AlegsaOnline.com

Martin Van Buren – USA kaheksas president ja elulugu (1782–1862)

Martin Van Buren, USA kaheksas president 1782–1862, elulugu ja karjäär Jacksoni kõrval, presidendiaeg majanduskriiside, valimiskaotuste ja poliitiliste muutuste taustal

Autor: Leandro Alegsa

25-08-2025

Martin Van Buren (5. detsember 1782 – 24. juuli 1862) oli Ameerika Ühendriikide kaheksas president (1837–1841). Ta on ajalooliselt märgitud ka kui esimene president, kes sündis pärast Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni, mistõttu oli ta esimene president, kes sündis juba USA kodanikuna.

Van Buren sündis 1782. aastal Kinderhookis, New Yorgi osariigis hollandi päritolu peres. Tema emakeeleks oli varases nooruses hollandi keel ja ta kasvas üles väikese maapiirkonna tingimustes. Õppis õigusteadust, olles praktikandina Francis Sylvesteri juures, ning sai 1803. aastal advokaadiks. Õiguspraktika ja kohaliku poliitilise aktiivsuse kaudu kujunes temast osav parteitöötaja ja organisatsioonimees.

Poliitiliselt tõusis Van Buren esmalt New Yorgi osariigi tasandil ning seejärel liikus föderaalsele areenile. Aastal 1821 valiti ta Ameerika Ühendriikide senati liikmeks, esindades New Yorki, kus ta teenis kuni 1828. aastani. Ta kuulus poliitiliselt Jacksoni rühmitusse ja oli üks tugevaimaid parteiorganisaatoreid — teda tunnustati oskuse eest ehitada poliitilist masinat, mida nimetati tihti New Yorgi Albany Regency'ks.

President Andrew Jackson nimetas Van Bureni oma administratsiooni kõrgetele ametikohtadele: Van Buren oli Jacksoni riigisekretär ning töötas 1829–1831 Jacksoni valitsuses kui riigisekretäriks. Varsti pärast seda valiti ta Jacksoni asemele: 1832. aastal sai temast Jacksoni asepresident (ametisse astus 1833) ja ta jätkas tihedat koostööd Jacksoniga kuni presidendiks saamiseni.

1836. aastal valiti Van Buren Ameerika Ühendriikide kaheksandaks presidendiks. Tema presidendiaeg (1837–1841) algas ränga majanduskriisiga — nn 1837. aasta finantskriis ehk pankrokriis (Panic of 1837) viis pikaajalise majanduslanguseni, mille mõju kandus üle tema ametiaega. Tema poliitikat iseloomustas limpne usaldus piiratud föderaalse võimu ja rahapoliitika järelvalve vastu: Van Buren toetas riikliku pangasüsteemi vastu tegutsenud poliitikat ja ajendas lõpuks kehtestama sõltumatu valitsuse rahahoone ehk Independent Treasury süsteemi, mille eesmärk oli hoida riigirahad riiklikult eraldatuna era-pankadest.

Poliitilise karjääri ja presidendiajaga seonduvalt on Van Burenile omistatud nii kriitikat kui tunnustust. Ta oli üks kaasaegse parteisüsteemi ja parteiorganiseerimise loojaid Ameerika poliitikas, osav taktiku ja liidri rollis. Samas süüdistati teda sageli majanduslanguse ja tööpuuduse eest, kuigi kriisil olid mitmed rahvusvahelised ja kodumaised põhjused.

Van Buren kaotas uuesti presidendivalimised 1840. aastal William Henry Harrisoni vastu. 1844. aastal püüdis ta saada taas Demokraatliku Partei kandidaadiks, kuid kaotas nominatsiooni James K. Polkile. 1848. aastal osales Van Buren uuesti presidendivalimistel kui Vaba Maapõllu (Free Soil) Partei kandidaat, seistes vastu orjanduse levikule Lääne territooriumitele; tema kandidatuur tõi talle märgatava hulga hääli, kuid ei toonud võitu ja aitas poliitiliselt fragmenteerida demokraadide toetuspõhja.

Pärast poliitikat taganes Van Buren oma talu Lindenwaldi juurde Kinderhookis, kus ta veetis vanaduspõlve. Tema isiklik elu oli märgitud tragöödiatega: ta oli abielus Hannah Hoesiga, kes suri 1819. aastal enne tema presidendiks saamist; Valge Maja perenaise rolli täitis presidendiajal sageli tema tütreabikaasa Angelica Van Buren.

Martin Van Buren suri 24. juulil 1862 oma Lindenwaldi mõisas. Surma põhjuseks märgiti südamepuudulikkus, millele eelnesid terviseprobleemid ja astmahood ning üldine nõrkus vanaduses (südamepuudulikkuse tagajärjel).

Van Bureni pärand on mitmetahuline: teda meenutatakse kui parteilise organiseerimise ja demokraatliku parteisüsteemi olulist loojaid, aga ka presidendina, kelle ametiaega varjutas suur majanduslik kriis. Tema otsused pankade, rahapoliitika ja liigse föderaalvõimu vastu on jätnud püsiva jälje USA poliitilisse arengusse ning tema 1848. aasta Free Soil kandideerimine aitas esile tõsta orjanduse küsimuse, mis süvenes järgnevate aastakümnete poliitilisse võitlusesse.

