Nippur ehk Enlil ("isand tuulest") asub tänapäeva Nuffar piirkonnas Iraagis. Nippur oli üks vanimaid sumeri linnu ja pühendatud peamiselt jumal Enlili kummardamisele — Enlilile, keda sumerid pidasid õhu, tuule ja looduse võimsaks valitsejaks ning kellele kuulus koht jumalate hierarhias peaaegu Anile alluvana. Linna keskmeks oli kuulus templikompleks, mille tähtsaim osa oli Ekur — Enlili pühamu ja ziggurat-tüüpi püha hoone.
Nippur polnud tavaliselt suur poliitiline keskus ega pikaajaliselt iseseisev impeerium, kuid selle kontrollimine oli otsustava tähendusega: omades Nippuri juhtimist, võisid linna vallutanud valitsejad või linnriikide koalitsioonid kinnitada oma linnriikide üle laiemat autoriteeti. Seetõttu andis Nippuri staatus sageli teiste reisijate ja valitsejate jaoks "kuningavõimu" (legitiimsuse) — nähti, et valitsemine on Enlili heakskiidul. Tänu sellele rollile oli Nippur ka püha linn, mille templitel oli nii religioosne kui rituaalne ja poliitiline mõju kogu Mesopotaamia ajaloos.
Ajalooline ülevaade
3. aastatuhande eKr lõpul vallutasid Nippuri Akkadi semiidi valitsejad. Tuntuim neist oli Sargon, kelle järglased ja valitsejad hülgasid Nippurile kingitusi ja tempeli remondi. Ka tema järeltulija Naram-Suen tõstis esile Nippuri tähtsust: selle valitseja ajal ehitati templid ja linnamüürid uuesti üles ning tema ehituste jäänuseid on leitud Nippuri vanematest kihtidest.
Peale akkadlaste järgnes Nippuri perioodiline taassüvenemine ka Ur III (tuntud kui Ur-dünastia) võimu all — näiteks Ur-Nammu ja tema järglaste ehitustööd kasutasid tihti olemasolevaid varemeid alusena. Nippur jäi kasutusse ka hilisematel perioodidel (vanababilonia, kassiitide, assüüria ja uus-babilonia aegadel), kuigi linna tähtsus kõikus vastavalt ülejäänud Mesopotaamia poliitilisele maastikule. Lõpuks hakkas Nippur järkjärgult maha jääma ja see jäi osaliselt hüljatuks juba esiajaloolistel ja ajaloolistel perioodidel, kuigi sakraalne tähtsus püsis kaua.
Arheoloogia ja leiud
Alates 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi jooksul viidi Nippuris läbi mitmeid väljakaevamisi, mille käigus paljastati tempelkomplekside vundamendid, ziggurat’i jäänused ning suur hulk savitahvleid ja kultusobjekte. Leiud annavad rikkaliku materjali Sumeri ja järgmiste kultuuride religioossest elust, administratsioonist, õigusest, majandusest ning kirjanduslikest tekstidest — sealhulgas hymnid, müüdid, kuningate nimekirjad ja lepingud. Paljud neist savitahvlitest jõudsid muuseumide ja teadusasutuste kogudesse ning on tänapäeval olulised allikad Mesopotaamia uurimisel.
Arheoloogilised jäänused näitavad, et Nippuri templid olid ehitatud mitme kihina: iga uuem valitseja või dünastia kasutas ja restaureeris juba olemasolevaid pühamuid, lisades uusi seina- ja fassaadielemente või üles ehitades suuremaid müüre ja rituaalseid ruume. Eriti oluline oli Ekur, mille arheoloogilised kihid kajastavad religioosse keskuse pidevat uuendamist läbi sajandite.
Kultuuriline ja religioosne tähtsus
Nippuri staatus püha linnana tähendas, et sinna koondusid preestrid, templeikoolid ja kirjutajad (sumeri scriptoriumid), kelle töö tulemusena säilis palju kirjandust ja administratiivset dokumentatsiooni. Linna rituaalid ja festivalid mõjutavad laiemalt Mesopotaamia religioossust, sest Enlili roll jumalate hierarhias tegi Nippurist kohaks, kus toimetati tähtsaid rituaale, mis võisid kinnitada valitsejate õigust valitseda.
Tänapäev ja säilitamine
Tänapäeval asub Nippuri väljakaevamiste ala Iraagi Dhi Qari provintsis ning seda tuntakse ka kohalikult kui Nuffar. Väljakaevamiste ja uurimistööde tulemusena on Nippuri materjalid ja dokumendid olnud hindamatud Sumeri kultuuri mõistmisel, kuid samas on piirkond olnud vastuvõtlik looduslikele ja inimtekkelistele ohtudele — sealhulgas erosioonile, üleujutusele, plahvatusohtudele, pillamisele ja ebaseaduslikule arheoloogiale. Rahvusvaheline teadushuviline koostöö ja muuseumide kogud aitavad säilitada ning analüüsida Nippurist pärinevat materjali tulevaste põlvkondade jaoks.
Nippuri pärand on tänini oluline allikas Mesopotaamia religiooni, poliitika ja ühiskonna uurimiseks — eriti selle poolest, kuidas üks väike linn suutis läbi oma pühapaiga mõjutada suurt osa kultuurilisest ja poliitilisest maastikust vanas Lähis-Idas.
