Orjus Ameerika Ühendriikides
Orjandus Ameerika Ühendriikides oli inimeste orjastamise õiguslik institutsioon Ameerika Ühendriikides. Orjad olid enamasti aafriklased ja afroameeriklased. Orjus eksisteeris Ameerika Ühendriikides 18. ja 19. sajandil. Orjandus eksisteeris Briti Ameerikas juba varasest koloniaalajast alates. Orjandus oli seaduslik kõigis kolmeteistkümnes koloonias 1776. aasta iseseisvusdeklaratsiooni ajal. See kestis umbes pooltes osariikides kuni 1865. aastani. Siis keelati see kogu riigis kolmeteistkümnenda muudatusega.
Ameerika revolutsiooni ajaks (1775-1783) olid orjad institutsionaliseeritud rassilise kastina. Aafrika päritoluga seotud kast. Kui Ameerika Ühendriikide põhiseadus 1789. aastal ratifitseeriti, sai väike hulk vabu värvilisi inimesi hääletada. Seda seetõttu, et nad olid mehed, kes omasid vara. Revolutsioonisõja ajal ja vahetult pärast seda võeti enamikus põhjapoolsetest osariikidest vastu abolitsionistlikud seadused ja loodi liikumine orjuse lõpetamiseks. Orjastatud osariigid püüdsid laiendada orjapidamist uutele läänepoolsetele territooriumidele. Nad tahtsid seda teha, et säilitada oma osa poliitilisest võimust riigis. Lõunariikide juhid tahtsid ka Kuuba orjaterritooriumina annekteerida. Ameerika Ühendriigid lõhestusid orjuse küsimuses. See jagunes orja- ja vabariikideks. Mason-Dixoni joon jagas riiki. See joon eraldas (vaba) Pennsylvania ja (orjastatud) Marylandi.
Kui Jefferson oli president, keelas kongress 1808. aastal orjade impordi. Kuigi salakaubavedu (ebaseaduslik import) Hispaania Florida kaudu oli tavaline. Orjakaubandus Ameerika Ühendriikides jätkus siiski kiirelt. Selle põhjuseks oli vajadus tööjõu järele, mis tulenes puuvillaistanduste rajamisest sügavale lõunasse. Sügaval lõunas tekkisid uued afroameerika kultuuri kogukonnad. Sügaval lõunas oli enne nende vabastamist 4 miljonit orja.
Animatsioon, mis näitab, millal Ameerika Ühendriikide territooriumid ja osariigid keelasid või lubasid orjapidamise, 1789-1861
Orjade oksjoniblokk, Green Hill Plantation, Campbell County, Virginia, Historic American Buildings Survey
Colonial America
Esimesed aafriklased tulid Uude Maailma koos Christoph Kolumbusega 1492. aastal. Kolumbuse laeval oli meeskonnaliige Juan Las Canaries, kelle nimi oli Juan Las Canaries. Varsti pärast seda toimus esimene orjastamine hilisemas Ameerika Ühendriikides. 1508. aastal lõi Ponce de Leon esimese asula praeguse San Juani lähedal. Ta hakkas orjastama põliselanikke tainosid. 1513. aastal toodi Puerto Ricosse esimesed Aafrika orjad, et täiendada tainode vähenevat arvu.
