Nõukogude–Afganistani sõda (1979–1989): põhjused, kulg ja tagajärjed
Nõukogude–Afganistani sõda 1979–1989: põhjalik ülevaade põhjustest, sõjakäigust ja inim- ning geopoliitilistest tagajärgedest — analüüs, arhiivifaktid ja mõjud tänapäeval.
Nõukogude sõda Afganistanis (1979–1989) algas kui sisemine konflikt Afganistani valitsusvägede ja valitsusvastaste relvajõudude vahel. 1978. aasta Sauri revolutsiooniga võimule tulnud Kommunistlik Partei (PDPA) püüdis läbi viia kiired sotsiaalsed ja maareformid ning sekulaarseid muutusi, mis konfliktis mitme ühiskonnagrupiga – regionale juhtide, usuliste juhtide ja talupoegadega – teravalt vastuollu sattusid. Ilma laiaulatusliku toetuse, kohase varustuse ja väljaõppeta ei suutnud Afganistani valitsus opositsiooni ehk mudžaheedide vastasseisu pidurdada, ja lõpuks otsiti abi Nõukogude Liidult. Nõukogude Liidu otsus sekkuda tõi kaasa olulise välisosaluse suurenemise: laiahaardelised sõjategevused mudžaheedide ja nende kohalike tugivõrgustike vastu hävitasid infrastruktuuri ja tekitasid suurt kannatust tsiviilelanikele, mis omakorda suurendas vastupanu laiemalt ja eraldas rahvast Nõukogude-stiilis võimustruktuuridest. Sõjategevus kestis ligikaudu kümme aastat ja lõppes Nõukogude vägede väljaviimisega 1989. aastal. Umbes 15 000 nõukogude sõdurit hukkus ja umbes 35 000 sai haavata; Afganistani inimkannatusi hinnatakse laialdaselt oluliseks – hinnanguliselt suri sõjas ja otsestes tagajärgedes 1–2 miljonit Afganistani elanikku ja miljoneid inimesi pidi kodust lahkuma. Valitsusvastaseid jõude toetasid paljud riigid, peamiselt Ameerika Ühendriigid ja Pakistan, samuti Saudi Araabia, Hiina ja teised, kes andsid relvi, raha ja erialast nõu.
Põhjused
- Sisepoliitiline kriis ja PDPA reformid: radikaalsed maareformid, religioonivastased meetmed ja keskvõimu tugevdamine lõi vastuseisu traditsiooniliste ühiskonnaklasside ja islamiõpetusega.
- Poliitiline võimuvõitlus: PDPA sees puhkesid lõhed (nt Khalq vs Parcham), mis nõrgestas riigivõimu ja suurendas kaost.
- Geopoliitilised argumendid: NSV Liit pidas vajalikuks säilitada liitlasvalitsus Afganistanis ning vältida lääne mõjude suurenemist regioonis üleilmses külmas sõjas.
- Välisriikide sekkumine: Ameerika Ühendriikide ja Pakistani toetus mudžaheedidele ning teiste riikide abi suurendas sõjaliselt vastupidamise võimet ja pikenes konflikti.
Sõja kulg
Sõjategevus eskaleerus, kui Nõukogude Liit saatis oma 40. armee Afganistani. Nad jõudsid Afganistani 25. detsembril 1979. Sisseastumise eesmärk oli stabiliseerida PDPA valitsuse positsiooni ja võidelda vastu kasvavale mässule. Nõukogude strateegia hõlmas suurte konventsionaalsete operatsioonide ja õhuväe kasutust, kuhu kuulusid helikopterid ja pommitamine, et rünnata mässuliste tugialuseid ja rajatisi.
Mudžaheedid kasutasid laialdaselt geriljatehnikat: väikesed rühmad, lõksud, salakavalad rünnakud ja taganemised mäeahelikes — see vorm sobis hästi Afganistani maastikule ja ühiskondlikule struktuurile. Välismaine abi, eriti USA-s läbi viidud Operation Cyclone ja Pakistani tugivõrgustik ISI vahendusel, võimaldas mudžaheedidel saada relvastust, rahalist ja logistilist abi. 1986–1987 hakkasid lääneriikide pakutavad õhutõrjeraketid (nt Stingerid) vähendama Nõukogude õhu üleolekut, mis mõjutas oluliselt lahingute dünaamikat.
