Mason–Dixoni joon: ajalugu ja tähendus Marylandi ja Pennsylvania piiril
Mason-Dixoni joon, mida nimetatakse ka Masoni ja Dixoni jooneks ja mis algselt määras Marylandi ja Pennsylvania vahelise piiri, mõõdistati ja tähistati aastatel 1763-1767. Kaks inglise maamõõtjat, Charles Mason ja Jeremiah Dixon, palgati Penni ja Calverti perekondade poolt piirivaidluse lahendamiseks. 1760. aastal nõudis Briti kroon, tüdinedes kahe koloonia vahelisest vägivallast, et Marylandi ja Pennsylvania vahelise piirivaidluse lahendamine toimuks vastavalt 1732. aastal sõlmitud kokkuleppele. Kahe maamõõtja koostatud joon oli nii täpne, et seda peetakse siiani imeks. GPS-mõõtmised näitavad, et kohati kaldub joon kõrvale kuni tolli võrra ja kohati mitte rohkem kui 800 jalga (240 m).
Ajalooline taust
17. ja 18. sajandi koloniaalsete privileegide ja kaartide ebatäpsused tekitasid William Penni (Pennide perekond) ja Marylandi Calvertite vahel pikaaegse vaidluse piiri üle. Vaidluste tõttu tekkisid omavahelisi tülikõnnu ja isegi vägivallajuhtumeid, mistõttu Briti ametkonnad sekkusid. Masoni ja Dixoni palkamine 1763. aastal pidi tagama, et piiri lahendatakse lõplikult ja professionaalselt, kasutades tollase parimaid maamõõtmise ja astronoomiliste vaatluste meetodeid.
Kuidas joon mõõdeti ja märgistati
Mason ja Dixon kasutasid oma tööks tollaseid tipptasemel instrumente: astronoomilisi sektoreid ja teisi mõõteseadmeid, mis võimaldasid määrata laiuskraadi ja meridiaani positsiooni väga täpselt. Maapinnal mõõdeti kaugusi traditsioonilise Gunteri kettaga ning markeeriti jooned kivimarkeritega — sageli paigaldati märgikive ja nn mile-stones ehk miilipaigad, mis tähistasid iga miili. Lisaks määrasid nad täpselt ka New Castle’i ümbruse 12-miilise ringi, mis mõjutab Delaware’i ja Pennsylvania suhteid.
Täpsus ja kaasaegsed mõõtmised
Masoni ja Dixoni töö oli oma aja kohta erakordselt täpne. Mõõtmised põhinesid astronoomial ja täpsel maamõõtmisel, kuid maa- ja kaardistamismeetodid on sellest ajast oluliselt arenenud. Tänapäevased GPS- ja geodeetilised uuringud näitavad, et originaaljoon oli enamasti väga lähedal tänapäevasele positsioneerimisele — kohati kõverusi on vaid tolli või mõne sentimeetri suuruses järjekorras — kuid on ka kohti, kus erinevused ulatuvad sadu jalgu (nt kuni 800 jalga / ~240 m). Suuremad kõrvalekalded tulenevad peamiselt sellest, et Mason–Dixon määras piiri suhtelise tähendusega kuni konkreetsete markeeringute ja kohalike topograafiliste piirangute tõttu; lisaks erinevad geodeetilised datumid ja kaartide projekteerimised võivad kaasa tuua näivaid nihkeid.
Tähendus ja pärand
Algselt oli Mason–Dixoni joon puhtalt administratiivne ja tehniline piir: see lahendas maavaidluse kahe koloonia vahel. Hiljem sai sellest aga sügavalt kultuuriline ja poliitiline sümbol — 19. sajandi jooksul hakati Mason–Dixoni joont pidama ka vabade (põhja) ja orjuse pooldajate (lõuna) vaheliseks piiriks USA-s. See sümbolistumine kajastub kirjanduses, ajaloos ja populaarteaduses ning jooni ja tema markerid säilitatakse kui ajaloolisi monumente.
Markeerimine ja ligipääs tänapäeval
Paljud Mason–Dixoni joone markerid on säilinud ja neid hooldatakse ajaloolistena. Mõnes kohas on võimalik joont mööda jalutada või sõita ja näha algsetest aegadest pärit miilikive ning kaljusid, millele on raiutud tähiseid, mis näitavad kuuluvust Marylandile või Pennsylvaniale. Kohalikud ajalooühingud ja muuseumid pakuvad lisainfot ning korraldavad ekskursioone huvilistele.