| Orjastatud aafriklaste sihtkoht (1519-1867) | |
| Sihtkoht | Protsentuaalne osakaal |
| Briti mandriosa Põhja-Ameerikas | 3.7% |
| Briti Leewardi saared | 3.2% |
| Briti Tuulepealsed saared ja Trinidad (britid 1797-1867) | 3.8% |
| Jamaica (Hispaania 1519-1655, britid 1655-1867) | 11.2% |
| Barbados (Briti) | 5.1% |
| Guajaanad (Briti, Hollandi, Prantsuse) | 4.2% |
| Prantsuse Tuulepealsed saared | 3.1% |
| Saint-Domingue (prantsuse) | 8.2% |
| Hispaania mandriosa Põhja- ja Lõuna-Ameerikas | 4.4% |
| Hispaania Kariibi mere saared | 8.2% |
| Hollandi Kariibi mere saared | 1.3% |
| Kirde-Brasiilia (portugali keeles) | 9.3% |
| Bahia, Brasiilia (portugali keeles) | 10.7% |
| Kagu-Brasiilia (portugali keel) | 21.1% |
| Mujal Ameerikas | 1.1% |
| Aafrika | 1.4% |
Esimesed Aafrika orjad Ameerika Ühendriikide mandriosas tulid Santo Domingo kaudu San Miguel de Gualdape kolooniasse (mis tõenäoliselt asus Winyah Bay piirkonnas tänapäeva Lõuna-Carolinas). Selle lõi hispaania maadeuurija Lucas Vázquez de Ayllón 1526. aastal.
Kolooniat häiris peaaegu kohe võitlus juhtkonna üle. Võitluse käigus mässasid orjad ja põgenesid kolooniast, et varjuda kohalike indiaanlaste seas. De Ayllón ja paljud kolonistid surid varsti pärast seda haiguse tagajärjel. Koloonia jäeti maha. Asunikud ja orjad, kes ei põgenenud, läksid tagasi Haitile, kust nad olid pärit.
28. augustil 1565. aastal rajas Hispaania konquistadori Don Pedro Menendez de Aviles Florida osariigi St. Augustine'i. Ta tõi endaga kaasa kolm Aafrika orja. 16. ja 17. sajandil toimus St. Augustine'is suur osa Hispaania koloniaalajastu Florida orjakaubandusest. See oli esimene alaline asula Ameerika Ühendriikide mandriosas, kus olid Aafrika orjad.
60 aastat hiljem, Chesapeake'i lahe asunduste algusaastatel, oli koloniaalametnikel raske veenda inimesi nende juurde tööle tulema. Selle põhjuseks oli see, et asunduste ilmastik ja keskkond olid väga karmid. Oli väga suur tõenäosus, et inimesed surevad. Enamik inimesi tuli Suurbritanniast renditöölistena. Nad sõlmisid lepingud, milles öeldi, et nad maksavad tööga oma transpordi, ülalpidamise ja väljaõppe eest, tavaliselt talus. Kolooniad olid põllumajandusliku majandusega. Need inimesed olid sageli noored, kes tahtsid saada alalisteks elanikeks. Mõnel juhul saadeti süüdimõistetud kurjategijad kolooniasse sunnitöölisteks, selle asemel et neid vanglasse saata. Need inimesed ei olnud orjad, kuid nad pidid Virginias neli kuni seitse aastat töötama, et tasuda nende transpordi- ja ülalpidamiskulud. Paljud sakslased, šoti iirlased ja iirlased tulid 18. sajandil kolooniasse, asudes elama Pennsylvania tagalasse ja kaugemale lõunasse.
Esimesed umbes 19 aafriklast, kes jõudsid Inglise kolooniasse, saabusid 1619. aastal Jamestownisse, Virginiasse. Nad toodi inglise erakaitsjate poolt, kes olid nad kinni haaranud portugali orjalaevalt. Orjad ristiti tavaliselt enne nende saatmist Aafrikas. Kuna tollane inglise tava pidas ristitud kristlasi vabaks orjapidamisest, kohtlesid kolonistid neid aafriklasi kui palgalisi teenijaid. Aafrika lepingulised teenijad liitusid umbes 1000 inglise lepingulise teenijaga, kes olid juba koloonias. Aafriklased vabastati mõne aja pärast. Nende endised isandad andsid neile ka maad ja varusid.
