Seleukiidide impeerium (323–63 eKr) — Aleksander Suure hellenistlik järglane
Seleukiidide impeerium oli Aleksander Suure impeeriumi hellenistlik (ehk vanakreeka) järglaste riik. Oma suurimas ulatuses hõlmas impeerium Kesk-Anatoolia, Levandi, Mesopotaamia, Pärsia, Türkmenistani, Pamiiri ja Induse oru.
Peamiselt oli see Pärsia ahemeniidide impeeriumi järeltulija, millele järgnes islami kalifaadi (Rashidunite impeeriumi) vallutus ja valitsemine 650. aastast kuni 660. aastani pKr. Hiljem sai suur osa sellest piirkonnast Umajaadide impeeriumi ja seejärel Abbassiidide impeeriumi osaks.
Seleukiidide dünastia ajal 323-63 eKr oli üle 30 kuninga.
Asutamine ja laienemine
Seleukiidide impeeriumi alustala pandi pärast Aleksander Suure surma (323 eKr), kui tema impeerium jagunes mitme valitseja vahel. Seleukos I Nicator (Seleukos I) oli üks Aleksandri kindralitest, kes suutis luua endale vägeva territooriumi, hõlmates Süüriat, Mesopotaamiat ja osasid Pärsiast kuni Ida-äärteni. Tema valitsemisel ja järglaste ajal asutati palju uusi kreeka- ja hellenistlikke linnu (nt Antiookia ja Seleukeia), mis said administratiivsete ja kultuuriliste keskustena tähtsaks.
Haldus, ühiskond ja kultuur
Seleukiidide valitsemissüsteem kombineeris makedoonia sõjaväelist-paljusid elemente ja olemasolevat idapärast bürokraatiat. Suur osa eliidist koosnes makedoonlastest ja kreeklastest, kuid impeerium oli etniliselt mitmekesine: läänepiirkondades domineeris kreeka kultuur ja keel (koine), idaosades säilisid pärsia ja kohalike rahvaste traditsioonid. Hellenismi mõju nähtub arhitektuuris, kunstis, hariduses ja munitsipaalelus – suuremates linnades olid teatrid, agorad, templid ja kreeka koolid.
Majandus põhines põllumajandusel Mesopotaamia viljakates orudes, kaubandusel Levandi sadamate ja ida-lääne kaubateede kaudu ning maksustamisel. Seleukiidid kasutusele võtsid ühtse monetaarse süsteemi (nt tetradrahmid), mis aitas kaubandust ja maksesuhteid lihtsustada.
Sõjad, diplomaatia ja piirikonfliktid
Impeerium püsis pideva surve all nii väljast- kui sisepoliitiliselt. Seleukiidid pidid pidevalt võitlema Ptolemaiose Egiptusega Niiluse-ova vallutuste eest (s.t. Süria–Egiptuse sõjad), samuti läksid nad vastamisi lokaalse võimu ja idapoolsete vastastega. Tuntuimad konfliktid ja sündmused:
- Suhted India idapoolsete riikidega: Seleukos I sõlmis lepingu India Maurjade riigi asutaja Chandragupta Mauryaga, mille käigus anti idaalad ja vastu saadud sõjaväe-üksusena 500 sõjaväe-eliiti ehk elevanti (legendaarne kokkulepe umbes 303 eKr).
- Hellenistlike hõimude ja paiksete kuningriikidega: Idaosas tekkisid iseseisvad Hellenistlikud-Baktria kuningriigid, mis nõrgestasid Seleukose mõju Ida-Aasias.
- Rooma ja Parthia surve: 2. sajandil eKr kaotasid seleukiidid suure osa Väike-Aasiast, kui Rooma abi ja liitlaste surve (Päevadel pärast Magnesia lahingut 190 eKr ja Apamea leping 188 eKr) ning idas Parthia tõus tõmbas neilt alasid.
- Juudi rahutused: Antiochos IV Epifanesi kultuuriline ja usuline poliitika tekitas juutide seas vastuseisu, mis puhkes Makkabedeks tuntud ülestõusuks (Makkabeeide revolutsioon, 167–160 eKr).
Langus ja lõpp
Seleukiidide impeeriumi nõrgenemine oli järkjärguline: sisekonfliktid, sagedased dünastilised vaidlused, territooriumi kadumine idas Parthiale ja Lääne-Aasias roomlaste mõjusfääri laienemine vähendasid kuningriigi võimekust. 2. sajandil eKr olid nad sunnitud loovutama suuri alasid ja maksma reparatsioone. Viimased aastakümned iseloomustasid fragmenteerumist ja sõltuvust Rooma otsustest.
Impeeriumi formaalne lõpp saabus 1. sajandil eKr, kui Rooma võim tugevnes Vahemere idapoolsetes alades ja 63 eKr reorganiseerisid roomlased Süüria provintsi moodustades senise seleukiidliku keskuse üle kontrolli. Sellest ajast alates kadus Seleukiidide kuningriik iseseisva riigina, kuigi hellenistlik pärand jäi püsima linnades, kultuuris ja administratiivsetes praktikates.