Kokkuvõte
Mason–Dixoni joon on enam kui lihtsalt kartograafiline joon: see on ajalooline kompromiss, tehniline saavutus ja kultuuriline sümbol. Charles Masoni ja Jeremiah Dixoni töö lõpetas aastakümnete pikkuse kolonialvaidluse ja jättis pärandi, mis mõjutab USA geograafilist, õiguslikku ja sümboolset ruumi tänaseni.
Algse Mason-Dixoni joone kaart
Taust
Inglismaa riigisekretär Jaakob I ajal oli George Calvert. Kui ta 1625. aastal otsustas avalikult teatada, et ta on katoliiklane, pidi ta Inglise seaduste kohaselt oma ametikohalt tagasi astuma. Kuningas tegi temast Iiri paruneti tiitliga "Lord Baltimore". Calvert oli üks Virginia kompanii investoritest, kuid tema usutunnistuse tõttu ei lubatud tal Virginia kolooniasse minna. Nüüd, kui Calvert oli pensionile jäänud ja tal oli aega, pööras ta oma tähelepanu ülemeremaade istandustele. Rikkaliku mehena asutas Calvert oma "Avaloni" koloonia Newfoundlandil. Kuid 1629. aastaks kaotas Calvert huvi. Seejärel veenis ta Inglismaa Charles I, Jamesi järeltulija, andma talle maad Marylandi koloonia rajamiseks. Kuningas andis Calvertile ja tema pojale kõik põhja pool Potomaci jõge kuni 40. laiuskraadini ja kõik Atlandi ookeanist kuni Potomaci jõeallikani. Esimene lord Calvert suri 1632. aastal. Tema pojad asutasid Marylandi koloonia. 27. mail 1634 saabus Leonard Calvert koos umbes 300 asunikuga St Mary's Citysse, Marylandis Chesapeake'i lahel.
William Penn, Sõprade Usuliku Seltsi ehk kveekerite juhtiv liige, oli üks neist, kellele 1677. aastal anti Lääne-New Jersey koloniaalprovintsi. Samal ajal kui kolonistid asusid sinna elama, jäi Penn Inglismaale. Inglismaa Charles II oli Penni isale võlgu suure laenu, mille kuningas vanema Penni surma korral tasus, andes Pennile suure maa-ala "Sylvania" (ladina keeles "mets") New Jersey lääne- ja lõunaosas. Charles nimetas selle Pennsylvania Penni isa auks ümber. Võib-olla oli Karl II rõõmus, et tal oli Inglismaast kaugel asuv koht, kuhu saata poliitilisi autsaiderid nagu Penn. 4. märtsil 1681 välja antud Pennsylvania piirid olid järgmised:
...kogu see maa-ala või -osa Ameerikas koos selles sisalduvate saartega, mis piirneb idas Delaware'i jõega kaheteistkümne miili kaugusel New Castle'i linnast põhja pool kuni kolme neljakümnenda põhja laiuskraadini, kui nimetatud jõgi ulatub nii kaugele põhja poole; kui aga nimetatud jõgi ei ulatu nii kaugele põhja poole, siis nimetatud jõe poolt nii kaugele, kui see ulatub; ja nimetatud jõe pealt tuleb idapiirid määrata meridiaanijoonega, mis tõmmatakse nimetatud jõe pealt kuni nimetatud neljakümne kolmanda kraadini. Nimetatud maa ulatub lääne suunas viis kraadi pikkust, mis arvutatakse nimetatud idapiiridest, ja nimetatud maa piirneb põhjas kolmekümne neljanda põhjapoolse laiuskraadi algusega ning lõunas ringiga, mis on tõmmatud New Castle'ist kaheteistkümne miili kaugusel põhja ja lääne suunas kuni neljakümnenda põhjapoolse laiuskraadi alguseni, ja seejärel sirge joonega lääne suunas kuni eespool nimetatud pikkuse piirideni.
Cresapi sõja piirkonda tähistav kaart
Üks algsetest märkidest, see siin Adams County's, Pennsylvanias.
Vaidlus
1682. aastal asetati maamõõtmisvea tõttu Philadelphia Marylandile antud maade sisse. Need kaks hartat olid kattunud. Marylandi Calvertide perekond nõudis, et Philadelphiast saaks Marylandi osa. Penni perekond kaitses seda viga ja asutas 1729. aastal Lancasteri maakonna Pennsylvanias osaliselt selle vea kaitseks.
