Ramesses II oli üks tuntumaid ja mõjukamaid Vana-Egiptuse vaaraode. Ta kuulus üheksateistkümnenda dünastia valitsejate hulka ja teda peeti eluajal ning järeltulevate põlvede poolt sageli "suurks esivanemaks".

Varane elu ja troonipärimine

Ramesses tõusis troonile pärast isa Seti I valitsusaega: teda nimetati Seti järeltulijaks juba noorukina — allikate järgi umbes 14-aastaselt. Tema ametlik valitsemisperiood kestis aastatel 1279 eKr kuni 1213 eKr.p165 See teeb kokku ligi 66 aastat ja 2 kuud, mistõttu on Ramesses üks pikimaajalisi vaaraosid. Ta suri kõrges vanuses (tõenäoliselt 90.–91. eluaastal) ning esialgu maeti Kuningate orus asuvasse hauakambrisse, kust tema säilmed hiljem leiti ja nüüd eksponeeritakse Kairo muuseumis.

Sõjakäigud ja välispoliitika

Ramesses oli aktiivne valitseja nii sõjalises kui poliitilises mõttes. Ta juhtis ekspeditsioone Vahemere idaossa — tänapäeva aladele, mida praegu tuntakse Iisraeli, Liibanoni ja Süüria alad — ning suunas vägesid ka lõunasse Nuubiasse. Kuulsaimaks lahinguks tema valitsemise ajal on Ketši (Kadesh) lahing, kus ta kohtus Hattiitide vägedega. Selle kokkupõrke tulemust peetakse sageli tasavägiseks: mõlemad pooled kuulutasid end võitjateks ja Ramesses kujutas lahingut oma mälestusmärkidel suure võiduna.

Mitmeid aastaid pärast vaenu sõlmiti siiski rahuleping Hatti riigiga — ajalooliselt üks esimesi säilinud rahulepinguid — mis tõi piirkondlikku stabiilsust ja kindlustas piiriala suhted. See leping tugevdas ka Ramessese positsiooni kui rahvusvaheliselt tunnustatud valitsejat.

Ehitusprojektid ja propaganda

Ramesses oli tuntud mahukate ehitusprojektide poolest: ta tellis tempelkomplekside, mälestusmärkide ja kivimonumentide rajamist, mis pidid tagama tema kuulsuse ja jumaliku staatuse ka pärast surma. Tema tellimusel ehitati ja laiendati mitmeid tuntud paikasid, sealhulgas suurejoonelisi kaljutemple (nt Abu Simbel), tema memoriaaltempel Ramesseum ning paljusid altariväljakuid ja obeliske Karnakis ja Luxoris. Ta rajas ka uue pealinna Pi-Ramessese Niiluse deltas, mis sai tähtsaks sõjalise ja administratiivse keskpunktina, eriti sõjakäikude jaoks Süürias.

Ramesses kasutas monumentaalset arhitektuuri ja laialdasi kujutisi (suured kujud, reljeefid ja pikad tekstid), et kujundada oma avalikku kuvandit — seda nii Egiptuses kui naaberriikides.

Perekond ja järeltulijad

Ramessesel oli mitu abikaasat; silmapaistvam neist oli kuninganna Nefertari, kellele pühendas ta tähelepanuväärseid mälestisi ja tempelruume. Tal oli suur perekond — kümneid lapsi — ja tema järglus jätkus mitmete poegade kaudu. Tema üheks järglaseks sai Merneptah, kes lõpuks Ramessese trooni päris.

Surm, säilmed ja avastus

Ramesses II maeti algselt Kuningate orus asuvasse hauakambrisse. Tema säilmed peideti hiljem rüüstamise eest kaitseks kuninglikku varjupaika (nn "peidetud seinapilu" ehk kuninglik peidukoht). See varjatud kuninglik haud leideti ja avastati 19. sajandil — Ramessese mumifikateeritud keha avastati 1881. aastal ning alates sellest ajast on tema säilmed eksponeeritud Kairo muuseumis. Kaasaegsed uuringud on näidanud, et ta suri vanadusse: mummialune uurimine viitab vanusest tingitud kulumisele nagu liigesehaigused ja hammaste kulumine, mitte vägivallale.

Pärand ja tähendus

Ramessese pika valitsemisaja tõttu jääb tema järg mitu põlvkonda hõlmavaks ajalooks: ta jättis Huuguse jälje Egiptuse arhitektuuris, kunstis ja diplomaatias. Hilisemad egiptlased ja tema järeltulijad pidid teda sageli "suurks esivanemaks", kelle teod ja ehitised püsisid mälestusena sajandeid. Tema valitsemine on oluline nii arheoloogide, ajaloolaste kui ka laiemalt kultuurimälu uurijate jaoks.

Märkused: Ramessese elu ja teod on hästi dokumenteeritud nii egiptuse enda mälestustahvlite kui ka Hatti ja teiste lähiriikide allikate kaudu; sellest tulenevalt on tema kuvand osaliselt ajalooline fakt ja osaliselt omamoodi valitsemisperioodi propaganda.