Vaba Maapõllu Partei oli lühikest aega poliitiline partei Ameerika Ühendriikides. See osales aktiivselt 1848. ja 1852. aasta presidendivalimistel ning mõnel osariigi valimisel. See sai palju jõudu New Yorgist. Enamik erakonna tähtsaid liikmeid olid endised orjapidamisvastased liikmed Whig Party'st ja Demokraatlikust Parteist. Selle peamiseks eesmärgiks oli orjuse leviku takistamine läänemaadele, väites, et vabad inimesed vabal pinnal on moraalselt ja majanduslikult parem süsteem kui orjapidamine. Samuti kartsid paljud töölised, et orjatööjõud võtaks töö ära valgetelt töölistelt.

Partei liikmeskonna võttis 1854. aastal suures osas üle Vabariiklik Partei.

Ajalooline taust ja asutamine

Vaba Maapõllu Partei tekkis 1848. aastal mitme orjusevastase rühmituse liitumisel — peamiselt Barnburner-demokraatide, nn Conscience Whig Whigide ja Liberty Party aktivistide vahel. Osa liikumist oli võimendunud pärast Wilmot Proviso'i (David Wilmot), mis 1846. aastal pakkus seaduslikku algatust keelata orjuse laiendamine Meksikolt vallutatud territooriumitele. Partei asutamise üks prominentne sündmus oli 1848. aasta konvent Buffalo linnas, kus nad andsid oma esimeseks presidendikandidaadiks endise presidendi Martin Van Bureni.

Eesmärgid ja ideoloogia

Vaba Maapõllu Partei keskne eesmärk oli takistada orjuse levikut Ameerika lääneosadesse ja territooriumitele. Partei moto kokkusobivalt tunti fraasiga "Free Soil, Free Speech, Free Labor, Free Men". Põhiprintsiibid hõlmasid:

  • keeld orjuse laiendamisest uutele territooriumitele;
  • vaba töö ja väikevaba talupidamise kaitse — soov hoida töökohtade ja majandusvõimaluste jaoks võistlus vabade tööinimeste vahel;
  • poliitiline surve föderaalsele poliitikale, et uutel territooriumitel keelata orjapidamine;
  • mitmed liikmed olid moraalselt orjusevastased, kuid partei koosseisus esines erinevaid hoiakuid rassilise võrdõiguslikkuse osas — mõned liidrid toetasid täielikku võrdsust, teised olid peamiselt huvitatud valgete töökohtade kaitsmisest.

Valimised ja poliitiline mõju

Partei mõjutas tugevalt poliitilist maastikku 1848. ja 1852. aasta valimistel. 1848. aastal kandideeris Martin Van Buren Free Soili lipu all ja sai umbes 10% rahvuslikust häältest — see häältesegmenteerimine aitas kaasa Whigide Zachary Taylori võidule, kuna Van Bureni toetus nõrgestas Demokraatide positsiooni, eriti New Yorgis. 1852. aastal oli Free Soili kandidaat John P. Hale, kuid toetus oli tagasihoidlikum. Lisaks presidendikampaaniatele valis Vaba Maapõllu Partei ka mitmeid kongressi- ja osariigi tasandi esindajaid, eriti Põhja- ja Uus-Inglismaa osades ning mõnes Lääne osariigis.

Tähtsad isikud

Partei hulka kuulusid nii endised parteiarahustajad kui ka tuntud orjusevastased aktivistid. Mõned sidemed Free Soiliga:

  • Martin Van Buren — 1848. aasta presidendikandidaat; endine president ja Barnburner-demokraat;
  • John P. Hale — Free Soili juhtiv hääl ja 1852. aasta kandidaat;
  • David Wilmot — Wilmot Proviso autor, kelle ettepanekud aitasid kujundada liikumise eesmärke;
  • Salmon P. Chase ja Gerrit Smith — eripärasemad vabadusekõnelejad ja poliitilised tegelased, kes hiljem mängisid olulist rolli uues Vabariiklikus Parteis ja orjusevastases liikumises.

Langus ja pärand

Sisemised erimeelsused ning föderaalse poliitika, eriti 1854. aasta Kansas–Nebraska seadusega, mis andis territooriumitele võimaluse otsustada orjuse küsimus rahvahääletuse teel (populaarne suveräänsus), kiirendasid poliitilist ümberkorraldust. See ja kasvav lõhe Põhja ja Lõuna vahel aitasid kaasa sellele, et 1854. aastal hakkasid paljud Free Soili liikmed ja toetajad liituma tekkinud Vabariikliku Parteiga, mis sai lõppkokkuvõttes suuremaks antiorjuse koondamiseks. Nii jäi Free Soil kui eraldi erakond lühiajaliseks, ent selle ideed ja inimesi kandis edasi uus partei.

Vaba Maapõllu Partei pärand on oluline: ta muutsid avalikku ja poliitilist diskursust orjuse piiramise küsimuses, aitasid kaasa poliitilisele ümberjoonistamisele 1850. aastate keskpaigas ning lõppkokkuvõttes kiirendasid sündmuste ahelat, mis viis Ameerika kodusõjani ja orjuse lõpetamiseni. Samas oli partei koosseis isepärane — sisaldas nii moraalseid vabatahtlikke orjusevastaseid kui ka neid, kes olid peamiselt motiveeritud majanduslikust konkurentsist ja rassilistest eelarvamustest — see mitmekesisus kujundas tema poliitilisi piire ja võimalusi.

Miks oluline teada?

Vaba Maapõllu Partei näide õpetab kuidas kolmas partei suudab ajutiselt mõjutada suurparteide strateegiat, valimistulemusi ja poliitilist ideoloogiataset. Kuigi partei ise kadus, jäi tema mõju püsima läbi poliitilise ümberstruktureerumise ja uute parteiliste koalitsioonide tekkimise, mis muutis Ameerika poliitikat 19. sajandi keskpaigas fundamentaalselt.