Pärand
Hoolimata poliitilisest lõppemisest, jäi Seleukiidide pärand oluliseks sillaks Kreeka ja Ida kultuuride vahel. Hellenistlik linnaplaneerimine, kunst, keeleline koine ning religioosne ja kultuuriline süntees mõjutasid piirkonda sajandeid. Paljud linnad (nt Antiookia ja Seleukeia) püsisid tähtsate kultuuri- ja kaubanduskeskustena ka pärast Seleukiidide võimu lõppu.
Mõned tuntumad valitsejad
- Seleukos I Nicator – riigi asutaja, võitleja Aleksandri järelmõju aegadest.
- Antiochos III Suur – püüdis impeeriumi taasühendada ja tugevdada, kuid sattus Rooma vastu konfliktidesse (lahing Magnesias ja Apamea leping).
- Antiochos IV Epifanes – tuntud oma kultuurilis-religioosse poliitika poolest, mis viis Makkabeeide ülestõusuni.
Aleksandri impeeriumi jagamine (323-281 eKr)
Aleksander Suur oli vallutanud Pärsia impeeriumi, kuid suri hiljem noorelt, jättes oma tohutu, osaliselt helleniseeritud kultuuriga impeeriumi ilma täiskasvanud pärijateta.
323. aastal eKr anti impeerium Perdikkase nimelise regendi juhtimise alla ja territooriumid jagati Babüloni jagamisel Aleksandri kindralite vahel, kellest said seeläbi satrapeedid. Juhid, kes arvasid, et neil peaks olema rohkem, alustasid selle saamiseks sõdu. Peagi sõdisid impeeriumi eri osad omavahel.
Varane Seleukiidide impeerium
Seleukos I Soter oli üks Aleksandri kindralitest, kes sai osa Aleksandri loodud tohutust impeeriumist. Ta sai tohutuid maa-alasid Süürias, Babüloonias, Anatoolias ja isegi Indias. Kui Perdikkas tapeti poliitilise mõrva käigus Egiptuse Ptolemaiose poolt, lagunes vaevu koos hoitud impeerium seejärel laiali. Seleukiidide impeerium laienes kiiresti, võttes lõpuks osa Traakiast läänes ja tungides idas üle Induse.
Seleukos I läks mitu korda vastuollu oma lõunapoolse võimurivaaliga, Ptolemaioste dünastia valitsejaga. Ptolemaioste dünastia kontrollis enamikku Egiptusest ja seda ümbritsevatest maadest ning võitles korduvalt Seleukiidide impeeriumi vastu Süüria kontrollimiseks. Seleukos I vallutas suure osa Anatooliast ja valmistus sissetungiks Makedooniasse, kui ta mõrvati. See lõpetas hetkeks Seleukiidide impeeriumi ambitsioonid Kreekas. Pärast Seleukos I surma kulutasid tema pärijad suure osa oma ajast ja rahast sellele, et säilitada tohutut impeeriumi, mille nad olid pärinud. Selles olid nad küllaltki edukad, kuid impeeriumi suurus takistas Seleukose järeltulijate katseid seda tõhusalt kontrollida.
Küsimused ja vastused
K: Mis oli Seleukiidide impeerium?
V: Seleukiidide impeerium oli hellenistlik riik, mis järgnes Aleksander Suure impeeriumile.
K: Milliseid piirkondi hõlmas Seleukiidide impeerium oma suurimas ulatuses?
V: Seleukiidide impeerium hõlmas oma suurimas ulatuses Kesk-Anatoolia, Levandi, Mesopotaamia, Pärsia, Türkmenistani, Pamiiri ja Induse oru.
Küsimus: Millise impeeriumi järglaseks oli peamiselt Seleukiidide impeerium?
V: Seleukiidide impeerium järgnes peamiselt Pärsia Ahemeniidide impeeriumile.
Küsimus: Milline impeerium vallutas Seleukiidide impeeriumi ja valitses selle üle 650. aastast kuni 660. aastani pKr?
V: Islami kalifaat (Rashiduni impeerium) vallutas Seleukiidide impeeriumi ja valitses selle üle 650. kuni 660. aastani pKr.
K: Mis juhtus hiljem suure osa Seleukiidide impeeriumi alaga?
V: Suur osa Seleukiidide impeeriumi alast sai Umajaadide impeeriumi ja seejärel Abbassiidide impeeriumi osaks.
K: Mitu kuningat oli Seleukiidide dünastial?
V: Seleukiidide dünastial oli 323-63 eKr üle 30 kuninga.
K: Milline oli Seleukiidide impeeriumi ajaline kestus?
V: Seleukiidide impeerium eksisteeris 323-63 eKr.
