Mason-Dixoni joon, mida nimetatakse ka Masoni ja Dixoni jooneks ja mis algselt määras Marylandi ja Pennsylvania vahelise piiri, mõõdistati ja tähistati aastatel 1763-1767. Kaks inglise maamõõtjat, Charles Mason ja Jeremiah Dixon, palgati Penni ja Calverti perekondade poolt piirivaidluse lahendamiseks. 1760. aastal nõudis Briti kroon, tüdinedes kahe koloonia vahelisest vägivallast, et Marylandi ja Pennsylvania vahelise piirivaidluse lahendamine toimuks vastavalt 1732. aastal sõlmitud kokkuleppele. Kahe maamõõtja koostatud joon oli nii täpne, et seda peetakse siiani imeks. GPS-mõõtmised näitavad, et kohati kaldub joon kõrvale kuni tolli võrra ja kohati mitte rohkem kui 800 jalga (240 m).
Ajalooline taust
17. ja 18. sajandi koloniaalsete privileegide ja kaartide ebatäpsused tekitasid William Penni (Pennide perekond) ja Marylandi Calvertite vahel pikaaegse vaidluse piiri üle. Vaidluste tõttu tekkisid omavahelisi tülikõnnu ja isegi vägivallajuhtumeid, mistõttu Briti ametkonnad sekkusid. Masoni ja Dixoni palkamine 1763. aastal pidi tagama, et piiri lahendatakse lõplikult ja professionaalselt, kasutades tollase parimaid maamõõtmise ja astronoomiliste vaatluste meetodeid.
Kuidas joon mõõdeti ja märgistati
Mason ja Dixon kasutasid oma tööks tollaseid tipptasemel instrumente: astronoomilisi sektoreid ja teisi mõõteseadmeid, mis võimaldasid määrata laiuskraadi ja meridiaani positsiooni väga täpselt. Maapinnal mõõdeti kaugusi traditsioonilise Gunteri kettaga ning markeeriti jooned kivimarkeritega — sageli paigaldati märgikive ja nn mile-stones ehk miilipaigad, mis tähistasid iga miili. Lisaks määrasid nad täpselt ka New Castle’i ümbruse 12-miilise ringi, mis mõjutab Delaware’i ja Pennsylvania suhteid.
Täpsus ja kaasaegsed mõõtmised
Masoni ja Dixoni töö oli oma aja kohta erakordselt täpne. Mõõtmised põhinesid astronoomial ja täpsel maamõõtmisel, kuid maa- ja kaardistamismeetodid on sellest ajast oluliselt arenenud. Tänapäevased GPS- ja geodeetilised uuringud näitavad, et originaaljoon oli enamasti väga lähedal tänapäevasele positsioneerimisele — kohati kõverusi on vaid tolli või mõne sentimeetri suuruses järjekorras — kuid on ka kohti, kus erinevused ulatuvad sadu jalgu (nt kuni 800 jalga / ~240 m). Suuremad kõrvalekalded tulenevad peamiselt sellest, et Mason–Dixon määras piiri suhtelise tähendusega kuni konkreetsete markeeringute ja kohalike topograafiliste piirangute tõttu; lisaks erinevad geodeetilised datumid ja kaartide projekteerimised võivad kaasa tuua näivaid nihkeid.
Tähendus ja pärand
Algselt oli Mason–Dixoni joon puhtalt administratiivne ja tehniline piir: see lahendas maavaidluse kahe koloonia vahel. Hiljem sai sellest aga sügavalt kultuuriline ja poliitiline sümbol — 19. sajandi jooksul hakati Mason–Dixoni joont pidama ka vabade (põhja) ja orjuse pooldajate (lõuna) vaheliseks piiriks USA-s. See sümbolistumine kajastub kirjanduses, ajaloos ja populaarteaduses ning jooni ja tema markerid säilitatakse kui ajaloolisi monumente.
Markeerimine ja ligipääs tänapäeval
Paljud Mason–Dixoni joone markerid on säilinud ja neid hooldatakse ajaloolistena. Mõnes kohas on võimalik joont mööda jalutada või sõita ja näha algsetest aegadest pärit miilikive ning kaljusid, millele on raiutud tähiseid, mis näitavad kuuluvust Marylandile või Pennsylvaniale. Kohalikud ajalooühingud ja muuseumid pakuvad lisainfot ning korraldavad ekskursioone huvilistele.
Kokkuvõte
Mason–Dixoni joon on enam kui lihtsalt kartograafiline joon: see on ajalooline kompromiss, tehniline saavutus ja kultuuriline sümbol. Charles Masoni ja Jeremiah Dixoni töö lõpetas aastakümnete pikkuse kolonialvaidluse ja jättis pärandi, mis mõjutab USA geograafilist, õiguslikku ja sümboolset ruumi tänaseni.
