Tadžikud: pärsia keelt kõnelev rahvas — ajalugu, kultuur ja levik

Tadžikud: avasta pärsia keelt kõneleva rahva rikkalik ajalugu, kultuur, usund ja levik Kesk-Aasias — Tadžikistanist Afganistani ja Usbekistanini.

Tadžikud (pärsia keeles تاجيک Tājīk) on pärsia keelt kõnelev rahvas, kes elab peamiselt praeguse Tadžikistani territooriumil, sealhulgas osades Afganistanis, Usbekistanis ja Hiinas. Pärast Nõukogude Liidu sissetungi Afganistani 1979. aastal põgenesid mõned tadžikidest põgenikud naaberriikidesse Iraani ja Pakistani. Enamik tadžikidest on sunniitlikud moslemid, kuid mõned üksikud kaugetes mägipiirkondades järgivad šiiitlikku islami.

Selle rahvusrühma kohta kasutatav nimetus tadžik algas 20. sajandi alguses venelaste poolt. Enne seda nimetati neid sartideks. Tadžikide nimi viitab traditsiooniliselt istuvale rahvale, kes räägib Tadžikistanis ja Usbekistanis pärsia keele vormi, mida nimetatakse tadžiki keeleks, ja kes Afganistanis räägivad tänapäeval dari keelt.

Üldiselt arvatakse, et sõna tadžik pärineb keskpärsia tāzīk "araabia" (uuspärsia: tazi) või Iraani (sogdi või parthi) sugulussõnast. Mõned Kesk-Aasia türklased võtsid selle sõna variandi Täžik üle, et nimetada Pärsia moslemeid Oxuse vesikonnas ja Khorasanis, kes olid türklaste rivaalid.

Ajalooline taust

Ajaloolased usuvad, et mõned tadžikid võivad olla seotud iidsete aarialastega, kes elasid piirkonnas tuhandeid aastaid. Nad olid Kesk-Aasia püsiasustuse ja põlluharimise kultuuri pärijad ja levitajad, mis levis eelajaloolisel ajal Iraani platoolt umbes Kaspia merest kuni Hiina piirini ulatuvale alale. Aarialased moodustasid Khwarezmi, Sogdiana ja Baktria iidse elanikkonna tuumiku, mis moodustasid osa Transoksaniast. Nad kuulusid Pärsia ja Aleksander Suure impeeriumi koosseisu ning segunesid hilisemate sissetungijate, nagu mauria, kušani ja heptaliitidega. Aja jooksul andis nende iidsete inimeste kasutatav keel lõpuks teed farsia keelele, mis on läänepoolne murre, mida räägitakse Iraanis, Afganistanis ja Tadžikistanis.

9.–10. sajandil tõusis Samanidide dünastia (tänapäeva Tadžikistan ja ida-Usbekistan) kui oluline pärsia kultuuri ja kirjakeele keskus; see periood on tähtis ka tadžikide rahvusliku identiteedi kujunemisel. Samanidide ajajärgul arenes ka klassikaline pärsia kirjandus — tuntud luuletajad nagu Rudaki olid seotud selle regiooniga. 13. sajandil asus Tšingis-khaan ja tema mongolite armee pärast pärsia elanikkonna väljapeksmist paljudesse populaarsetesse pärsia linnadesse. Need mongolid võtsid hiljem omaks pärsia keele ja islami usu. Tadžikud lükkavad tavaliselt mongoli päritolu tagasi ja väidavad, et nad on iidsed pärslased, kuid seda on keeruline otseselt tõestada.

Keel ja kirjasüsteem

Tadžikid räägivad pärsia murrete grupist. Tadžiki keel (Tadžikistanis) on omaduste poolest lähedane uuspärsia (farsi) ja Dari (Afganistanis), kuid sisaldab rohkem laensõnu vene keelest ja mõningaid paikseid eripärasid. Kirjakasutus on ajalooliselt olnud erinev: Iraanis ja Afganistanis kasutatakse peamiselt pärsia (araabia-)kirja, samas kui pärast Nõukogude perioodi viidi Tadžikistanis (20. sajandi keskpaigast alates) pärsia murde kirjutamine üle kirillitsa kasutusele; lühiajaliselt prooviti ka ladina kirja initsiaalse ülemineku ajal.