Sõda ei olnud ainult relvastatud lahingute seeria, vaid põhjustas ulatuslikke tsiviilkannatusi: külad hävitati, põllumajanduspinna kasutuskõlbmatus kohalike elanike massilise põgenemise tõttu ning infrastruktuur sai rängalt kannatada. Mudžaheedide ja kohalike ühiskondade vahelised sidemed aitasid neil varjata ja taastada tegevusi, mis tegi Nõukogude kampaaniast kuluka ja pikaleveninud.
Väljaviimine ja rahvusvaheline diplomaatia
Alates 15. maist 1988 alustas Nõukogude Liit oma vägede väljaviimist vastavalt Genfi kokkulepetele ja ÜRO vahendusel toimunud rahvusvahelisele survele. See protsess kestis kuni 2. veebruarini 1989. 15. veebruaril 1989 teatas Nõukogude Liit ametlikult, et kõik tema sõjaväelased on Afganistanist lahkunud. Väljavõttel osalesid mitmed rahvusvahelised osapooled, sealhulgas ÜRO, ning see lõppes ametlikult Genfi kokkulepetega, mis ette nägid vägede väljatoomist, mittesekkumist ja riikide vaheliste suhete normaliseerimist.
Tagajärjed
- Inimohvrid ja põgenikud: hinnanguliselt suri konfliktis 1–2 miljonit inimest (sõdurid ja tsiviil), ning miljoneid inimesi pidi kodust lahkuma; umbes 5 miljonit afgaanipõgenikku leiti varjupaika peamiselt Pakistanis ja Iraanis.
- Sotsiaalne ja majanduslik häving: infrastruktuuri hävitamine, põllumajanduse vähenemine, laialdane vaesus ja põllumajanduspinna saastumine lõid kestvaid probleeme.
- Relvastuse ja pommiohud: miinid ja lõhkeained jäid paljudesse piirkondadesse, põhjustades vigastusi ja surmasid ka pärast sõja lõppu.
- Poliitiline tagajärg Afganistanis: PDPA jäi võimul kuni 1992. aastani, kuid riik sattus järgnevas võimuvõitluses ja tsiviilsõjades lõhestumisele, mis lõi eeldused Talibanile tõusuks 1990ndate alguses.
- Regionaalne ja globaalia mõju: sõda suurendas Pakistanis ja teistes piirkondades radikaliseerumise riske, aitas levitada relvastust ja militaarset väljaõpet, ning lõi tingimused rahvusvahelisele terrorismile ja Venemaa (ja hiljem Venemaa) domestikaalsele kriisile — kulu ja moraalne mõju aitas kaasa Nõukogude Liidu üldisele kurnatusele 1980ndate lõpus.
- Üleilmne reageerimine ja diplomaatiavõim: sõda tõstis esile külma sõja poliitikat: USA ja teised lääneriigid kasutasid Afganani konfliktit elluastumiseks Nõukogude Liidu vastu, mis suurendas geopoliitilist pingeid ja süvendas mõlemapoolset propaganda- ja abistrateegiat.
Kokkuvõte
Nõukogude–Afganistani sõda oli keeruline ja mitmetahuline konflikt, millel olid sügavad sisepoliitilised ja rahvusvahelised põhjused ning ulatuslikud tagajärjed Afganistanile, regioonile ja ka Nõukogude Liidule endale. Sõjategevuse pärand – inimohvrid, pagulased, majanduskahjud ja poliitiline ebastabiilsus – mõjutas Afganistani ja selle naaberriike aastakümneteks pärast seda ametlikku väljaviimist 1989. aastal.
Taustaks
Araablased kolisid sellesse piirkonda 731. aastal []ja nad olid moslemid. Pärast seda hakkasid peaaegu kõik Afganistani elanikud samuti islamit järgima. Riigis on palju mägesid ja kõrbeid, mis muudavad liikumise raskeks. Elanikkonna moodustavad peamiselt pashtunid, lisaks tadžikid, hazara, aimakid, usbekid, türkmeenid ja mõned teised väikesed rühmad.
Nõukogude kasutuselevõtmine
Hafizullah Amin
1979. aastal oli Afganistani valitsejaks Hafizullah Amin. Nõukogude KGB spioonid teatasid Nõukogude Liidule, et Amini valitsemine kujutab endast ohtu Kesk-Aasia Nõukogude osale. Samuti kahtlustasid nad, et Amin ei olnud Nõukogude Liidule lojaalne. Nad leidsid teavet Amini katsete kohta olla sõbralikumaks Pakistani ja Hiinaga. Samuti kahtlustasid nõukogude võimud, et Amin oli president Nur Muhammad Taraki surma taga. Lõpuks otsustasid nõukogude võimud Amini kõrvaldada.
