Pointe du Hoc — Normandia 100 m järsud kaljud ja 1944. aasta D‑Day rünnak
Pointe du Hoc asub Põhja‑Prantsusmaal Normandias ning on kuulus järskude kaljude ja II maailmasõja sündmuste poolest. Kaljuseinad laskuvad mere poole ja moodustavad kõrgendiku, mis ulatub ligikaudu 30 meetri (umbes 100 jalga) kõrgusele merepinnast. Ranniku puhul muutub liivalaik loodetõusu ajal vee all olevaks ja loodelanguse ajal paljanduvaks, mis omakorda mõjutas 1944. aasta dessantoperatsiooni plaane ja liikumist.
Rünnaku strateegiline tähendus
1944. aastal oli Pointe du Hoc osa operatsioonist Overlord, ajaloo suurimast mereinvasioonist. Teise maailmasõja planeerijad kartisid, et sakslaste sinna paigutatud suurtükid võivad ohustada liitlaste maabumisi Utah Beachi ja Omaha Beachi lähistel. Sakslased olid Pointe du Hoc'ile rajanud betoonkaitsed ja paigutanud sealsetele positsioonidele suurtükke: koht rääkis sel ajal eelkõige kuuest 155 mm suurtükist, mis paiknesid betoonist kasemaatides ja suutsid tulistada laia mereala ning rannikut.
Õhurünnakud ja eeltöö
Liitlaste lennukid, mis lendasid Inglismaalt, ründasid Pointe du Hoc'i ja ümbritsevat rannikuala pommilöökidega, kuid tugevad betoonkonstruktsioonid ning suurtükkide ümberpaigutamine vähendasid nende löökide otsest mõju. Sakslased suutsid mõningaid suurtükke varjata või eemaldada enne maabumist, mistõttu õhurünnakud ei hävitanud kõiki ohtlikke relvastusi.
Rangerside ettevalmistus ja ronimine
Enne dessanti treenisid USA metsaväelased (Rangers) koos Briti komandodega mitu kuud rannikurohkematel aladel, harjutades eriti kaljuronimist ja kiirlikku väledust rasketes tingimustes. Treeningud toimusid koos erivahenditega, millesse kuulusid köied, astmed ja spetsiaalsed ronimisvahendid, et sarnaneda Pointe du Hoc'i järskudeseintele mõeldud rünnakuga.
Maabumine ja taktika
Liitlasvägede ülemad kasutasid rünnakuks erilisi lamedapõhjalisi maabumislaevu, mis olid loodud vägede rannale viimiseks. Selliseid maabumispaate nimetati LCA ja LCVP'deks (Higgins'i paadid). Neid juhtisid peamiselt Briti mereväe ja USA mereväe laevapersonali eriüksused. Paadid lasti merre mõnekilomeetri kauguselt rannikust ning paljud olid tugevama kaitse saamiseks külgedele varustatud lisasoomusega, mis aeglustas nende manööverdamist, kuid parandas ellujäämisvõimalusi paljude meeskondade ja maabujate puhul.
6. juuni 1944 ja rünnaku tulemused
6. juunil 1944 (D‑Day) teostasid Ameerika Rangersid, juhtimisel (sh leitnantkolonel James E. Rudder) desperaatse ronimisoperatsiooni, kus paljud mehed ületasid kaljusid köisredelite, konksude ja improvisatsiooniliste vahenditega, sattudes tiheda tulistamise alla. Kuigi mõned suurtükid olid lahti viidud või peidetud, leidis rünnak edu: Rangersid leidsid sakslaste paigatud suurtükid mõnikord varjatud positsioonides ja lõhkusid või tegid need tulistuskõlbmatuks, kasutades lõhkekehi ja muid vahendeid. Rünnak nõudis suurt vaprust ja kandis raskeid kaotusi — algsest väikestest rühmades osalenutest said paljud kannatada või hukkusid ning põhimõtteliselt jäi pärast esimesi päevi võitlusväljale kasutuskõlblikuks ainult osa algsest väest.
