Umayyaadide kalifaat (661–750 idaosas; Umayyadide valitsejate järeltulijate Al-Andaluses 756–1031) oli teine neljast suurest islami kalifaadist, mis kujunesid pärast Muhamedi surma. Oma laienemise tipul oli see sel ajal maailma üks suurimaid impeeriume ja ajaloo suuruselt viies impeerium.

Ajalooline taust ja põhitegelased

Seda valitses Umayyadide dünastia (araabia keeles بنو أمية, Banu Umayyah), kes pärinesid Mekast, tänapäeva Saudi Araabiast. Kalifaadi rajajaks oli tavaliselt peetud Muaviija I, kelle valitsemine tõi kaasa dünastia võimu tugevnemise ja kalifaadi muutumise rohkem päriluspõhiseks monarhiks võrreldes varasemate rashidunite kalifaatidega. Aja jooksul astusid võimule mitmed Umayyadide esindajad, kelle poliitikad ja sõjalised kampaaniad määrasid kalifaadi piire ja sisemist korraldust.

Laienemine, sõjaline tegevus ja administratsioon

Umayyadide võimilaienemine hõlmas kiireid vallutusi Põhja-Aafrikas, Hispaanias (Iberia) ja ida pool kuni Sindini ning Kesk-Aasiasse. 711. aastal juhtisid Umayyadi väed Iberia vallutust, mis viis peatselt Umayyadide kontrollini suure osa poolsaarest. Ida suunas ulatus mõju Afganistani ja Kesk-Aasia piirkondadesse.

Kalifaat oli sõjalise ja administratiivse korralduse mõistes arenenud: nad kasutasid provintside (wali) süsteemi, sõjaväelisi üksusi (jund) ning kehtestasid maksusüsteeme ja ametnike hierarhia, mis aitas hoida kontrolli suurtes territoriaalsetes omandites. Oluline oli ka Abd al-Maliki reformide periood, mil kehtestati ametlik araabia keel administratiivis ja lasti käibele ühtne rahasüsteem (umayyadide mündid).

Tähtsus ja pärand

  • Poliitiline mõju: Umayyadid muutsid kalifaadi valitsusvormi ja lõid tugevama keskse võimu, mis mõjutas hilisemat islamimaailma poliitilist arengut.
  • Kultuur ja arhitektuur: Umayyadide perioodist pärinevad suured ehitised, näiteks Damasckose suurmoshee ja Dome of the Rock Jeruusalemmas, mis näitavad islami kunstilist ja arhitektuurset arengut. Nad edendasid ka araabia keele ja administratsiooni kasutust.
  • Majandus ja kaubandus: suured kaubateed, maksureformid ja mündisüsteem aitasid integreerida eri piirkondade majandused.
  • Geopoliitiline mõju Euroopale: Umayyadide edasijõudmine Iberiasse ja katse tungida Galliasse (kus 732. aastal peatati edasiminek Toursi lahingus Charles Marteli poolt) mõjutas tugevalt Euroopa ajaloolist arengut.
  • Pärand Al-Andaluses: kuigi Ida-Umayyadide valitsemine lõppes 750. aastal Abbasidide revolutsiooniga, suutis ʿAbd al-Rahman I põgeneda ja rajada 756. aastal Umayyadide emiraadi Cordobas, mis hiljem 929. aastal kuulutas end kalifaatiks ning kestis kuni 1031. aastani, jättes sügava kultuurilise ja teadusliku pärandi.

Pealinnad ja administratiivsed keskused

Umayyadide kalifaadil olid eri ajaperioodidel mitmed pealinnad:

  • Damaskus – peamine pealinn ja poliitiline-kultuuriline keskus Umayyadide idaosas aastatel 661–744; Damaskus oli tollal oluline administratiivne, religioosne ja kaubanduslik keskus.
  • Harrran – ajutine pealinn aastatel 744–750, kui Marwan II kolis sinna Abbasidide tõusu ajal; see periood tähistas Umayyadide idaosa lõpuspurti enne Abbasidide võimuletulekut.
  • Córdoba – kui enamik Umayyadide valitsejaskonnast Idaosas hävitati 750. aastal, põgenes ʿAbd al-Rahman I Hispaaniasse ja seadis seal 756–1031 eksisteerinud Umayyadide (al-Andaluse) valitsuse pealinnaks; Cordoba kujunes hiljem Lääne-Euroopa üheks kultuuriliseks ja teaduslikuks keskuseks. (märkus: paguluses olev Umayyadide pealinn)

Umayyadide ajastu on islami ajaloo võtmeperiood, mis määratles paljusid poliitilisi, kultuurilisi ja keelelisi suundumusi kogu Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas ja Iberias. Nende pärand on tunda nii arhitektuuris, haldussüsteemides kui ka rahvustevahelises suhtluses, mis kujunes laialdase impeeriumi raamistikus.