Rahvasuveräänsus USA-s: orjus, Veritsev Kansas ja 19. sajandi doktriin
Uurimus rahvasuveräänsusest USA-s: orjuse poliitika, Veritsev Kansas, 19. sajandi doktriini tagajärjed — konfliktid, pettused ja verised piirikonfliktid.
Rahvasuveräänsus ehk populaarne suveräänsus oli 19. sajandi Ameerika Ühendriikides laialdaselt arutletud poliitiline doktriin, mille kohaselt pidid riigi või piirkonna elanikud ise otsustama, milline valitsus või seadused neil olema peaksid. Praktikas tähendas see peamiselt seda, et uute föderaalterritooriumide ja osariikide küsimuses — näiteks orjuse lubamise või keelustamise suhtes — otsustasid otseselt kohalikud elanikud, mitte Washingtoni föderaalvalitsus. Selline lähenemine esitati sageli kui demokraatlikku kompromissi või vahendit konfliktide lahendamiseks, kuid selle rakendamine tõi kaasa ootamatuid ja vägivallalisi tagajärgi.
Taust ja seadusandlik rakendamine
Ideed rahvasuveräänsusest hakkasid laiemalt kõlama 1840. aastatel ning jõudsid keskmesse 1850. aastate alguses. Üks tuntumaid selle praktika kehtestamise katseid oli Kansas-Nebraska seaduse kaudu (1854), mille üks peamisi eestvedajaid oli senaator Stephen A. Douglas. Seaduse üks eesmärke oli leida kompromiss orjade ja vabade osariikide vahelist tasakaalu säilitamiseks läänepoolsetes territoriaalsetes küsimustes. Samas tähendas see ka asjaolu, et eelnevalt kehtinud piirangud — näiteks 1820. aasta Missouri kompromissi teatud piirangud orjuse laiendamisele — jäid seaduse mõjul osaliselt kõrvale ja küsimus anti kohalikule otsustusele.
Abraham Lincoln ja tema toetajad ei pidanud seda õigeks lahenduseks. Lincoln arvas, et kongress peaks omama võimu ja vastutust föderaalterritooriumite regulatsiooni üle, sealhulgas inimeste põhiõiguste ja inimõiguste küsimustes. Kuigi Seadus võeti vastu, osutus rahvasuveräänsuse rakendamine poliitiliselt ja ühiskondlikult väga ohtlikuks.
Kansase kriis: pettused, vägivalla teke ja "Veritsev Kansas"
Kui Kansase tulevane staatus — kas osariik lubaks orjapidamist või mitte — tuli määrata rahvahääletuse teel, liikusid olukorda mõjutama nii orjusepooldajad kui ka orjusevastased aktivistid. Paljud asukad ja liikumised saatsid koloniste või organiseerisid hääletajate liikumisi, et tagada oma poliitiline enamus. Hääletustel esines massilist pettust, sest hääletajaid toodi üle piiri teistest osariikidest — eelkõige Missourist — ja loodud olid paralleelsed, üksteisele vastanduvad valitsused.
Seda perioodi hakati nimetama Veritsevaks Kansaseks — vägivaldseks piirisõjaks orjuse pärast. Konflikt viis rida mässulisi ja episoodilisi lahinguid, häälekande- ja õiguslikke skandaale, sissetungijaid ja salakäike. Tuntud episoodide hulka kuuluvad orjusevastaste ja pro-orjuse rühmituste vahelised kokkupõrked, hääletamised, mis olid läbipõimunud pettusega, ning rünnakud ja vasturünnakud, mis tekitasid mitukümmend ohvrit ja laialdast hirmu piirkonnas. Mõned vägivaldsed juhtumid — näiteks Lawrence’i linna ründamine ja John Browni osalus rünnakutes — muutusid rahvuslikult tuntuks ning näitasid, et rahvasuveräänsus ei suutnud konflikti rahumeelselt lahendada.
