Noolepea: ajalugu, tüübid, materjalid ja arheoloogilised leiud

Avasta noolepea ajalugu, tüübid, valmistusmaterjalid ja arheoloogilised leiud — alates paleo-ajaloolistest kiviteradest ja obsidiaanist kuni viikingi­aegsete näideteni.

Noolepea on noole ots või sellist otsa meenutav kuju. Noolepead on mõeldud õhurõhu, massi ja kuju kaudu sihtmärgi läbistamiseks, vigastamiseks või kinnistamiseks ning nende kuju ja suurus sõltuvad otstarbest — jahist, sõjapidamisest või spordialast.

Ajalugu ja levik

Noolepead on levinud peaaegu kõikjal maailmas ja neid on kasutatud alates eelajaloolistest aegadest kuni tänapäevani. Põhja-Ameerikas omistatakse noolepead mõnikord ekslikult Ameerika indiaanlaste ajaloolisele perioodile, kuid tegelikult pärinevad nad Põhja-Ameerika eelajaloolistelt esivanematelt; mõned noolepead pärinevad rohkem kui 15 000 aasta vanusest (Paleo-Clovis-kultuur). Arheoloogilised leiud aitavad kaardistada inimeste rände- ja majapidamisharjumusi ning relvakasutuse arengut.

Noolepead leiab laialdaselt ka Ameerika Ühendriikide aladelt: arheoloogiliselt on need sageli valmistatud kivist — peamiselt tulekivist, obsidiaanist või kivikristallist — kuid paljudel kaevamistel on leitud ka luust, puidust ja metallist noolepead. Säilinemine sõltub materjalist ja leiukoha tingimustest; kivist terad säilivad paremini kui orgaanilised materjalid.

Skandinaavias kasutati viikingiajal mitmesuguseid noolepead mitmesuguste ülesannete täitmiseks — jahist ja kalapüügist kuni rüüstamiste ja lahinguteni. Viikingiaegsed noolepead olid tihti rauast, erineva kujuga (teravad lehesarnased, okkalised või bodkin-tüüpi terad) ning neid kinnitati erineval viisil, et saavutada soovitud lennu- ja penetratsiooniomadused.

Tüübid ja kujundid

• Lehesarnased (leaf-shaped) — laiad ja õhukese profiiliga, head läbistamiseks ja veretee avamiseks.
• Kolmnurk- või teravikujulised — kitsamad tipud ja laienev alus, efektiivsed lõikamiseks ja haarde tekitamiseks.
• Okkalised ehk barbed — servadel olevad konksjad osad, mis raskendavad terast kehast eemaldamist.
• Notchitud ja stemmed — külgedel või alusel sooned/õlahoidjad, mis lihtsustavad kinnitamist noolevarre külge.
• Bodkin — kitsad, õhukesed terad, mis on mõeldud soomuse või kõva materjali läbistamiseks (sagedamini keskaegsetes ja hilisemas rauaajas).

Materjalid ja tootmistehnikad

Noolepead on valmistatud väga erinevatest materjalidest sõltuvalt kohalikust ressursist ja tehnoloogiast:

• Kivikivid: tärk (tulekivi), obsidiaan ja muud teravad kivimid — veojõulised ja teravad, neid lihviti ja nükleeriti ehk vigastatud tükkidest lõigati teravaid servi.
• Luud ja sarved: hõlpsasti töödeldavad ja kerged, kasutusel eriti piirkondades, kus kivi oli haruldane.
• Puit: pehmemad otsad või ajutised terad, mõnikord ka taastöödeldud või lõigatud.
• Metall (raud, pronks) — hilisemad tehnoloogiad võimaldasid tugevamaid ja õhemalt vormitavaid teri, laialt kasutatud rauaaja ja keskaja relvastuses.

Tootmisprotsessist mainitakse arheoloogias sageli nukleatsiooni (kiviterade väljameerimine), lihvimist, teritust ja lõpuks sobivate haardepindade tegemist, et noolepea oleks kergesti kinnitatav.

Kinnitusmeetodid (hafting) ja kasutamine

Nooleotsad kinnitatakse noolevarre ja neid võib "visata" (sarnaselt odaheitjale) või tulistada vibust. Kinnitusviisid on erinevad:

• Tangiga kinnitused: noolepea on varre külge tangiga sisse löödud või kinni istuma pandud.
• Sokkel-/õlaga kinnitused: noolepea istub varre otsas sarnaselt pistikule (socket) või on kujundatud selliselt, et varre ots fikseeritakse ümberkinnitamisega.
• Side ja liimid: naha-, sinevi- või taimseid kiude ning looduslikke liime (resiin, kõva sap) kasutati kinnitamiseks ja tihendamiseks.

Noolepea kuju mõjutab tugevalt lennuomadusi ja sihistumist: kitsad bodkin-tüübid läbistavad hästi, laiemad lõiketerad tekitavad suuremat haava ja on tõhusamad jahil suurulukil.

Arheoloogilised leiud ja uurimismeetodid

Arheoloogid kasutavad noolepeade leidude kronoloogiliseks ja kultuuriliseks määramiseks mitmeid meetodeid:

• Tipoloogia: kuju, sokli- ja notšitüübi analüüs võimaldab seostada leiu konkreetsete kultuuridega ja ajaperioodiga.
• Use‑wear ja mikroskoopiline kulumisanalüüs: näitavad, kas tera on kasutatud jahil, sõjas või on see rituaalne.
• Residuu- ja DNA-analüüs: vere- või taimsete jääkide tuvastamine võib paljastada, millist liiki sihtmärki ründati.
• Stratigraafia ja radiokarbonaatdati: leiuasukoha kontekst aitab dateerida ja seostada noolepead teiste leiudega.

Säilitamine ja museaalne väärtus

Kivist noolepead on levinumad museumikogudes, kuna nad säilivad hästi. Luust ja puidust esemeid leidub vähem, kuid kuivades või anoksilistes tingimustes (nt turbamättas) on säilinud häid näiteid. Leiukoha dokumenteerimine ja kontekst on säilitamise seisukohalt sama oluline kui ise ese.

Noolepeade uurimine annab väärtuslikku infot inimeste tehnoloogilisest oskustest, jahipidamisstrateegiatest ja relvastusest läbi aegade. Kuigi materjalid ja vormid on ajas muutunud, on noolepea kui tööriist ja relv olnud mitmete ühiskondade igapäevaelu oluline osa.

Küsimused ja vastused

K: Mis on noolepea?

K: Kus leidub noolepead?

K: Millistest materjalidest on nooleotsad tavaliselt valmistatud?

K: Kes valmistasid ja kasutasid noolepead?

K: Kuidas kinnitati noolepead noolte külge?

K: Kuidas neid kasutati?

Otsing