Kosmosevõistlus oli Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide vaheline kosmosevõistlus, mis kestis aastatel 1957-1969. Nad võistlesid kosmose uurimisel tehissatelliitidega, inimeste saatmisel kosmosesse ja nende maandamisel Kuule.

Kosmose võidujooks algas pärast Nõukogude Liidu Sputnik 1 orbiidile saatmist 4. oktoobril 1957. aastal. Mõiste "kosmosevõistlus" sai alguse võrdlusena võidurelvastumisega. Kosmose võidujooks sai oluliseks osaks Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahelise rivaalitsemise ajal külma sõja ajal. Kosmosetehnoloogiast sai selles rivaalitsuses eriti oluline valdkond, sest seda võis kasutada sõjaliselt.

Põhietapid ja tähtsaimad sündmused

  • 1957: Sputnik 1 tõi esimesena inimsilmale nähtava tõestuse Maast väljuvast tehissatelliidist; peagi järgnes Sputnik 2, mille pardal oli esimene elusolend kosmoses (koer Laika).
  • 1959: Nõukogude Luna-pohiilised missioonid tegid esimesed kokkupõrked ja kauged uurimised Kuuga ning Luna 3 saatis esimesed fotod Kuu kaugohust (kaakus külg).
  • 1958–1960: Ameeriklased vastasid oma programmidega (nt Explorer-satelliidid) ja alustasid ka kosmoseagentuuri NASA tegevust 1958. aastal.
  • 1961: Jurij Gagarin (Nõukogude programm Vostok) sai esimeseks inimeseks, kes tegi ümbermaailmarevolutsiooni Maa orbiidil — see oli kosmosevõidujooksu üks ikoonilisemaid hetki.
  • 1961–1962: Ameerika vastus oli Mercury programm; Alan Shepard tegi suborbitalse tulemuse ja John Glenn sai esimeseks ameeriklaseks Maa-orbiidil.
  • 1964–1966: Gemini programmi kaudu arendasid ameeriklased välja oskused, mis olid vajalikud Kuule maandumiseks — pikaaegsed lendajad, ruumijõudude kohtumised (rendezvous), ning kosmosekäigud (EVA).
  • 1965: Alexei Leonov tegi esimese kosmosekäigu (EVA), näidates Nõukogude edulugu inimtegevuse laiendamisel orbiidile.
  • 1966–1968: Nõukogude Luna programmid tõid esimesed pehmed maandumised Kuule ja proovisid samuti pinnalt proovide saatmist; samal ajal Ameerika Apollo programm testis lennu- ja maandimissioone.
  • 20. juuli 1969: Apollo 11 maandus ja Neil Armstrong ning Buzz Aldrin astusid esimestena Kuule — seda sündmust peetakse kosmosevõidujooksu lõpppunktiks, mil Ameerika saavutas primaarse eesmärgi Kuule saamise osas.

Tähtsus, tagajärjed ja pärand

Tehnoloogiline edenemine: kosmosevõidujooks kiirendas kütte- ja raketitehnika, satelliidikommunikatsiooni, navigatsiooni ning meililennunduse arengut. Paljud tänapäeva satelliitteenused (ilmateenistus, side, kaugseire) tulid esile just selles ajajärgus toimunud innovatsioonist.

Sõjalised ja poliitilised mõjud: kosmosevõidujooks oli seotud ICBM-tehnoloogiaga ja luure-satelliitide arendamisega, mis omakorda mõjutas strateegilist tasakaalu külma sõja ajal. Samas kasvas rahvusvaheline surve ruumi rahumeelseks kasutamiseks, mis tõi kaasa näiteks 1967. aasta Õhuruumi lepingule (Outer Space Treaty), mis kehtestas põhimõtted kosmose kasutamise kohta.

Sotsiaalne mõju: kosmosevõidujooks mõjutas hariduspoliitikat — inseneride ja teadlaste koolitamisele pöörati rohkem tähelepanu — ning avalikku kujutlusvõimet: kosmosest sai nii teaduslik kui propagandaelement. Meedia ja populaarteadus muutsid kosmoseuuringud laiemale avalikkusele arusaadavaks ja lummavaks.

Rahvusvaheline koostöö ja edasised sammud: kuigi aastatel 1957–1969 domineeris rivaalitsemine, jättis periood aluse edasistele rahvusvahelistele kokkulepetele ja koostöövormidele (näiteks hilisem Apollo–Soyuz koostöö). Kosmoseuuringute pärand kestab tänapäevani: tehnoloogia, teadmine ja rahvusvaheline regulatsioon on osa praegusest kosmosepoliitikast.

Kuigi ametlikult loetakse kosmosevõidujooksu kulminatsiooniks ja osaliseks lõpuks Ameerika Kuule maandumist 1969. aastal, jätkusid nii Nõukogude Liidu kui ka Ameerika püüdlused kosmoses edasi — liikumine rivaalitsemisest üha enam ka koostöö suunas on üks selle perioodi pikaajalisemaid tulemusi.