Rootsi–Norra personaalunioon 1814–1905 — ülevaade
Ülevaade Rootsi–Norra personaalunioonist 1814–1905: poliitiline ja sotsiaalne ajalugu, kuningate roll, diplomaatia ja lahkumine 1905 — selge ja kompaktne kokkuvõte.
Rootsi ja Norra Liit (rootsi keeles Svensk-norska unionen; norra keeles Den svensk-norske union), ametlikult Rootsi ja Norra Ühendatud Kuningriigid, oli personaalunioon. See koosnes Rootsi ja Norra eraldi kuningriikidest ühe ja sama monarhi alluvuses. See kestis aastatel 1814–1905. 1905. aastal nõustus Rootsi Norra liidust lahkumisega. Mõlemad riigid säilitasid oma eraldi põhiseadused, seadused, seadusandlikud organid, haldusasutused, riigikirikud, relvajõud ja valuutad. Kuid kuningad resideerusid enamasti Stockholmis. Stockholm oli ka linn, kus asusid välisriikide diplomaatilised esindused.
Liidu tekkimine oli seotud Napoleoni sõdade järel toimunud poliitiliste ümberkorraldustega: Taani-Põhja-Euroopa kaotused ja Treaty of Kiel 1814 sundisid Taanit loovutama Norra Rootsi kuningale. Norra aga püüdis säilitada oma iseseisvust, kuulutas 17. mail 1814 välja oma põhiseaduse ja valis kuningaks Christian Frederiki. Lühiajaline sõjaline konflikt Rootsi ja Norra vahel lõppes Mossi kokkuleppega (august 1814), mille tulemusel astus Norra kuid siiski liitu Rootsi krooniga, säilitades suure osa oma iseseisvusest ja põhiseadusest.
Iseloomulikud jooned:
- Liidu põhiosa oli ühine monarhia ja välispoliitika: välissuhted ja diplomaatia olid põhiliselt rootsi kuninga ja rootsi valitsuse kontrolli all.
- Norra säilitas oma parlamendi (Storting), põhiseaduse ja autonoomsed sisepoliitilised institutsioonid — see tähendas reaalset enamat enamusmuudest kui paljud teised personaalliidud.
- Igapäevaelus ja majanduses arenesid mõlemas riigis eraldi — Norra kasvas 19. sajandi lõpus tööstuse, laevanduse ja eksporti toetava majanduse suunas ning tugevnes ka rahvuslik eneseteadvus.
- Liidupoliitika ja sümbolid — näiteks 1844. aastal kasutusele võetud ühine liidumärk lippudel — tekitasid tihti vaidlusi ja rahvuslikke pingeid, eriti Norra seas.
Pika aja jooksul suurenes Norra poliitiline eneseteadvus ja vastuolu just küsimuses, kas Norral peaks olema eraldi konsulaatteenistus ning suurem mõjutus välispoliitikas. See konsulaadivaidlus ja Norra tahte tugevnemine viinud lõpuks 1905. aasta kriisini: 7. juunil 1905 kuulutas Norra Storting ühelooliselt välja, et kuningale ei kuulu enam õigust Norra valitsemiseks (kuna kuningal ei õnnestunud moodustada Norra valitsust, mis aktsepteeriks Stortingi soove), ja de facto lahkus Norra liidust.
Seejärel toimus rahvahääletus (augustis 1905), milles enamik Norra elanikke toetas iseseisvust. Läbirääkimised Rootsi ja Norra vahel peeti rahumeelselt — Karlstadi läbirääkimised sügisel 1905 tõid kokkuleppe, mille tulemuseks oli Rootsi ametlik tunnustus Norra iseseisvusele ja kuningakoda loobumine nõudmistest. Norra valis oma kuningaks taani printsist saabunud Prince Carl’i, kes võttis nimeks Haakon VII ning kinnitati troonile rahvahääletuse kaudu.
Personaaluniooniga seotud periood jättis mõlema riigi ajalukku nii koostöö kui konflikti märke: ühisest monarhiast hoolimata kujunesid Rootsi ja Norra eraldi rahvustena edasi, ning 1905. aasta lahkulöömise rahumeelne läbiviimine on sageli tõstetud esile näitena rahulikust rahvusvahelisest konfliktide lahendamisest 19. ja 20. sajandi vahetusel.
Otsige