| Orjad, kes saadeti nendesse piirkondadesse, mis on osa praegustest Ameerika Ühendriikidest. | |
| Kuupäev | Orjad |
| 1620–1650 | 824 |
| 1651–1675 | 0 |
| 1676–1700 | 3,327 |
| 1701–1725 | 3,277 |
| 1726–1750 | 34,004 |
| 1751–1775 | 84,580 |
| 1776–1800 | 67,443 |
| 1801–1825 | 109,545 |
| 1826–1850 | 1,850 |
| 1851–1866 | 476 |
| Kokku | 305,326 |
Virginia varajases
ajaloos ei olnud orjuse kohta mingeid seadusi. Siiski mõistis Virginia kohus 1640. aastal aafriklasest John Punchi orjapõlve. Seda seetõttu, et ta üritas oma teenistusest põgeneda. Ta põgenes koos kahe valge inimesega. Kahele valgele mõisteti ainult üks aasta veel oma võlaõigust ja kolm aastat teenimist koloonias. See on esimene orjanduse seaduslik sanktsioneerimine Inglise kolooniates. See oli üks esimesi õiguslikke eristusi eurooplaste ja aafriklaste vahel.
1641. aastal sai Massachusettsist esimene koloonia, mis lubas orjapidamise seadusega. Massachusettsis võeti vastu vabadusvõimude keha. See keelas orjapidamise paljudel juhtudel, kuid lubas orjade pidamist, kui nad olid sõjavangid, kui nad müüsid end ise orjaks või osteti kusagilt mujalt või kui nad olid valitsuse poolt karistuseks orjapidamisele mõistetud. Vabadusorgan kasutas sõna "võõrad", et viidata orjadeks ostetud ja müüdud inimestele; nad ei olnud üldiselt inglise alamad. Kolonistid uskusid, et see termin viitab põlisameeriklastele ja aafriklastele.
Suurema osa Briti koloniaalajastu jooksul eksisteeris orjus kõigis kolooniates. Põhjas töötasid orjad tavaliselt majateenijatena, käsitööliste, tööliste ja käsitöölistena. Enamik neist asus linnades. Paljud mehed töötasid sadamas ja laevanduses. Aastal 1703 oli rohkem kui 42% New Yorgi leibkondadest orjad. New Yorgi linnas oli kolooniate linnadest Charlestoni(Lõuna-Carolina) järel teine kõrgeim orjade osakaal. Orje kasutati ka põllumajandustöölistena põllumajanduslikes kogukondades. See hõlmas New Yorgi osariigi põhjaosas ja Long Islandil, Connecticutis ja New Jerseys. Aastaks 1770 oli 2,170 miljoni elaniku hulgas 397 924 mustanahalist. Nad ei olnud ühtlaselt jaotunud. Uus-Inglismaal oli 14 867 mustanahalist, kus nad moodustasid 2,7% elanikkonnast; 34 679 kesk-Atlandi kolooniates, kus nad moodustasid 6% elanikkonnast (19 000 oli New Yorgis ehk 11%); ning 347 378 378 viies lõunapoolses koloonias, kus nad moodustasid 31% elanikkonnast.
Lõunamaal kujunes välja põllumajanduslik majandus. See tugines toorainekultuuridele. Selle istutajad said kiiresti rohkem orje. See oli tingitud sellest, et selle kaubakultuurid olid töömahukad.
Tubakat töötlevad orjad 17. sajandi Virginias
Revolutsiooniline ajastu
|
| Summa % |
| Lääne-Kesk-Aafrika (Kongo, N. Mbundu, S. Mbundu) | 26.1 |
| Biafra laht (Igbo, Tikar, Ibibio, Bamileke, Bubi) | 24.4 |
| Sierra Leone (Mende, Temne) | 15.8 |
| Senegambia (Mandinka, Fula, Wolof) | 14.5 |
| Gold Coast (Akan, Fon) | 13.1 |
| Windward Coast (Mandé, Kru) | 5.2 |
| Benini laht (Yoruba, Ewe, Fon, Allada ja Mahi) | 4.3 |
| Kagu-Aafrika (Macua, Madagaskar) | 1.8 |
Kuigi Inglismaal peeti ja müüdi mõningaid Aafrika orje, ei olnud orjapidamine Suurbritannias seadusega lubatud. Aastal 1772 muudeti see Inglismaal ja Walesis kohtuotsusega tavaõiguse alusel jõustamatuks. Suurbritannia suur roll rahvusvahelises orjakaubanduses jätkus kuni 1807. aastani. Orjandus jätkus enamikus Suurbritannia kolooniates. Inglismaal elasid paljud rikkad orjapidajad, kellel oli palju võimu.
