Pointe du Hoc asub Põhja‑Prantsusmaal Normandias ning on kuulus järskude kaljude ja II maailmasõja sündmuste poolest. Kaljuseinad laskuvad mere poole ja moodustavad kõrgendiku, mis ulatub ligikaudu 30 meetri (umbes 100 jalga) kõrgusele merepinnast. Ranniku puhul muutub liivalaik loodetõusu ajal vee all olevaks ja loodelanguse ajal paljanduvaks, mis omakorda mõjutas 1944. aasta dessantoperatsiooni plaane ja liikumist.
Rünnaku strateegiline tähendus
1944. aastal oli Pointe du Hoc osa operatsioonist Overlord, ajaloo suurimast mereinvasioonist. Teise maailmasõja planeerijad kartisid, et sakslaste sinna paigutatud suurtükid võivad ohustada liitlaste maabumisi Utah Beachi ja Omaha Beachi lähistel. Sakslased olid Pointe du Hoc'ile rajanud betoonkaitsed ja paigutanud sealsetele positsioonidele suurtükke: koht rääkis sel ajal eelkõige kuuest 155 mm suurtükist, mis paiknesid betoonist kasemaatides ja suutsid tulistada laia mereala ning rannikut.
Õhurünnakud ja eeltöö
Liitlaste lennukid, mis lendasid Inglismaalt, ründasid Pointe du Hoc'i ja ümbritsevat rannikuala pommilöökidega, kuid tugevad betoonkonstruktsioonid ning suurtükkide ümberpaigutamine vähendasid nende löökide otsest mõju. Sakslased suutsid mõningaid suurtükke varjata või eemaldada enne maabumist, mistõttu õhurünnakud ei hävitanud kõiki ohtlikke relvastusi.
Rangerside ettevalmistus ja ronimine
Enne dessanti treenisid USA metsaväelased (Rangers) koos Briti komandodega mitu kuud rannikurohkematel aladel, harjutades eriti kaljuronimist ja kiirlikku väledust rasketes tingimustes. Treeningud toimusid koos erivahenditega, millesse kuulusid köied, astmed ja spetsiaalsed ronimisvahendid, et sarnaneda Pointe du Hoc'i järskudeseintele mõeldud rünnakuga.
Maabumine ja taktika
Liitlasvägede ülemad kasutasid rünnakuks erilisi lamedapõhjalisi maabumislaevu, mis olid loodud vägede rannale viimiseks. Selliseid maabumispaate nimetati LCA ja LCVP'deks (Higgins'i paadid). Neid juhtisid peamiselt Briti mereväe ja USA mereväe laevapersonali eriüksused. Paadid lasti merre mõnekilomeetri kauguselt rannikust ning paljud olid tugevama kaitse saamiseks külgedele varustatud lisasoomusega, mis aeglustas nende manööverdamist, kuid parandas ellujäämisvõimalusi paljude meeskondade ja maabujate puhul.
6. juuni 1944 ja rünnaku tulemused
6. juunil 1944 (D‑Day) teostasid Ameerika Rangersid, juhtimisel (sh leitnantkolonel James E. Rudder) desperaatse ronimisoperatsiooni, kus paljud mehed ületasid kaljusid köisredelite, konksude ja improvisatsiooniliste vahenditega, sattudes tiheda tulistamise alla. Kuigi mõned suurtükid olid lahti viidud või peidetud, leidis rünnak edu: Rangersid leidsid sakslaste paigatud suurtükid mõnikord varjatud positsioonides ja lõhkusid või tegid need tulistuskõlbmatuks, kasutades lõhkekehi ja muid vahendeid. Rünnak nõudis suurt vaprust ja kandis raskeid kaotusi — algsest väikestest rühmades osalenutest said paljud kannatada või hukkusid ning põhimõtteliselt jäi pärast esimesi päevi võitlusväljale kasutuskõlblikuks ainult osa algsest väest.
Pärand ja mälestus
Pointe du Hoc on tänapäeval tuntud mälupaigana: seal on nähtavad lõhkekraatrite, betoonkaitsete ja muud sõjaajast säilinud jäänused. Kohal peab mitmeid mälestusüritusi ja see on külastatav paik ajaloohuvilistele — see meenutab rasket võitlust, mis oli osa laiemast Overlordi operatsioonist, mis lõi aluse Euroopa vabastamisele. Praegune mälupaik ja selle hooldus toovad esile nii liitlaste kui ka kohapealsete elanike ohverdusi ning hoiavad meeles D‑Day sündmuste ajaloolist tähtsust.
