskantavaks külgvahendiks. Fusilidel oli tihti iseloomulik nn „lehmajalgade” ehk tagasilööki leevendav la pied-kujuline kokkupanek (originaalis La Peid'i varre kuju), mis oli tüüpiline Tulle'is valmistatud pikkade püsside puhul. Fusil de Chasse'i toodeti Tulle'i (Prantsusmaa) relvatehases ning need kannavad sageli selle piirkonna tunnuslikku stiili ja viimistlust.
Ehitus ja omadused
Fusilid olid üldiselt sarnased Charleville'i musketile, mida samuti valmistati Tulle'is, kuid olid kergemad ja lühemad. Sageli kasutati neil õhemalt viimistletud puidu- ja metallosi ning dekoratiivseid detaile, sest need olid mõeldud tsiviilkasutuseks või ohvitseride kõrvalrelvaks. Nimetus fusil hääldub inglise keeles fonetiliselt nagu "fusee" ning Prantsuse sõna itaalia päritolu fucile tähendab algselt "tulekivi" (tulekivi) — terminite moonutused ja laienemised on ajaloo vältel tavapärased.
Versioonid ja kasutus
Samas kui talupoegade ja jahimeeste jaoks oli olemas lihtsam fusil de chasse, eksisteerisid ka ohvitseri tasemel versioonid. Nii prantslastel kui ka brittidel olid oma ohvitseri fusilid, mille briti mudelid olid sageli mõjutatud Brown Bessi musketitest. Ohvitseri fusilid olid tavaliselt paremini viimistletud ning varustatud rihmakinnitusega; varras (ramrod) oli sageli umbes 100 mm (4 tolli) lühem kui toru, et mahutada püstolitaolist bajonetti või selle kinnitussoont — see tegi relva praktilisemaks rituaalsetel ja pidulikel väljadel kasutamiseks ning hõlpsamaks käsitsemiseks ratsaväeohvitseri käes. Ohvitseri ja tavaversioonide vahel esines sageli segadust, sest sarnasused konstruktsioonis olid suured, kuid viimistlus ja mõningad mõõtmed erinesid.
Lisaks oli olemas lihtsam ja odavam variant, fusil de traite (kaubanduspüss), mida valmistati ekspordiks ja vahetuskaupadeks. Nimi fusilier (fusiliers) pärineb samuti sellest relvaklassist ning viitab algselt fusilidega varustatud jalaväelastele.
Kaliibrid ja ajalooline tähendus
Mõned fusilid olid umbes 20 kaliibriga (ligikaudu .62 kaliibriga) ning selliseid püsse kasutati aeg-ajalt ka kui mingil määral vintpüssi-laadset relva või vintpüssi varajasi eelkäijaid (vintpüss — toru sees keermestus või pöörlev kiirgus, mis parandas täpsust). 18. sajandil olid fusilid laialt levinud ka 18. sajandi koloniaal-Ameerikas; neid kasutasid nii tsiviilisikud kui ka sõjaväelased ning Ameerika kolonistid ja militsionärid kasutasid fusileid Ameerika revolutsiooni ajal.
Fusilide tähtsus seisneski nende mitmekülgsuses: nad olid kergemad ja mobliimad kui täismõõdulised musketid, sobides nii jahiks, ohvitseride isiklikuks relvaks kui ka teatud olukordades lahingutegevuseks. Tulle'i ja teistes prantsuse relvatehastes valmistatud fusilid annavad hea näite 18. sajandi relvakäsitöö ja sõjalise-tsiviilse relvastuse ühisest arengust.