1775. aasta alguses kirjutas lord Dunmore, Virginia kuninglik kuberner, lord Dartmouthile. Ta kirjutas, et kavatseb vabastada patriootidele kuuluvad orjad, juhul kui nad mässavad. 7. novembril 1775 andis lord Dunmore välja lord Dunmore'i proklamatsiooni, millega kuulutati välja sõjaseisukord. Ta lubas vabadust kõigile Ameerika patriootide orjadele, kes lahkuvad oma peremeestelt ja ühinevad kuninglike vägedega. Lojaalsete peremeeste orjad ei kavatsenud Dunmore'i proklamatsiooniga siiski vabastada. Umbes 1500 patriootidele kuuluvat orja põgenes ja liitus Dunmore'i vägedega. Enamik neist suri haigustesse, enne kui nad jõudsid sõdida. Kolmsada neist vabastatud orjadest jõudis vabadusse Suurbritanniasse.
Paljud orjad kasutasid sõda selleks, et põgeneda oma istandustest. Nad põgenesid linnadesse või metsadesse. Lõuna-Carolinas põgenes, rändas välja või suri sõja ajal peaaegu 25 000 orja (30% orjastatud elanikkonnast). [Mida see tähendab?] Lõunaosas suri palju orje, paljud neist põgenemise tõttu. Orjad põgenesid ka kogu Uus-Inglismaal ja Atlandi ookeani keskosas, liitudes New Yorki okupeerinud brittidega.
Ka orjad ja vabad mustanahalised võitlesid revolutsioonisõja ajal koos mässulistega. Washington lubas vabastada orjad, kes võitlesid Ameerika mandriarmees. Rhode Island alustas 1778. aastal orjade värbamist. Rhode Island lubas raha omanikele, kelle orjad läksid sõjaväkke ja elasid vabaks. Sõja jooksul oli umbes viiendik põhjaarmeest mustanahaline. 1781. aastal hindas Yorktowni lahingus Prantsuse kuningliku Deux-Ponts'i rügemendi saksa ohvitser parun Closen, et Ameerika armee koosseisus oli umbes veerand mustanahalistest. Nende meeste hulgas olid nii endised orjad kui ka vabad mustanahalised.
18. sajandil sai Suurbritanniast maailma suurim orjakaupmees. Alates 1777. aastast muutsid patrioodid orjade impordi osariikide kaupa ebaseaduslikuks. Nad kõik tegutsesid rahvusvahelise kaubanduse lõpetamiseks. Hiljem avati see siiski uuesti Lõuna-Carolinas ja Gruusias. 1807. aastal tegutses kongress president Jeffersoni soovitusel ja muutis orjade importimise teistest riikidest föderaalseks kuriteoks, nagu põhiseadus lubas, alates 1. jaanuarist 1808.
1790-1860
"Fancy ladies"
Ameerika Ühendriikides võisid 19. sajandi alguses naisorjade omanikud neid vabalt ja seaduslikult kasutada seksuaalobjektidena. See on sarnane naisorjade vaba kasutamisega orjalaevade meeskondade poolt.
"Fancy" oli koodsõna, mis tähendas, et tüdrukut või noort naist võis kasutada või harjutada seksuaalseks kasutamiseks. Mõnikord kuritarvitati ka lapsi niimoodi. Dokumenteeritud on 13-aastase "peaaegu fancy" müümine.