Amini mõrvamine
22. detsembril 1979 astusid Nõukogude nõunikud Afganistani armeele mitmeid samme. Nad katkestasid kõik telekommunikatsiooniühendused Kabulis. Ükski sõnum ei saanud tulla linna sees ega minna linnast välja. Kabuli jõudsid ka Nõukogude õhujõudude väed. Amin nägi ohtu ja kolis parema ohutuse tagamiseks presidendipaleesse. Palee sai nimeks Tajbegi palee.
27. detsembril 1979 võtsid umbes 700 Nõukogude sõjaväelast üle peamised valitsuse ja sõjaväe hooned Kabulis. Väed kandsid Afganistani armee vormiriietust. Kell 19.00 õhtul hävitasid Nõukogude väed Kabuli kommunikatsiooni. See peatas igasuguse side Afganistani vägede vahel. Kell 19.15 tungisid Nõukogude väed Tajbegi paleesse. 28.detsembri hommikuks oli sõjategevuse esimene osa lõppenud. Amin ja tema kaks poega olid selleks ajaks lahingutegevuses hukkunud. Nõukogude võim teatas Afganistani vabadusest president Amini valitsemisest. Samuti teatasid nad, et kõik nõukogude sõdurid olid seal, et täita oma kohustust, nagu on sätestatud "1978. aasta sõpruse, koostöö ja heanaaberlikkuse lepingus".
Babrak Karmali tõus
Kabuli raadiojaamast tuli teade Hafizullah Amini tapmise kohta. Selle tapmise eest võttis vastutuse Nõukogude-meelne Afganistani Revolutsiooniline Keskkomitee (ARCC). Seejärel valis ARCC Afganistani valitsusjuhiks Babrak Karmali. Ta palus Nõukogude Liidult sõjalist abi.
Moskva otsus okupatsiooni kohta
Afganistani valitsus palus Nõukogude Liidul mitu korda vägesid saata. Vaatamata Nõukogude Liidu lepingule Afganistani abistamiseks ja kartes Vietnami stiilis soostumist, oli Nõukogude Liit sellele vastu ja käskis Afganistani valitsusel selle asemel jõuda välismaiste palgasõduritega kompromissile. Olukord Afganistani valitsuse ja välismaiste palgasõdurite vahel halvenes ning Nõukogude Liit reageeris esialgu ainult luure ja nõustajatega.
Okupatsioon
Nõukogude operatsioonid
Nõukogude sõdurid tegid Afganistanis palju asju. Kuid nad ei suutnud kunagi kontrollida kõiki Afganistani osi. Nõukogude sõduritel Afganistanis puudusid õiged sõjalised taktikad sissisõja pidamiseks Afganistani karmil mägisel maastikul ja paljud Nõukogude väed olid noored ajateenijad, kes polnud lahingutegevuses kogenud. Mitmed Afganistani rühmitused jätkasid rünnakuid ja võitlust nõukogude vägedega.
Maailma reaktsioon
Enamiku maailma riikide inimestele ei meeldinud see, mida Nõukogude Liit Afganistanis tegi. Neile meeldis see, kuidas Afganistani rahvas nende vastu võitles. Mõned reaktsioonid olid väga tõsised. USA president Jimmy Carter ütles, et Nõukogude tegevus oli "kõige tõsisem oht rahule pärast Teist maailmasõda". Carter ähvardas boikoteerida 1980. aasta olümpiamänge Venemaal, kui Nõukogude Liit ei tõmba oma vägesid 1980. aasta veebruariks tagasi. Seda ta ei teinud, mistõttu USA boikoteeris mänge.
Afganistani reaktsioon
1980. aastate keskpaigaks olid paljud rühmitused Afganistanis organiseerunud, et võidelda Nõukogude vägede vastu. Need rühmitused said abi paljudest riikidest, nagu Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik, Hiina, Saudi Araabia ja Pakistan.
Pakistani osalemine
Pakistan arvas, et ka Nõukogude sõda Afganistanis oli talle ohtlik. Oma luureagentuuri ISI kaudu hakkas ta aktiivselt toetama ka nõukogude vägede vastu võitlevaid afgaane.n
Nõukogude taganemine
Nõukogude sõda Afganistanis näis olevat sõda, mis ei lõpe kunagi. Nõukogude Liit nägi maailma silmis väga halvasti välja, kui ta üritas seda riiki kontrollida. Enamik inimesi Nõukogude Liidus ei toetanud seda sõda. Kuna sõja kestmisel hukkus või sai haavata üha rohkem Nõukogude sõdureid, nimetas Mihhail Gorbatšov Nõukogude sõda Afganistanis "veritsevaks haavaks". Lõpuks, pärast kümmet aastat, mille lõppu polnud näha, otsustasid nõukogude võimud Afganistanist lahkuda.
