1860. aasta USA presidendivalimised: Lincolni võit ja kodusõja algus
Ameerika Ühendriikide 1860. aasta presidendivalimised toimusid teisipäeval, 6. novembril 1860. aastal. President Abraham Lincolni valimine andis tõuke Ameerika kodusõja puhkemisele. Ameerika Ühendriigid olid 1850ndatel aastatel lõhestunud orjuse laienemist ja orjapidajate õigusi puudutavate küsimuste osas. Need küsimused lõhestasid 1860. aastal Demokraatliku Partei kolmeks fraktsiooniks. Iga rühmitus arvas, et suudab kõige paremini võita Vabariikliku Partei kandidaati.
Kontekst ja peamised probleemid
1850ndate aastate sündmused — näiteks Kansas–Nebraska seadus, Dred Scott'i otsus ja John Browni rünnak Harpers Ferry'l — süvendasid lõhet Põhja ja Lõuna vahel. Valimistel oli keskseks teemaks orjuse laiendamine läänepiirkondadesse ja osariikide õigused. Vabariiklik Partei ei toetanud orjuse laiendamist territoriaalsetesse aladesse, kuid ei lubanudki üldist orjanduse kiiret kaotamist; see programm pälvis tuge Põhjas.
Kandidaadid ja parteilised rühmitused
- Abraham Lincoln (Vabariiklik Partei) — vastustas orjuse laiendamist, rõhutas säilitada Liit ning edendada majanduslikku ja infrastruktuuri arengut.
- John C. Breckinridge (Lõuna-demokraadid) — toetas föderaalset kaitset orjapidajate õigustele ja orjuse kaitset uutel aladel.
- Stephen A. Douglas (Põhja-demokraadid) — pooldas rahvaenamuse põhimõtet (popular sovereignty), mille järgi osariigid või territoriaalid otsustaksid ise orjuse kohta.
- John Bell (Constitutional Union Party) — rõhutas Liidu säilitamist ning püüdis kõrvale hoida orjuse küsimuse otsesest lahendamisest, et vältida lõhenemist.
Valimistulemused
Linna valituks osutumine oli laiaulatusliku poliitilise mapa muutus. Abraham Lincoln võitis elektoraalhäälte suurima osa, kuigi sai vähem kui poole rahvuslikust populaarhääletusest. Täpsemalt:
- Abraham Lincoln: 180 elektoraalhäält, ligikaudu 40 % populaarhääletusest.
- John C. Breckinridge: 72 elektoraalhäält, umbes 18 % populaarhääletusest.
- John Bell: 39 elektoraalhäält, ligikaudu 12–13 % populaarhääletusest.
- Stephen A. Douglas: 12 elektoraalhäält, umbes 29–30 % populaarhääletusest.
Lincoln ei olnud enamikus Lõunaosariikides isegi hääletusel kohal, mis tugevdas Lõuna tunnet, et tema valitsemine ohustab institutsiooni ja elustiili, mida nad kaitsesid.
Pärastvalimised ja eraldumine
Lincoln'i võit viis kiirelt poliitilise kriisini oludeni. Lõunaosariigid tõlgendasid tema valimist kui signaali, et neil ei ole enam mõjuvõimu föderaalvalitsuses ja et orjuse tulevik on ohtu seatud. Esimeseks secesioonistaatuseks oli Lõuna-Carolina, mis kuulutas end eraldunuks 20. detsembril 1860. Sellele järgnesid peagi Mississippi, Florida, Alabama, Georgia, Louisiana ja Texas. Need seitsmed moodustasid 1861. aasta alguses Konföderatsiooni, mille presidendiks sai Jefferson Davis.
Pingeid teravdasid 1861. aasta kevadel olukorrad just sellistes strateegilistes punktides nagu Fort Sumter. Konföderatsiooni rünnak Fort Sumterile 12. aprillil 1861 tähistas laialdaselt tunnustatud Ameerika kodusõja algust: see sundis loendamatuid lõunapoolseid ja põhjapoolseid inimesi võtma selgelt positsioone ning tõi kaasa laiaulatusliku sõjalise konflikti.
Oluline tähendus
1860. aasta valimised on ajalooliselt olulised mitmel põhjusel:
- Need näitasid, kuidas poliitilised lõhed ja parteiliste häälte killustatus võivad viia ootamatute territorialiseerumisteni ja riigi lagunemiseni.
- Lincoln'i valimine ilma laialdase toetuseta Lõunas demonstreeris, et USA oli jagunenud kahe peaaegu eraldiseisva poliitilise maailmaga.
- Valimised ja selle tagajärjed kiirendasid sündmusi, mis viisid üleüldise relvastatud konfliktini ning mõjutasid Ameerika poliitikat, ühiskonda ja majandust terve aastakümne vältel.
Kokkuvõtlikult tähistasid 1860. aasta presidendivalimised pöördepunkti: need valikud ja järgnevad sekkumised viisid USA-d kiiresti konfrontatsiooni, mille tagajärjed määrasid riigi edasise ajaloo ja ühiskondliku arengu.