Lisaks pidid rasestuda suutvad naised olema rasestunud, et nad saaksid rohkem orje müüa. Ameerika Ühendriikides leitud nahavärvi erinevused teevad ilmseks, kui sageli rasestasid mustanahalised naised valgeid. Näiteks 1850. aasta rahvaloendusel kirjeldati 75,4% Florida "vabadest neegritest" kui mulattidest, sega rassist. Siiski on alles hiljuti, tänu DNA-uuringutele, võimalik esitada mingisuguseid usaldusväärseid numbreid, ja uuringud on alles alanud. Eelistatud olid heledakoelised tüdrukud, kes erinesid tumedamatest põllutöölistest.
Barbaari piraadid
Põhja-Aafrikast pärit barbaari piraadid hakkasid Põhja-Ameerika koloniste röövima juba 1625. aastal. Umbes 700 ameeriklast peeti aastatel 1785-1815 orjana. Mõned vangid kasutasid oma kogemusi Põhja-Aafrika orjana, et kritiseerida orjapidamist Ameerika Ühendriikides, näiteks William Ray oma raamatus "Horrors of Slavery".
Barbaari probleem viis otseselt Ameerika Ühendriikide mereväe loomisele 1794. aasta märtsis. Kuigi Ameerika Ühendriigid suutsid sõlmida rahulepinguid, nõudsid need Ameerika Ühendriikidelt rünnaku eest kaitsmise eest maksu. Barbariariikidele makstavad lunaraha- ja tribuutimaksed moodustasid 1800. aastal 20% Ameerika Ühendriikide valitsuse iga-aastastest kulutustest. Esimene Barbariasõda 1801. aastal ja teine Barbariasõda 1815. aastal viisid paremate rahutingimuste sõlmimiseni, millega lõpetati tribuutide maksmine.
Mustanahalised, kes omasid orje
Mõned orjapidajad olid mustanahalised. Aafriklasest endisest renditeenistujast Anthony Johnsonist, kes asus 1621. aastal Virginiasse elama, sai üks esimesi dokumenteeritud orjaomanikke Ameerika kolooniates. See dokumenteeriti, kui ta võitis tsiviilkohtuprotsessi John Casori nimelise mehe omamiseks. 1830. aastal oli lõunas 3775 mustanahalist orjaomanikku. Neile kuulus kokku 12 760 orja. 80% mustanahalistest orjaomanikest elas Louisianas, Lõuna-Carolinas, Virginias ja Marylandis.
Küsimused ja vastused
K: Milline oli inimorjuse õiguslik institutsioon Ameerika Ühendriikides?
V: Orjandus Ameerika Ühendriikides oli inimorjuse õiguslik institutsioon.
K: Kes olid USAs enamasti orjastatud?
V: Orjad olid enamasti aafriklased ja afroameeriklased.
K: Millal eksisteeris orjus Briti Ameerikas?
V: Orjus eksisteeris Briti Ameerikas juba varasest koloniaalajast alates.
K: Millal keelustati orjapidamine kogu USAs?
V: Orjus keelustati kogu USAs 1865. aastal kolmeteistkümnenda muudatusega.
K: Kas sel ajavahemikul võisid vabad värvilised inimesed hääletada?
V: Vähesed vabad värvilised inimesed said hääletada, kui Ameerika Ühendriikide põhiseadus 1789. aastal ratifitseeriti, sest nad olid mehed, kes omasid vara.
K: Mida püüdsid orjariigid teha, et säilitada oma osa poliitilisest võimust? V: Orjariigid püüdsid laiendada orjapidamist uutele läänepoolsetele territooriumidele, et säilitada oma osa poliitilisest võimust riigis.
K: Kui palju oli orje enne nende vabastamist?
V: Sügaval lõunas oli enne nende vabastamist 4 miljonit orja.
