Mason-Dixoni joon

Taust

Inglismaa riigisekretär Jaakob I ajal oli George Calvert. Kui ta 1625. aastal otsustas avalikult teatada, et ta on katoliiklane, pidi ta Inglise seaduste kohaselt oma ametikohalt tagasi astuma. Kuningas tegi temast Iiri paruneti tiitliga "Lord Baltimore". Calvert oli üks Virginia kompanii investoritest, kuid tema usutunnistuse tõttu ei lubatud tal Virginia kolooniasse minna. Nüüd, kui Calvert oli pensionile jäänud ja tal oli aega, pööras ta oma tähelepanu ülemeremaade istandustele. Rikkaliku mehena asutas Calvert oma "Avaloni" koloonia Newfoundlandil. Kuid 1629. aastaks kaotas Calvert huvi. Seejärel veenis ta Inglismaa Charles I, Jamesi järeltulija, andma talle maad Marylandi koloonia rajamiseks. Kuningas andis Calvertile ja tema pojale kõik põhja pool Potomaci jõge kuni 40. laiuskraadini ja kõik Atlandi ookeanist kuni Potomaci jõeallikani. Esimene lord Calvert suri 1632. aastal. Tema pojad asutasid Marylandi koloonia. 27. mail 1634 saabus Leonard Calvert koos umbes 300 asunikuga St Mary's Citysse, Marylandis Chesapeake'i lahel.

William Penn, Sõprade Usuliku Seltsi ehk kveekerite juhtiv liige, oli üks neist, kellele 1677. aastal anti Lääne-New Jersey koloniaalprovintsi. Samal ajal kui kolonistid asusid sinna elama, jäi Penn Inglismaale. Inglismaa Charles II oli Penni isale võlgu suure laenu, mille kuningas vanema Penni surma korral tasus, andes Pennile suure maa-ala "Sylvania" (ladina keeles "mets") New Jersey lääne- ja lõunaosas. Charles nimetas selle Pennsylvania Penni isa auks ümber. Võib-olla oli Karl II rõõmus, et tal oli Inglismaast kaugel asuv koht, kuhu saata poliitilisi autsaiderid nagu Penn. 4. märtsil 1681 välja antud Pennsylvania piirid olid järgmised:

...kogu see maa-ala või -osa Ameerikas koos selles sisalduvate saartega, mis piirneb idas Delaware'i jõega kaheteistkümne miili kaugusel New Castle'i linnast põhja pool kuni kolme neljakümnenda põhja laiuskraadini, kui nimetatud jõgi ulatub nii kaugele põhja poole; kui aga nimetatud jõgi ei ulatu nii kaugele põhja poole, siis nimetatud jõe poolt nii kaugele, kui see ulatub; ja nimetatud jõe pealt tuleb idapiirid määrata meridiaanijoonega, mis tõmmatakse nimetatud jõe pealt kuni nimetatud neljakümne kolmanda kraadini. Nimetatud maa ulatub lääne suunas viis kraadi pikkust, mis arvutatakse nimetatud idapiiridest, ja nimetatud maa piirneb põhjas kolmekümne neljanda põhjapoolse laiuskraadi algusega ning lõunas ringiga, mis on tõmmatud New Castle'ist kaheteistkümne miili kaugusel põhja ja lääne suunas kuni neljakümnenda põhjapoolse laiuskraadi alguseni, ja seejärel sirge joonega lääne suunas kuni eespool nimetatud pikkuse piirideni.

Cresapi sõja piirkonda tähistav kaart


Üks algsetest märkidest, see siin Adams County's, Pennsylvanias.

Vaidlus

1682. aastal asetati maamõõtmisvea tõttu Philadelphia Marylandile antud maade sisse. Need kaks hartat olid kattunud. Marylandi Calvertide perekond nõudis, et Philadelphiast saaks Marylandi osa. Penni perekond kaitses seda viga ja asutas 1729. aastal Lancasteri maakonna Pennsylvanias osaliselt selle vea kaitseks.

Maryland palkas Thomas Cresapi nimelise rüütli, et sundida küsimust lahendama. Ta ja tema relvastatud järgijad liikusid Susquehanna jõge mööda ülespoole Havre de Grace'ist Marylandis kuni 40. paralleelini, asudes jõe läänekaldale. Sealt hakkasid nad ahistama oma Pennsylvania naabreid. Nad tapsid kariloomi ja lõhkusid aedu. 1732. aastal rahunesid vaenulikud suhted, kui kaks kolooniat jõudsid kokkuleppele. Kuid lord Baltimore taganes kokkuleppest kaks aastat hiljem. Cresap ja tema mehed jätkasid uuesti talude rüüstamist ja ütlesid Pennsylvania kveekeritele, et kui nad tahavad, et see lõpetataks, siis maksaksid nad Marylandile võlgnetavad maksud.

Kõige lähemal oli vaidlus "sõjale" 23. novembril 1736. aastal. Lancasteri šoti-iiri meeste rühm Lancasteri šerifi juhtimisel ründas Cresapi mehi. Marylandi rüüstajad said lüüa, kusjuures üks neist sai surma. Cresap arreteeriti ja viidi Philadelphiasse. Ta jäi vangi kuni 1737. aasta augustini, mil kuningas andis käsu tema vabastamiseks. Ta käskis ka kahel koloonial lahendada oma vaidlused kohtus, mitte võitluse teel. Inglise ülemkohus otsustas 1750. aastal Pennsylvania kasuks. Kohus märkis, et Maryland kaotas oma põhikirjaõigused, kui ta 1732. aastal kompromissiga nõustus. Uus piir oli nüüd 39 kraadi, 43 minutit ja 26,3 sekundit põhjapikkust, mis põhines Masoni ja Dixoni mõõdistusel.

Orjandus ja Mason-Dixoni joon

1781. aastal kaotas Pennsylvania orjuse. Esialgsest joonest sai ligikaudne eraldusjoon lõunapoolsete orjastatud osariikide ja põhjapoolsete vabade osariikide vahel. Erandiks oli Deleware, mis jäi orjariigiks kuni Ameerika kodusõjani. Viiskümmend aastat hiljem kehtestati 1820. aasta Missouri kompromissiga joon, mis pikendas Mason-Dixoni joont lääne suunas Ohio jõeni. Seejärel järgnes Ohio piirile kuni jõe suudmeni Mississippi jõe ääres, seejärel lääne suunas piki 36 kraadi 30 minutit põhja pool. See joon sai alguse piirivaidluse lõpetamiseks ja sai kõige paremini tuntuks kui orjastatud ja vabu osariike eraldav joon.