Usk ja usulised rühmad

Enamik tadžikuid on sunnid (enamasti hanafi koolkond), kuid piirkonna mitmekesisuse tõttu leidub ka šiiitlikke ja ismailiitlikke rühmi. Eriti Gorno-Badakhshani (Pamiri) mägipiirkonnas elavad rahvarühmad on sageli ismailiitlikud ja räägivad Ida-iraani keeli; need rühmad peavad end kultuuriliselt ja religioosselt eristatuks.

Kultuur ja traditsioonid

Tadžikide kultuur on sügavalt seotud pärsia kirjandusliku ja kunstilise pärandiga. Navruz (uusaasta kevadpäev) on tähtis pidupäev, mida tähistatakse söögi, muusika ja rituaalidega. Klassikaline pärsia luule ja muusika mõjutavad tugevalt kohalikke kombeid — näiteks Shashmaqam-muusika on traditsiooniline žanr, mis on levinud Tadžikistanis ja Usbekistanis.

Tavapärased käsitööd hõlmavad tekstiilitööd (suzani tikandid), vaipade kudumist ja puidutööd. Kulinaaria põhineb pilafil (plov), leival (non), erinevatel liharoogadel, jogurtil ja magusatel maiustustel; tee on tähtsal kohal külalislahkuse rituaalides.

Levik ja rahvaarv

Tadžikud on enamuses Tadžikistanis, kuid neil on suured kogukonnad ka Afganistanis (kus neid sageli nimetatakse dari kõnelejateks), Usbekistanis (eriti Samarkandi ja Buhhara piirkonnas elavad pärsiakeelsed kogukonnad) ning väiksemaid rühmi Hiina kirdeosas (Tashkurgani piirkond). Lisaks on laialdane diasporaa Venemaal, Lääne-Euroopas ning naaberriikides Iraanis ja Pakistanis, mis kasvas eriti pärast 20. sajandi teise poole sõjaperioode ja tööemigratsiooni laineid.

Kaasaja väljakutsed ja identiteet

Pärast Nõukogude perioodi lõppu on Tadžikistan silmitsi demograafiliste, majanduslike ja poliitiliste väljakutsetega. Piirid, mida riigid kujundasid 20. sajandi alguses, jagavad sageli ühtset kultuuriruumi, mille tulemuseks on pingeid identiteedi, keele ja regionaalse kuuluvuse küsimustes. Samal ajal on pärsia keele ja kirjandusliku pärandi roll seatud esile kui oluline osa tadžikide kultuurilisest enesemääratlusest.

Kokkuvõte

Tadžikud on pärsia keelt kõnelev rahvus, kelle ajalugu ulatub kaugele ette, sidudes neid iidsete iraani-iraani rahvaste ja kesk-aasia kultuuridega. Nende keel, kirjandus ja tavad on tähtis osa laiemast pärsia kultuuriruumi, ent geograafiline ja poliitiline paiknemine on kujundanud mitmekesiseid kohalikke erinevusi ning kaasa toonud nii ühiseid kui ka eristuvaid traditsioone.

Küsimused ja vastused

K: Mis on tadžikid?

Küsimus: Millal põgenesid mõned tadžikidest põgenikud naaberriikidesse elama?

K: Millist usku järgib enamik tadžikke?

K: Kuidas hakati selle rahvusrühma kohta kasutama nimetust "tadžik"?

K: Mis keelt räägivad tadžikud?

K: Kust ajaloolased usuvad, et tadžikid võivad olla seotud iidsete aarialastega?

K: Kuidas asustasid mongolid paljudesse populaarsetesse Pärsia linnadesse pärast selle elanikkonna hävitamist?

Otsing