Pärand ja mälestus
Pointe du Hoc on tänapäeval tuntud mälupaigana: seal on nähtavad lõhkekraatrite, betoonkaitsete ja muud sõjaajast säilinud jäänused. Kohal peab mitmeid mälestusüritusi ja see on külastatav paik ajaloohuvilistele — see meenutab rasket võitlust, mis oli osa laiemast Overlordi operatsioonist, mis lõi aluse Euroopa vabastamisele. Praegune mälupaik ja selle hooldus toovad esile nii liitlaste kui ka kohapealsete elanike ohverdusi ning hoiavad meeles D‑Day sündmuste ajaloolist tähtsust.
Attack
Ameerika 2. ja 5. armee metsavägede diviisid kinnitasid Pointe du Hoc'i kaljudele. Rünnakut juhtis kolonel James Earl Rudder. Rünnak algas D-päeva hommikul kell 6.30, kui lahingulaev USS Texas lõpetas Pointe du Hoci tulistamise. Kuna ilm oli halb, triivisid metsavägede paadid vees ja neil kulus pool tundi, et jõuda randa. Selleks ajaks olid sakslased oma kindlusest välja tulnud ja olid kalju tipus valmis.
Ameerika maabumispaadid jõudsid randa ja sõjaväelased jooksid mööda randa üles kaljude juurde. Sõdurid kasutasid kaljule ronimiseks rakettidega varustatud haakekonksude külge kinnitatud köisi. Kaks sõdurit kandsid köisi ja haakekonksu puukastis. Sõdurid kasutasid ka redeleid, mis olid kinnitatud maabumispaatide külge, ja haakekonksu, mis tulistati paatidest üles.
Kui metsaväelased jõudsid kaljude tippu, ründasid väikesed sõdurirühmad sakslasi. Pärast jõudmist kindluseni, kus sakslased nende arvates oma relvi hoidsid, avastasid metsaväelased, et relvi ei olnud enam seal. Rangerid läksid sisemaale ja otsisid relvi ning leidsid need. Nad kasutasid termiiditulegranaate, et sulatada relvade olulised osad.
225 sõdurist ainult 90 olid veel võimelised võitlema, kui lisajõud tuli.
Suure saksa relva koht
Küsimused ja vastused
K: Mis on Pointe du Hoc?
V: Pointe du Hoc on koht Põhja-Prantsusmaal Normandia piirkonnas. Seal on järsud kaljud, mis langevad mere poole ja väga õhuke rand põhjas.
K: Miks oli Pointe du Hoc II maailmasõja ajal oluline?
V: Teise maailmasõja ajal oli Pointe du Hoc osa operatsioonist Overlord, mis oli ajaloo suurim mereinvasioon. Sakslased olid Pointe du Hoc'ile paigutanud väga suured suurtükid, et tulistada liitlaste laevu ja vägesid, mis tahtsid Utah Beachil ja Omaha Beachil maale tulla.
K: Kuidas püüdsid liitlased raskeid suurtükke murda?
V: Liitlased püüdsid raskeid suurtükke purustada, lastes Inglismaalt lendavatel lennukitel Pointe du Hoc'ile pomme heita. Kuid neil ei õnnestunud neid lõhkuda ja sakslased viisid need eemale.
K: Millist tüüpi paate kasutasid Briti mereväe meremehed Prantsusmaa ründamisel?
V: Briti mereväe meremehed kasutasid oma rünnakuks Prantsusmaale lamedapõhjalisi maabumislaevu, mis olid valmistatud vägede randadele viimiseks ja mida nimetati LCA-deks, LCVP-deks või Higgins'i paatideks. Need paadid langetati merre kaljudest mõne kilomeetri kaugusele ja nende külgedele lisati kaitseks täiendav soomus.
Küsimus: Kuidas valmistasid USA maaväelased ette oma rünnakut Prantsusmaale?
V: Umbes viis kuud enne Prantsusmaa ründamist treenisid USA maaväelased koos Briti komandodega, et nad oleksid valmis lahinguks, kui tuli aeg Prantsusmaale tungida. Nad harjutasid treeningharjutuste raames Briti kaljudele ronimist.
K: Mis raskendas nende spetsiaalsete maabumispaatide kiiret liikumist ja pöörlemist?
V: Nende spetsiaalsete maabumispaatide külgedele lisatud lisaprusside tõttu oli neil raskem kiiresti liikuda ja pöörata, sest see suurendas nende kaalu märkimisväärselt, mistõttu nad olid aeglasemad kui tavalised paadid oleksid olnud ilma selle lisaprussideta, mis kaitsesid neid lahingutingimustes vaenlase tule eest.