Maryland palkas Thomas Cresapi nimelise rüütli, et sundida küsimust lahendama. Ta ja tema relvastatud järgijad liikusid Susquehanna jõge mööda ülespoole Havre de Grace'ist Marylandis kuni 40. paralleelini, asudes jõe läänekaldale. Sealt hakkasid nad ahistama oma Pennsylvania naabreid. Nad tapsid kariloomi ja lõhkusid aedu. 1732. aastal rahunesid vaenulikud suhted, kui kaks kolooniat jõudsid kokkuleppele. Kuid lord Baltimore taganes kokkuleppest kaks aastat hiljem. Cresap ja tema mehed jätkasid uuesti talude rüüstamist ja ütlesid Pennsylvania kveekeritele, et kui nad tahavad, et see lõpetataks, siis maksaksid nad Marylandile võlgnetavad maksud.
Kõige lähemal oli vaidlus "sõjale" 23. novembril 1736. aastal. Lancasteri šoti-iiri meeste rühm Lancasteri šerifi juhtimisel ründas Cresapi mehi. Marylandi rüüstajad said lüüa, kusjuures üks neist sai surma. Cresap arreteeriti ja viidi Philadelphiasse. Ta jäi vangi kuni 1737. aasta augustini, mil kuningas andis käsu tema vabastamiseks. Ta käskis ka kahel koloonial lahendada oma vaidlused kohtus, mitte võitluse teel. Inglise ülemkohus otsustas 1750. aastal Pennsylvania kasuks. Kohus märkis, et Maryland kaotas oma põhikirjaõigused, kui ta 1732. aastal kompromissiga nõustus. Uus piir oli nüüd 39 kraadi, 43 minutit ja 26,3 sekundit põhjapikkust, mis põhines Masoni ja Dixoni mõõdistusel.
Orjandus ja Mason-Dixoni joon
1781. aastal kaotas Pennsylvania orjuse. Esialgsest joonest sai ligikaudne eraldusjoon lõunapoolsete orjastatud osariikide ja põhjapoolsete vabade osariikide vahel. Erandiks oli Deleware, mis jäi orjariigiks kuni Ameerika kodusõjani. Viiskümmend aastat hiljem kehtestati 1820. aasta Missouri kompromissiga joon, mis pikendas Mason-Dixoni joont lääne suunas Ohio jõeni. Seejärel järgnes Ohio piirile kuni jõe suudmeni Mississippi jõe ääres, seejärel lääne suunas piki 36 kraadi 30 minutit põhja pool. See joon sai alguse piirivaidluse lõpetamiseks ja sai kõige paremini tuntuks kui orjastatud ja vabu osariike eraldav joon.
Küsimused ja vastused
K: Mis on Mason-Dixoni joon?
V: Mason-Dixoni joon on Marylandi ja Pennsylvania vaheline piir, mis mõõdistati ja tähistati aastatel 1763-1767.
K: Kes olid Charles Mason ja Jeremiah Dixon?
V: Charles Mason ja Jeremiah Dixon olid kaks inglise maamõõtjat, kelle Penn ja Calvert palkasid Marylandi ja Pennsylvania vahelise piirivaidluse lahendamiseks.
K: Miks loodi Masoni-Dixoni piir?
V: Mason-Dixoni joon loodi Marylandi ja Pennsylvania vahelise piirivaidluse lahendamiseks.
K: Millal Mason-Dixoni joon mõõdistati ja tähistati?
V: Mason-Dixoni joon mõõdistati ja tähistati aastatel 1763-1767.
K: Mida nõudis Briti kroon 1760. aastal?
V: 1760. aastal nõudis Briti kroon, et vaidlus Marylandi ja Pennsylvania vahelise piiri üle lahendataks vastavalt 1732. aastal sõlmitud kokkuleppele.
K: Kui täpne on Mason-Dixoni joon?
V: Kahe maamõõtja koostatud joon oli nii täpne, et seda peetakse siiani imeks. GPS-mõõtmised näitavad, et kohati erineb see joon kuni 2,54 cm ja kohati mitte rohkem kui 800 jalga (240 m).
Küsimus: Kes palkas Charles Masoni ja Jeremiah Dixoni piirivaidluse lahendamiseks?
V: Penni ja Calverti perekonnad palkasid Charles Masoni ja Jeremiah Dixoni piirivaidluse lahendamiseks.