Pärast sõda
Nõukogude Liit
Nõukogude sõda Afganistanis mõjutas tõsiselt kommunistliku partei valitsemist. Paljud arvasid, et sõda oli islami vastu. See tekitas Kesk-Aasia nõukogude vabariikide moslemitest elanikkonna seas tugevaid tundeid. Nõukogude armee oli tõesti väga halvas meeleolus ehk "moraalis", sest nad ei suutnud rahvast kontrollida ja neid koheldi kõikjal, kuhu nad läksid, ainult kui sissetungijaid. Andrei Sahharov ütles avalikult, et Nõukogude armee tegevus Afganistanis oli vale.
Aastatel 1979-1989 hukkus Afganistanis üle 15 000 Nõukogude sõjaväelase. Sõjas kaotas Nõukogude armee ka sadu lennukeid ja miljardite väärtuses muid sõjalisi masinaid. Sõjas hukkus umbes kaks miljonit Afganistani meest, naist ja last.
Afganistan
Isegi pärast Nõukogude armee lahkumist Afganistanist jätkus Afganistanis kodusõda. Umbes kolm aastat ei suutnud Najibullahi kommunistlik valitsus end kaitsta teda vastandavate mujaheddinide vastu. Valitsuses endas oli tekkinud palju rühmitusi, millest mõned toetasid mujaheddini vägesid. Märtsis 1992 lõpetasid kindral Abdul Rashid Dostam ja tema usbeki miilits Najibullahi valitsuse toetamise. Peagi võitsid mužahiidide väed Kabuli ja hakkasid valitsema enamikku Afganistani piirkondadest.
Selle umbes kümme aastat kestnud sõja ajal kannatas Afganistani majandus tugevalt. Aastatel 1978-1990 vähenes teraviljatoodang 3,5% aastas. Nõukogude võimud püüdsid ka kaubandus- ja tööstustegevust riikliku kontrolli alla võtta. Ka see mõjus majandusele halvasti. Nõukogude Liidu lagunemisega paljudes riikides kannatas ka Afganistani traditsiooniline kaubandus.
Läänemaailm
Alguses kiitsid paljud inimesed ja riigid USAd selle eest, et nad toetasid nõukogude vägede vastu võitlevaid rühmitusi. Kuid pärast 11. septembri rünnakuid hakkasid inimesed seadma kahtluse alla USA poliitika, mis toetab ja annab raha sellistele rühmadele. 2001. aastal okupeeris USA Afganistani, püüdes leida Osama bin Ladeni. Okupatsioon kestis veel peaaegu kaks aastat pärast Bin Ladeni tapmist.
Küsimused ja vastused
K: Mis põhjustas Nõukogude Liidu sisenemise Afganistani?
V: Afganistani valitsus ei suutnud opositsioonile, mida kutsuti mudžahideeniks, vastu seista, mistõttu nad taotlesid abi Nõukogude Liidult.
K: Kes olid Nõukogude Liidu peamised vastased selles sõjas?
V: Nõukogude Liidu peamised vastased olid Afganistani abivõitlejad, keda tuntakse ka kui mudžahideeni.
K: Kuidas reageeris kohalik elanikkond välisriikide sekkumisele?
V: Kohalikud elanikud asusid mudžahiidide poolele, kuna nende vastu suunatud ulatuslikud sõjalised kampaaniad põhjustasid ulatuslikku infrastruktuuri hävitamist ja surma. See põhjustas toetuse kadumise Nõukogude sõjalisele kohalolekule ja üleriigilisele vastupanule.
K: Millal algasid Afganistanis võitlused?
V: Võitlused algasid 1979. aasta detsembris.
K: Kui kaua see kestis?
V: See kestis kuni 1989. aasta veebruarini, kokku umbes kümme aastat.
K: Millised riigid toetasid selle sõja ajal valitsusvastaseid jõude? V: Valitsusvastaseid jõude toetasid paljud riigid, peamiselt Ameerika Ühendriigid ja Pakistan.
K: Millal hakkasid väed Afganistanist lahkuma? V: Väed hakkasid Afganistanist lahkuma 15. mail 1988 ja kõik väed olid lahkunud 2. veebruariks 1989.
Otsige