Harold Pinter CH CBE (10. oktoober 1930 – 24. detsember 2008) oli Briti näitekirjanik, stsenarist, lavastaja ja näitleja. Pinter oli juut. Ta sündis ja kasvas üles Hackney's, Ida-Londonis.
Tema tähenduslikumate näidendite hulka kuuluvad The Birthday Party, The Caretaker, The Homecoming, No Man's Land ja Betrayal. Paljusid tema tekste on kohandatud filmiks ning ta ise tegutses tihti ka filmistsenaristina. Näiteks on mainitud adaptatsioonide hulgas ka teoseid nagu The Servant, The Go-Between, The French Lieutenant's Woman, The Trial ja Sleuth, ning mitmed Pinteri enda näidendid on jõudnud kinolevisse või telelavastustena.
Kriitik Irving Wardle nimetas Pinteri varaseid näidendeid sageli "ähvarduskomöödiateks", viidates sellele, kuidas näiliselt tavaline või süütu algus muutub tasapisi pingeliseks ja ähvardavaks. Pinteri lavatekstidele on iseloomulik keel, mis peidab allhoovusi, ootamatud pausi- ja vaikusemomendid (nii-öelda "Pinteri paus") ning võimu- ja suhtedünaamikast lähtuv pingestus. Pinter tunnistas, et Samuel Beckett avaldas tema varajase loomingule mõju; nad olid ka sõbrad ja vahetasid üksteise tööde kavandeid ning kommentaare.
Looming ja stiil
Pinteri teatri üks tuntumaid jooni on kõne ja vaikuse vahelise pingeseisundi äratamine: tema tegelaste dialoogid võivad olla pealtnäha argised, kuid kätkevad endas varjatud ähvardusi, valehäireid ja alateadlikke motiive. Ta kasutas teadlikult pauside ja vaikuste mõju, et luua pinget ja tõsta esile ebakõlad tegelaste sisemaailmas. Tema teosed uurivad sageli identiteeti, mälu, lojaalsust ja reetmist ning inimese suhet võimu ja autoriteediga.
Auhinnad ja tunnustus
Pinter sai karjääri jooksul mitmeid auhindu ja riiklikke teenetemärke, sealhulgas CBE ja CH. 2005. aastal pälvis ta Nobeli kirjandusauhinna, mida tunnustati tema rikkaliku ja mõtlemapaneva panuse eest kaasaegsesse näitekirjandusse.
Isiklik elu ja surm
Pinter oli abielus Vivien Merchantiga alates 1956. aastast kuni nende lahutuseni 1980. aastal. Alates 1980. aastast kuni surmani oli ta abielus Antonia Fraseriga. 2001. aastal diagnoositi tal söögitoruvähk, millesse ta suri Londonis seitse aastat hiljem, kui see tekitas metastaase maksas. Surres oli ta tunnustatud nii oma loomingulise pärandi kui ka poliitilise aktiivsuse poolest.
Pärand
Harold Pinter on jätnud sügava jälje kaasaegsesse teatritraditsiooni: tema tegelaskujud, keelekasutus ja dramastilised pausid on mõjutanud nii dramaturge kui näitlejaid üle maailma. Tema nimega seostatakse mõistet "Pinteresque" — omadust, mis viitab pingele, salapärale ja kõne allhoovuste paljastamisele. Lisaks teatrile jääb tema pärandiks hulk filmistsenaariume, lavastusi, tõlkeid ja esseesid ning aktiivne ühiskondlik seisukoht sõnavabaduse ja inimõiguste teemadel.