Varajane elu

Martin Van Buren sündis 5. detsembril 1782 Kinderhookis, New Yorgi osariigis, Albanyst lõuna pool. Van Buren oli viiest lapsest kolmas. Tema isa Abraham Van Buren oli talupidaja ja kõrtsiomanik. Tema ema oli Maria Hoes Van Buren, hollandi sisserändaja lapselaps. Martin Van Buren käis koolis Kinderhooki akadeemias, mis asus tema elukohas. Kinderhooki akadeemias oli ta suurepärane inglise ja ladina keeles. Van Buren lahkus koolist, kui ta oli 14-aastane.

Juristina

1796. aastal alustas Van Buren tööd Kinderhookis töötanud advokaadibüroos Francis Sylvester. Ta hoidis kontorit puhtana, kopeeris dokumente ja tegi muid töid. Seal töötades õppis ta tundma õigust. Pärast kuut aastat Sylvesteri alluvuses veetis ta viimase õppeaasta William P. Van Nessi New Yorgi büroos. Van Buren sooritas 1803. aastal New Yorgi osariigi advokatuuri eksami ja sai advokaadiks.

Pärast advokaadiks saamist kolis Van Buren 1803. aastal tagasi Kinderhooki, et töötada advokaadina koos oma poolvenna James J. Van Aleniga.

Viis aastat hiljem sai Van Burenist Columbia maakonna surrogaat (seaduslik ametnik). Ametiaeg ei olnud määratud. See tähendab, et Van Buren oli seal seni, kuni opositsioonipartei suutis tema asemele kedagi teist valida. Van Buren pidas ametit umbes viis aastat, kuni ta 19. märtsil 1813. aastal ametist kõrvaldati.

Poliitiline karjäär

Van Buren esindas New Yorki Ameerika Ühendriikide senatis aastatel 1821-1828. Ta lahkus senatist, et saada 1829. aastal New Yorgi kuberneriks. Pärast kuberneriks saamist tegi president Andrew Jackson 5. märtsil 1829 Van Bureni riigisekretäriks, nii et Van Buren oli kuberner vaid kaks kuud.

Aastatel 1833-1837 oli ta asepresident. (Jackson oli sel ajal veel president.) Ta oli ka Vaba Maapõllu Partei juhtiv liige ja sai palju hääleõiguslikku toetust.

Vaid mõni kuu pärast Van Bureni presidendiks saamist algas finantskriis, mida nimetati 1837. aasta paanikaks. Van Buren uskus piiratud valitsemisse ja ei reageerinud nii, nagu paljud inimesed soovisid. Paljud inimesed süüdistasid teda majanduse halvenemises ja see vähendas tema populaarsust. Ta teenis oma kavalate poliitikate eest hüüdnimed "väike mustkunstnik" ja "punane rebane".

Isiklik elu

Van Buren abiellus 21. veebruaril 1807 nõbu Hannah Hoesiga. Neil oli koos viis last: Abraham, John, Martin Jr., Smith ja Winfield Scott.

Surm

Martin Van Buren haigestus 1861. aasta sügisel kopsupõletikku. Selle tõttu oli ta voodihaige. Juulis 1862 sai Van Buren tõsise astmahoo ja hakkas nõrgenema. Van Buren suri 24. juulil 1862 oma kodus Kinderhookis, New Yorgis, südamepuudulikkusse. Ta oli 79-aastane.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Millal sündis Martin Van Buren?

V: Martin Van Buren sündis 5. detsembril 1782. aastal.

K: Kus ta sündis?

V: Ta sündis Kinderhookis, New Yorgis.

K: Millega ta tegeles enne presidendiks saamist?

V: Enne presidendiks saamist õppis Van Buren õigusteadust ja töötas Francis Sylvesteri juures, enne kui ta 1803. aastal advokaadiks sai. Aastal 1821 valiti ta Ameerika Ühendriikide senati liikmeks, esindades New Yorki, ja president Andrew Jackson valis ta 1827. aastal riigisekretäriks.

Küsimus: Kelle alluvuses ta asepresidendina teenis?

V: Ta teenis president Andrew Jacksoni alluvuses asepresidendina aastatel 1832-1836.

K: Kui kaua ta presidendina teenis?

V: Ta teenis Ameerika Ühendriikide presidendina aastatel 1836-1840.

K: Miks on ta ajalooliselt oluline?

V: Ta on ajalooliselt oluline, sest ta on esimene USA kodanik, kes valiti presidendiks pärast Ameerika revolutsiooni, sest kõik tema eelkäijad olid enne seda Briti alamad.

K: Mis juhtus temaga pärast 1840. aasta valimiste kaotamist?

V: Pärast 1840. aasta valimiste kaotust kandideeris Van Buren 1848. aastal uuesti presidendiks Vaba Maapõllu Partei koosseisus, kuid kaotas taas ja suri 24. juulil 1862. aastal südamepuudulikkuse tõttu pärast astmahoogu oma Lindenwaldi mõisas.