Orjandus Ameerika Ühendriikides oli inimeste orjastamise õiguslik institutsioon Ameerika Ühendriikides. Orjad olid enamasti aafriklased ja afroameeriklased. Orjus eksisteeris Ameerika Ühendriikides 18. ja 19. sajandil. Orjandus eksisteeris Briti Ameerikas juba varasest koloniaalajast alates. Orjandus oli seaduslik kõigis kolmeteistkümnes koloonias 1776. aasta iseseisvusdeklaratsiooni ajal. See kestis umbes pooltes osariikides kuni 1865. aastani. Siis keelati see kogu riigis kolmeteistkümnenda muudatusega.

Päritolu, impordi keelamine ja majanduslik tähtsus

Orjuse juured Ameerikas ulatuvad 17. sajandi algusesse, kui Euroopast tulnud koloniaalvõimud hakkasid Aafrikast jõudu eksportima ja orjatööle rajatud plantažeid rajama. Transatlantiline orjakaup tõi miljonid inimesed vastu tahtmist Ameerikasse. Kui Jefferson oli president, keelas kongress 1808. aastal orjade impordi. Keeld lõikas otsese legaalse importimise ära, kuid salakaubavedu ja ebaseaduslikud toimetamised jätkusid, eriti läbi Hispaania Florida ja Kariibi mere marsruutide. Samuti kujunes intensiivne sisekaubandus: eduka puuvillakasvatuse tõttu liigutasid omanikud orjatöölisi lõunasse ja lääne suunas, kus avanesid uued istandused.

Põhjus, miks orjapidamine Lõuna osariikides sügavalt juurdus, oli peamiselt majanduslik: puuvilla ja muudest kultuuridest saadav kasum – eriti pärast Eli Whitney leiutatud puuvillavabriku (cotton gin) laiemat kasutuselevõttu – muutis orjatöö äärmiselt tulusaks. Tulemusena nimetati lõunaosa sageli „cotton kingdom” ehk puuvilla kuningriigiks, mis lõi tugeva majandusliku ja poliitilise huvi orjanduse säilitamisele.

Õiguslik ja poliitiline raamistik

Ameerika revolutsiooni ajaks (1775–1783) olid orjad institutsionaliseeritud rassilise kastina, Aafrika päritoluga seotud kastina. Kui Ameerika Ühendriikide põhiseadus 1789. aastal ratifitseeriti, jäid mõned erandid, mis mõjutasid orjade ja vaba värvilise elanikkonna õigusi: teatud arvestused demograafias ja esindatuses, nagu näiteks kolmandiku või muu hääleõiguse ja esinduse küsimused, mõjutasid poliitikat ja mõjujõu jaotumist osariikide vahel. Pärast iseseisvust hakkasid mitmed põhjapoolsed osariigid vastu võtma abolitsionistlikke seadusi ja tekkis tugev liikumine orjuse lõpetamiseks.

Samal ajal püüdsid orjastatud osariigid laiendada orjapidamist uutele läänepoolsetele territooriumidele, et säilitada oma poliitilist võimu föderaalvalitsuses. See huvide konflikt viis rida kompromisse ja vastuolulisi seadusakte, mis püüdsid säilitada tasakaalu vaba ja orjastatud osariikide vahel (näiteks Missouri kompromiss ja hilisemad kokkulepped). Lõunariikide juhid püüdsid ka laiendada orjandust väljapoole mandrit, näiteks arutati Kuuba annekteerimist orjaterritooriumina. Riik jagunes orjastatud ja vabadeks aladeks ning selle sümboliks sai Mason-Dixoni joon, mis eraldas (vaba) Pennsylvania ja (orjastatud) Marylandi.

Kultuurilised ja sotsiaalsed tagajärjed lõunas

Sügaval lõunas tekkisid uued afroameerika kultuuri kogukonnad, millel olid oma usuline elu, peresuhted, keelamustrid ja vastupanuvormid. Orjade arv kasvas – enne kodusõda oli lõunaosas hinnanguliselt kuni 4 miljonit orja – ja sellest tekkis püsiv demograafiline ning sotsiaalne mõju. Orjade igapäevaelu oli karm: nad elasid omanike kontrolli all, pidid taluma vägivalda ja piiratust, kuid samal ajal hoidsid elus kultuurilisi traditsioone ja loodi uusi identiteete.

Vastupanu, abolitionism ja konfliktid

Orjade ja vaba värvilise elanikkonna vastupanu oli mitmekesine: sellest osa olid vaiksed vastupanuaktid (tööst keeldumine, töö aeglustamine, identiteedi hoidmine), teised olid organiseeritud põgenemised (nt Underground Railroad) ja relvastatud ülestõusud (nt Nat Turneri ülestõus 1831). Abolitionistid põhjas — nagu William Lloyd Garrison, Frederick Douglass ja Harriet Tubman — organiseerisid avalikku vastuseisu orjusele, kutsusid üles emancipatsioonile ja aitasid põgenikke.

Poliitilised vaidlused muutusid järjest teravamaks: kompromissid, nagu Missouri kompromiss, ja seadused, nagu Fugitive Slave Act ning lõunapoolsete huvide kaitseks suunatud poliitika, ägenesid. Need pinged lõid aluse lõpuks relvastatud kokkupõrkeks: Ameerika kodusõda (1861–1865), kus orjuse küsimus oli keskne vaidluse teema.

Kodu sõda, vabanemine ja õiguslik lõpetamine

Kodusõja ajal kuulutas president Abraham Lincoln 1863. aasta Emancipation Proclamation vabaks orjad osades kõrgendatud territorites, kus föderaalvõim seda rakendas. See oli oluline samm, kuid täielik ja üleriigiline orjuse lõpp tuli alles sõja lõpus ja pärast poliitilisi protsesse: 1865. aastal ratifitseeriti Ameerika Ühendriikides kolmeteistkümnes muudatus, mis keelas orjuse kogu liidus.

Põhijärjed ja pärand

Orjanduse mõju ei kadunud koos seaduse kaotamisega. Sellel olid ja on pikaajalised sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised tagajärjed:

  • majanduslik ebavõrdsus ja orjandusest tulenev rikkuse kontsentratsioon;
  • jätkuv rassiline diskrimineerimine ja segregatsioon, mis arengus muutusid seadustatuks Jim Crow ajastul;
  • poliitilised ja ühiskondlikud pinged, mis mõjutasid kodanikuvabadusi ja hääleõigust – vajadus täiendavate muudatuste ja kodanikuõiguste liikumise järele;
  • kultuuriline pärand, mis väljendub afroameerika kultuuri, kunsti, religiooni ja sotsiaalse organisatsiooni kaudu.

Kokkuvõte

Orjandus Ameerika Ühendriikides oli sügavalt juurdunud institutsioon, mis kujundas riigi majanduslikku ja poliitilist arengut 18. ja 19. sajandil ning mille tagajärjed on tunda tänapäevani. Kuigi kolmeteistkümnes muudatus lõpetas seaduslikult orjuse, jäi vajalikuks pikk ja keeruline võitlus võrdsuse ning kodanikuõiguste saavutamiseks.