Hammurabi (akkadi keeles amoriidi ˤAmmurāpi, mis tähendab "sugulane on tervendaja", sõnadest ˤAmmu, mis tähendab "isapoolset sugulast", ja Rāpi, mis tähendab "tervendaja") valitses Babüloni troonil umbes 1792–1750 eKr. Ta oli kuues kuningas Babüloni amoriidide dünastias ja tõusis võimule pärast oma isa loobumist. Hammurabi suutis ühtida ja tugevdada mitmeid linnriike ning laiendada oma mõjuvõimu Mesopotaamia tasandikul, luues nii suurema osa tuntud Babüloonia aladest. Tema valitsemise ajal toimusid nii sõjalised kampaaniad kui administratiivsed ja majanduslikud reformid — kirjeldatakse temaga seotuna linnade kaitsesüsteemide, kanalite ja avalike ehitiste parandamist ning riigi kesksema halduse loomist.
Hammurabi seadustik
Hammurabi on kuulsaim oma seaduste poolest: tuntud on Hammurabi seadustik, üks vanimaid ja täielikumaid säilinud kirjalikke seadustikke maailmas. Seadustik sisaldas umbes 282 sätet, mis käsitlesid mitmesuguseid eluvaldkondi — perekonda ja pärimist, omandit, töölepinguid, kommertstehinguid, ehitus- ja arstiteenuseid ning karistusi kuritegude eest. Seadusandlus kandis sageli talio printsiipi (nt "silma eest silm"), kuid sisaldas ka väljendunud rahalisi trahve ja sanktsioone, mis sõltusid sageli ohvri ja süüdlase sotsiaalsest staatusest (vabakodanik, tavaline inimene või orjaseisus).
Seadustiku tekst algab proloogi ja lõpeb epiloogiga, kus Hammurabi esitleb end jumalate poolt määratud õiguse andjana ning kutsub üles õiglusele ja korra hoidmisele. Kuulsal kivist stèle'il (mis on kivilõikega kaunistatud ülaosas kujutisega Hammurabist jumal Šamaši (õigluse jumal) ees) on seadustiku tekst graveeritud; see sümboliseerib seoseid jumaliku volituse ja maiste seaduste vahel.
Avastamine ja pärand
Seadustiku stèle leiti 20. sajandi alguses Susa (tänapäeva Iraan) kaevamistel ning see eksporditi ja säilub nüüd muuseumikogudes. Hammurabi seadustiku tähtsus on suur: see annab väärtusliku ülevaate varasesse õigussüsteemi ja ühiskondlikku korraldusse Mesopotaamias ning on mõjutanud hilisemaid õigustraditsioone ning kaasaegset arusaama varajasest seadusandlusest. Kuigi Hammurabi ei olnud esimene, kes pani seadusi kirja, eristub tema kogu oma ulatuse, vormi ja säilinud materjali poolest.
Pärast Hammurabi surma jätkas troonil tema poeg Samsu-iluna, kuid järgnevad valitsejad ei suutnud säilitada kõiki vallutatud alasid ning hilisemad ajajärgu lained muutusid Babüloonia poliitilise kaardistiku osas ebastabiilseks. Sellest hoolimata jäi Hammurabi nimekiri ja seaduslik pärand ajaloos püsima kui oluline samm õiguse kirjalikku vormi panemisel ja riikliku korrastatuse suunas.
