Nõukogude sõda Afganistanis (1979–1989) algas kui sisemine konflikt Afganistani valitsusvägede ja valitsusvastaste relvajõudude vahel. 1978. aasta Sauri revolutsiooniga võimule tulnud Kommunistlik Partei (PDPA) püüdis läbi viia kiired sotsiaalsed ja maareformid ning sekulaarseid muutusi, mis konfliktis mitme ühiskonnagrupiga – regionale juhtide, usuliste juhtide ja talupoegadega – teravalt vastuollu sattusid. Ilma laiaulatusliku toetuse, kohase varustuse ja väljaõppeta ei suutnud Afganistani valitsus opositsiooni ehk mudžaheedide vastasseisu pidurdada, ja lõpuks otsiti abi Nõukogude Liidult. Nõukogude Liidu otsus sekkuda tõi kaasa olulise välisosaluse suurenemise: laiahaardelised sõjategevused mudžaheedide ja nende kohalike tugivõrgustike vastu hävitasid infrastruktuuri ja tekitasid suurt kannatust tsiviilelanikele, mis omakorda suurendas vastupanu laiemalt ja eraldas rahvast Nõukogude-stiilis võimustruktuuridest. Sõjategevus kestis ligikaudu kümme aastat ja lõppes Nõukogude vägede väljaviimisega 1989. aastal. Umbes 15 000 nõukogude sõdurit hukkus ja umbes 35 000 sai haavata; Afganistani inimkannatusi hinnatakse laialdaselt oluliseks – hinnanguliselt suri sõjas ja otsestes tagajärgedes 1–2 miljonit Afganistani elanikku ja miljoneid inimesi pidi kodust lahkuma. Valitsusvastaseid jõude toetasid paljud riigid, peamiselt Ameerika Ühendriigid ja Pakistan, samuti Saudi Araabia, Hiina ja teised, kes andsid relvi, raha ja erialast nõu.

Põhjused

  • Sisepoliitiline kriis ja PDPA reformid: radikaalsed maareformid, religioonivastased meetmed ja keskvõimu tugevdamine lõi vastuseisu traditsiooniliste ühiskonnaklasside ja islamiõpetusega.
  • Poliitiline võimuvõitlus: PDPA sees puhkesid lõhed (nt Khalq vs Parcham), mis nõrgestas riigivõimu ja suurendas kaost.
  • Geopoliitilised argumendid: NSV Liit pidas vajalikuks säilitada liitlasvalitsus Afganistanis ning vältida lääne mõjude suurenemist regioonis üleilmses külmas sõjas.
  • Välisriikide sekkumine: Ameerika Ühendriikide ja Pakistani toetus mudžaheedidele ning teiste riikide abi suurendas sõjaliselt vastupidamise võimet ja pikenes konflikti.

Sõja kulg

Sõjategevus eskaleerus, kui Nõukogude Liit saatis oma 40. armee Afganistani. Nad jõudsid Afganistani 25. detsembril 1979. Sisseastumise eesmärk oli stabiliseerida PDPA valitsuse positsiooni ja võidelda vastu kasvavale mässule. Nõukogude strateegia hõlmas suurte konventsionaalsete operatsioonide ja õhuväe kasutust, kuhu kuulusid helikopterid ja pommitamine, et rünnata mässuliste tugialuseid ja rajatisi.

Mudžaheedid kasutasid laialdaselt geriljatehnikat: väikesed rühmad, lõksud, salakavalad rünnakud ja taganemised mäeahelikes — see vorm sobis hästi Afganistani maastikule ja ühiskondlikule struktuurile. Välismaine abi, eriti USA-s läbi viidud Operation Cyclone ja Pakistani tugivõrgustik ISI vahendusel, võimaldas mudžaheedidel saada relvastust, rahalist ja logistilist abi. 1986–1987 hakkasid lääneriikide pakutavad õhutõrjeraketid (nt Stingerid) vähendama Nõukogude õhu üleolekut, mis mõjutas oluliselt lahingute dünaamikat.

Sõda ei olnud ainult relvastatud lahingute seeria, vaid põhjustas ulatuslikke tsiviilkannatusi: külad hävitati, põllumajanduspinna kasutuskõlbmatus kohalike elanike massilise põgenemise tõttu ning infrastruktuur sai rängalt kannatada. Mudžaheedide ja kohalike ühiskondade vahelised sidemed aitasid neil varjata ja taastada tegevusi, mis tegi Nõukogude kampaaniast kuluka ja pikaleveninud.

Väljaviimine ja rahvusvaheline diplomaatia

Alates 15. maist 1988 alustas Nõukogude Liit oma vägede väljaviimist vastavalt Genfi kokkulepetele ja ÜRO vahendusel toimunud rahvusvahelisele survele. See protsess kestis kuni 2. veebruarini 1989. 15. veebruaril 1989 teatas Nõukogude Liit ametlikult, et kõik tema sõjaväelased on Afganistanist lahkunud. Väljavõttel osalesid mitmed rahvusvahelised osapooled, sealhulgas ÜRO, ning see lõppes ametlikult Genfi kokkulepetega, mis ette nägid vägede väljatoomist, mittesekkumist ja riikide vaheliste suhete normaliseerimist.

Tagajärjed

  • Inimohvrid ja põgenikud: hinnanguliselt suri konfliktis 1–2 miljonit inimest (sõdurid ja tsiviil), ning miljoneid inimesi pidi kodust lahkuma; umbes 5 miljonit afgaanipõgenikku leiti varjupaika peamiselt Pakistanis ja Iraanis.
  • Sotsiaalne ja majanduslik häving: infrastruktuuri hävitamine, põllumajanduse vähenemine, laialdane vaesus ja põllumajanduspinna saastumine lõid kestvaid probleeme.
  • Relvastuse ja pommiohud: miinid ja lõhkeained jäid paljudesse piirkondadesse, põhjustades vigastusi ja surmasid ka pärast sõja lõppu.
  • Poliitiline tagajärg Afganistanis: PDPA jäi võimul kuni 1992. aastani, kuid riik sattus järgnevas võimuvõitluses ja tsiviilsõjades lõhestumisele, mis lõi eeldused Talibanile tõusuks 1990ndate alguses.
  • Regionaalne ja globaalia mõju: sõda suurendas Pakistanis ja teistes piirkondades radikaliseerumise riske, aitas levitada relvastust ja militaarset väljaõpet, ning lõi tingimused rahvusvahelisele terrorismile ja Venemaa (ja hiljem Venemaa) domestikaalsele kriisile — kulu ja moraalne mõju aitas kaasa Nõukogude Liidu üldisele kurnatusele 1980ndate lõpus.
  • Üleilmne reageerimine ja diplomaatiavõim: sõda tõstis esile külma sõja poliitikat: USA ja teised lääneriigid kasutasid Afganani konfliktit elluastumiseks Nõukogude Liidu vastu, mis suurendas geopoliitilist pingeid ja süvendas mõlemapoolset propaganda- ja abistrateegiat.

Kokkuvõte

Nõukogude–Afganistani sõda oli keeruline ja mitmetahuline konflikt, millel olid sügavad sisepoliitilised ja rahvusvahelised põhjused ning ulatuslikud tagajärjed Afganistanile, regioonile ja ka Nõukogude Liidule endale. Sõjategevuse pärand – inimohvrid, pagulased, majanduskahjud ja poliitiline ebastabiilsus – mõjutas Afganistani ja selle naaberriike aastakümneteks pärast seda ametlikku väljaviimist 1989. aastal.