Poliitilised ja pikemaajalised tagajärjed
Rahvasuveräänsuse kasutamine ei rahustanud liite, vaid süvendas lõhet Põhja ja Lõuna vahel. See nõrgestas usaldust föderaalse võimu ja seadusandlike kompromisside vastu ning kiirendas poliitilist polariseerumist. Paljud Põhja- ja Lõuna-poolsed poliitikud ning valijaskonnad nägid nüüdsest vähem võimalust rahulikeks lahendusteks. «Veritsev Kansas» ning sellega seotud skandaalid aitasid kaasa uute erakondlike liikumiste tekkimisele ja radikaliseerumisele — sündmused, mis lõpuks aitasid kaasa Ameerika kodusõja eeltingimuste tekkele.
Historiograafiliselt hinnatakse rahvasuveräänsust kui doktriini, mis põhimõtteliselt rõhutas kohalikku võimu ja enesemääramist, kuid praktikasse viiduna osutus ebapiisavaks moraalsete ja inimõiguste küsimuste lahendamiseks. Rahvasuveräänsuse juhtum näitas piiranguid poliitilisele kompromissile, kui kompanii puudutas sügavalt polariseerunud ja inimelu puudutavaid teemasid.
Kokkuvõte: Rahvasuveräänsus kui idee pakkus poliitilist väljapääsu ja näis demokraatlikuna, kuid Kansas-Nebraska seaduse kaudu rakendatuna vallandas see oodatust suurema poliitilise ja sotsiaalse vastasseisu. Abraham Lincoln ja teised kriitikud hoiatasid, et kongressi ja föderaalse vastutuse kõrvaleheitmine võib viia kaose ja vägivalla ning nii ka juhtus — eriti Kansases, mis sai sümboliks selle doktriini tagasilöökidele.
Küsimused ja vastused
K: Mis on rahva suveräänsus?
V: Rahvasuveräänsus on Ameerika Ühendriikides kehtiv poliitiline doktriin, mille kohaselt peaksid riigis või piirkonnas elavad inimesed otsustama, milline valitsus või millised seadused neil peaks olema.
K: Kuidas kasutati rahvasuveräänsust, et otsustada, kas läänepoolne territoorium või uus riik aktsepteerib või lükkab tagasi orjapidamise oma piirides?
V: Rahvasuveräänsus võimaldas territooriumi asukatel ise otsustada orjuse küsimuse üle ilma föderaalvalitsuse sekkumiseta. sajandi jooksul oli see kompromiss, mida kasutati, et otsustada, kas läänepoolne territoorium või uus osariik aktsepteerib või lükkab orjuse oma piirides tagasi.
K: Kes propageeris esimesena rahva suveräänsust?
V: Esimesena propageeris seda 1840. aastatel Stephen A. Douglas, üks Kansas-Nebraska seaduse toetajatest.
K: Mida arvas Abraham Lincoln rahva suveräänsusest?
V: Abraham Lincoln ei nõustunud rahva suveräänsusega ja arvas, et kongress peaks selle asemel reguleerima föderaalterritooriume.
K: Mis juhtus, kui Kansase osariigi staatuse saamist kaaluti?
V: Kui Kansase osariigi staatuse saamist kaaluti, tormasid nii orjuse poolt kui ka vastu olevad inimesed Kansasesse ja hääletasid orjuse küsimuses, mis tõi kaasa pettuse ja vägivalla, mis viis otse veritseva Kansase, verise piirisõjani orjuse pärast.
Küsimus: Millise meetme lisas Stephen A. Douglas seadustesse, et edendada rahva suveräänsust?
V: Stephen A. Douglas lisas rahva suveräänsuse seadusesse osana oma edendamisest kui orjaste ja vabade osariikide tasakaalustamise meetmest, kui ta toetas Kansase-Nebraska seadust (Kansas-Nebraska Act).
K: Kuidas tõestas rahva suveräänsus surmavaid tagajärgi?
V: Rahvasuveräänsus osutus surmavaks tagajärjeks, kui Kansase osariigi staatuse saamise kaalumisel toimus pettus ja vägivald, sest inimesed kiirustasid hääletama selle üle, kas nad tahavad orjandust oma piirkonnas või mitte, mis viis otse veritseva Kansase, verise piirisõjani orjuse pärast.
Otsige