Abraham Lincoln
Stephen A. Douglas
John C. Breckinridge
John Bell
Demokraatliku partei lõhenemine
1860. aasta aprillis kohtusid demokraadid Charlestonis, Lõuna-Carolinas, et valida kandidaat eelseisvateks presidendivalimisteks. Kongressil valitses täielik kaos. Põhjapoolsed demokraadid tahtsid esitada Stephen A. Douglase kandidaadiks. Lõunapoolsed demokraadid ei toetanud teda, sest ta toetas uute osariikide rahvusliku suveräänsuse õigust valida, kas nad lubavad orjapidamist. Konvent ei suutnud kandidaadi suhtes kokku leppida. Hiljem kogunesid põhjapoolsed demokraadid eraldi kongressil uuesti ja valisid Douglase. Lõunapoolsed demokraadid valisid John C. Breckinridge'i. Ta oli Ameerika Ühendriikide asepresident president James Buchanani ajal.
Hiljem valis kolmas rühm, äsja moodustatud põhiseadusliku liidu partei, oma kandidaadiks John Belli. Sellesse parteisse kuulusid mõned lõunapoolsed demokraadid, kes olid orjuse vastu. Samuti kuulusid sinna ka Whig Party ja Know Nothing Party liikmed. Põhiseadusliku Liidu partei oli eraldumise vastu ja orjuse küsimuses neutraalne. Bell ise oli endine demokraat.
Vabariiklaste kongress
Vabariiklaste partei nägi võimalust, kui demokraadid olid lõhestunud. Nad kohtusid Chicagos 16.-18. mail. William H. Seward oli paljude seas favoriit. Abraham Lincoln oli saanud tuntuks tänu oma debattidele Stephen A. Douglasiga. Tal oli eelis, et kongress toimus Chicagos, tema toetuse keskuses. Pärast kahte hääletusvooru ei olnud selget valikut. Kolmandal hääletusvoorul valisid vabariiklased Lincolni.
Kampaania
Lincolni seisukoht orjaküsimuses oli teada tema ja Stephen Douglase vahelistest debattidest senaatorina 1858. aastal. Ühes debatis ütles ta: "Ma usun, et see valitsus ei saa püsivalt pooleldi orjadest ja pooleldi vabadest inimestest vastu pidada." Üks tema meeldejäävamaid tsitaate oli: "Enda vastu lõhestatud maja ei saa püsida." Ta ütles: "Maja, mis on jagatud iseenda vastu, ei saa püsida." Sellele vaatamata peeti teda orjuse küsimuses mõõdukaks. Ta teadis, et ei saa lõunas orjapidamist ühe sammuga lõpetada. Selle asemel võttis ta sõna vaid orjuse vastu uutel Ameerika territooriumidel.
Tulemus
Lincoln võitis valimised 1 866 452 häälega. Douglas sai 1 376 957 häält. John Breckinridge ja John Bell jagasid ülejäänud 1 438 660 häält. Lincoln võitis enamuse valimiskolleegiumi häältest, mis andis talle presidendikoha. Kuid ta võitis ilma ühegi lõunapoolse osariigita. Enne Lincolni ametisseastumist presidendiks kuulutas seitse lõunapoolset osariiki oma lahkulöömist. Oma inauguratsioonikõnes pöördus Lincoln lõunapoolsete osariikide poole. Ta ütles: "Teie käes, mu rahulolematud kaasmaalased, mitte minu käes on kodusõja oluline küsimus". Ta jätkas: "Valitsus ei ründa teid. Teil ei saa olla konflikti, ilma et te ise oleksite agressorid. Teil ei ole taevas registreeritud vannet, et hävitada valitsus, samal ajal kui mul on kõige pühalikum vanne "säilitada, kaitsta ja kaitsta" seda." Lincoln nimetas neid sõpradeks ja ütles neile, et me ei ole vaenlased. Kahjuks oli selleks ajaks Jefferson Davis juba konföderatsiooni president. Hiljem ühinesid nendega Virginia, Põhja-Carolina, Arkansas ja Tennessee. Kaks riiki, Kentucky ja Missouri, püüdsid jääda neutraalseks.
12. aprillil 1861. aastal langesid kodusõja esimesed paugud Fort Sumteris, Lõuna-Carolinas.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli 1860. aasta USA presidendivalimistel president?
V: 1860. aasta USA presidendivalimistel oli presidendiks Abraham Lincoln.
K: Millal toimusid valimised?
V: Valimised toimusid teisipäeval, 6. novembril 1860. aastal.
K: Mis põhjustas Ameerika kodusõja puhkemise?
V: President Abraham Lincolni valimine oli Ameerika kodusõja puhkemise käivitajaks.
K: Millised olid mõned küsimused, mis lõhestasid inimesi sel ajavahemikul?
V: Selle aja jooksul lõhestasid inimesi orjuse laienemise ja orjapidajate õiguste küsimused.
K: Mitu fraktsiooni tekitasid need küsimused Demokraatlikus Parteis?
V: Need küsimused tekitasid Demokraatlikus Parteis kolm fraktsiooni.
K: Miks arvas iga fraktsioon, et nad suudavad kõige paremini võita Vabariikliku Partei kandidaati?
V: Iga fraktsioon arvas, et nad suudavad kõige paremini võita Vabariikliku Partei kandidaati, sest neil olid erinevad seisukohad selle kohta, kuidas käsitleda orjapidamist ja muid sellega seotud küsimusi.
