Ameerika Ühendriikide 1860. aasta presidendivalimised toimusid teisipäeval, 6. novembril 1860. aastal. President Abraham Lincolni valimine andis tõuke Ameerika kodusõja puhkemisele. Ameerika Ühendriigid olid 1850ndatel aastatel lõhestunud orjuse laienemist ja orjapidajate õigusi puudutavate küsimuste osas. Need küsimused lõhestasid 1860. aastal Demokraatliku Partei kolmeks fraktsiooniks. Iga rühmitus arvas, et suudab kõige paremini võita Vabariikliku Partei kandidaati.

Kontekst ja peamised probleemid

1850ndate aastate sündmused — näiteks Kansas–Nebraska seadus, Dred Scott'i otsus ja John Browni rünnak Harpers Ferry'l — süvendasid lõhet Põhja ja Lõuna vahel. Valimistel oli keskseks teemaks orjuse laiendamine läänepiirkondadesse ja osariikide õigused. Vabariiklik Partei ei toetanud orjuse laiendamist territoriaalsetesse aladesse, kuid ei lubanudki üldist orjanduse kiiret kaotamist; see programm pälvis tuge Põhjas.

Kandidaadid ja parteilised rühmitused

  • Abraham Lincoln (Vabariiklik Partei) — vastustas orjuse laiendamist, rõhutas säilitada Liit ning edendada majanduslikku ja infrastruktuuri arengut.
  • John C. Breckinridge (Lõuna-demokraadid) — toetas föderaalset kaitset orjapidajate õigustele ja orjuse kaitset uutel aladel.
  • Stephen A. Douglas (Põhja-demokraadid) — pooldas rahvaenamuse põhimõtet (popular sovereignty), mille järgi osariigid või territoriaalid otsustaksid ise orjuse kohta.
  • John Bell (Constitutional Union Party) — rõhutas Liidu säilitamist ning püüdis kõrvale hoida orjuse küsimuse otsesest lahendamisest, et vältida lõhenemist.

Valimistulemused

Linna valituks osutumine oli laiaulatusliku poliitilise mapa muutus. Abraham Lincoln võitis elektoraalhäälte suurima osa, kuigi sai vähem kui poole rahvuslikust populaarhääletusest. Täpsemalt:

  • Abraham Lincoln: 180 elektoraalhäält, ligikaudu 40 % populaarhääletusest.
  • John C. Breckinridge: 72 elektoraalhäält, umbes 18 % populaarhääletusest.
  • John Bell: 39 elektoraalhäält, ligikaudu 12–13 % populaarhääletusest.
  • Stephen A. Douglas: 12 elektoraalhäält, umbes 29–30 % populaarhääletusest.

Lincoln ei olnud enamikus Lõunaosariikides isegi hääletusel kohal, mis tugevdas Lõuna tunnet, et tema valitsemine ohustab institutsiooni ja elustiili, mida nad kaitsesid.

Pärastvalimised ja eraldumine

Lincoln'i võit viis kiirelt poliitilise kriisini oludeni. Lõunaosariigid tõlgendasid tema valimist kui signaali, et neil ei ole enam mõjuvõimu föderaalvalitsuses ja et orjuse tulevik on ohtu seatud. Esimeseks secesioonistaatuseks oli Lõuna-Carolina, mis kuulutas end eraldunuks 20. detsembril 1860. Sellele järgnesid peagi Mississippi, Florida, Alabama, Georgia, Louisiana ja Texas. Need seitsmed moodustasid 1861. aasta alguses Konföderatsiooni, mille presidendiks sai Jefferson Davis.

Pingeid teravdasid 1861. aasta kevadel olukorrad just sellistes strateegilistes punktides nagu Fort Sumter. Konföderatsiooni rünnak Fort Sumterile 12. aprillil 1861 tähistas laialdaselt tunnustatud Ameerika kodusõja algust: see sundis loendamatuid lõunapoolseid ja põhjapoolseid inimesi võtma selgelt positsioone ning tõi kaasa laiaulatusliku sõjalise konflikti.

Oluline tähendus

1860. aasta valimised on ajalooliselt olulised mitmel põhjusel:

  • Need näitasid, kuidas poliitilised lõhed ja parteiliste häälte killustatus võivad viia ootamatute territorialiseerumisteni ja riigi lagunemiseni.
  • Lincoln'i valimine ilma laialdase toetuseta Lõunas demonstreeris, et USA oli jagunenud kahe peaaegu eraldiseisva poliitilise maailmaga.
  • Valimised ja selle tagajärjed kiirendasid sündmusi, mis viisid üleüldise relvastatud konfliktini ning mõjutasid Ameerika poliitikat, ühiskonda ja majandust terve aastakümne vältel.

Kokkuvõtlikult tähistasid 1860. aasta presidendivalimised pöördepunkti: need valikud ja järgnevad sekkumised viisid USA-d kiiresti konfrontatsiooni, mille tagajärjed määrasid riigi edasise ajaloo ja ühiskondliku arengu.