Abbassiidide kalifaat: Bagdadist juhitud Araabia impeerium (750–1258)

Abbassiidide kalifaat (750–1258): Bagdadist juhitud Araabia impeerium, teaduse ja kultuuri õitseaeg, poliitilised konfliktid ja lõpp mongolite 1258. a rüüstamises.

Abbassiidide kalifaat oli kolmas neljast suurest moslemi kaliifaadist Araabia impeeriumis. See tõusis võimule ja kukutas Umayyaadide valitseva dünastia peamise osa pärast 8. sajandi kevadet, kuid Al-Andalust jäid Umayyaadid edasi valitsema Hispaaniasse (Cordoba ümbruses). Kalifaadi rajajaks loetakse Muhamedi noorima onu järeltulija Abbas ibn Abd al-Muttalib kui dünastia esindajat; Abbasidide võim tõusis lõplikult 750. aastal pKr. Kalifaadi varajane keskus oli piirkonnas Harran, kuid alates 762. aastast sai pealinnaks Bagdad, mille rajas ja planeeris al-Mansur. Abbassiidide õitseng toimus peamiselt kahe esimese sajandi jooksul pärast valitsuse võtmist, kuid nende poliitiline mõju ja territooriumide tõeline kontroll muutus järgnevate sajandite jooksul järjest killustatumaks. Abbassiidide reaalne valitsemine lõppes 1258. aastal, kui mongolite juhitud väed Hulaguu kääni juhtimisel rüüstasid Bagdadi ja tapsid viimase iseseisva Bagdadi kaliifi; siiski säilis Abbassiidide pärand ja hiljem ka sümboolne usuline autoriteet Egiptusest lähtuvatel poliitilistel telgedel.

Asutamine ja varajane võim

Abbassiidide revolutsioon põhines nii poliitilistel kui ka religioossetel pretensioonidel: nad esitasid ennast kui Muhamedi sugulasi ja legitiimsete kaliifide järglasi. Esimesed Abbassiidide kaliifid (nt Abu al-ʻAbbās as-Saffāh ja tema vend al-Mansur) kindlustasid keskse võimu, organiseerisid administratsiooni ja lõid uusi sõjaväe- ning maksusüsteeme. Bagdad sai kiiresti cosmopoliitseks keskuseks, kus kohtusid araabia, pärsia, Süüria ja mesopotaamia mõjutused.

Kuldaeg: teadus, kultuur ja majandus

8.–10. sajandil kujunes Abbassiidide Bagdadist vaatamatult suur kultuuri- ja teadmistekeskus. Kalifid ja nende kantslerid toetasid tõlke- ja teadustööd: Araabia keelde tõlgiti ladina, kreeka ja pärsia teadustekste ning tekkisid suured teadusasutused nagu Bayt al-Ḥikma (Tarkuse maja). Siit levisid ideed matemaatikast, astronoomiast, meditsiinist ja filosoofiast kogu moslemi maailma ning hiljem ka Euroopasse. Tuntud õppemeeste hulka kuulusid näiteks matemaatikud ja astronoomid (nt al-Khwārizmī), arstid (nt ar-Rāzī) ja filosoofid, kes aitasid kujundada nn islami kuldaega.

Poliitiline mitmekesistumine ja langus

Keskvalitsuse tugevus kahanes järk-järgult: provintsid said autonoomseid valitsejaid (nt Tahiriidid, Saffariidid, Tulunid, Ikhšiidid), kurdid ja türgi sõjaväelased tõusid oluliseks jõuks. 10. sajandil kontrollisid Abbaside kalifaatide Bagdadis tihedamalt idapoolseid ja läänepoolseid konkureerivaid jõude. 945. aastal võtsid Bagdadis võimu buwiddid (Buyidid), kes tegid kaliifidest peamiselt sümboolse usupealiku rolli ja andsid reaalvõimu sõjaväelistele sultanitele ja sõjaväejuhtidele. Hiljem domineerisid islami maailmas ka Seljukid ja teised sultanaadid. Crusade'id, regionaalsete võimude tõus ning majanduslikud muutused nõrgestasid kalifaadi võimekust säilitada ühtset impeeriumi.

Võistlevad kalifaadid ja usuline lõhe

Abbassiidide nõudmised kaliifi tiitlile ei jäänud vaidlustamata. 909. aastal nõudis kaliifi tiitlit šiiˤa liikumise juht Ubayd Allah al-Mahdi Billah, kelle juhtimisel asutati Fatimiidide kalifaat Põhja-Aafrikas. Fatimiidid tõusid Ifriqiyas (suur osa tänapäeva Tuneesiast ja ümbritsevast piirkonnast), laiendasid seejärel oma võimu ja asutasid 10. sajandi keskpaigas Egiptuses uue keskuse (Cairo), võttes kontrolli ka osa Levantist ja Ülevaatamist. Fatimiidide valitsus kestis kuni 1171. aastani, mil selle asemel tõusis üleilmselt tähtsust omav sultanaat (nt Salah ad-Din) ning Fatimiidide poliitiline võim lõppes. Samal ajal jäi Lääne-Hispaanias elanud Umayyaadide järelejäänud dünastia tugevaks: 929. aastal kuulutas üks Umayyaadi valitsejatest end kalifiks Cordobas ja see Cordoba kalifaat püsis kuni 1031. aastani, kui see killustati.

Lõpupööre: mongolite rünnak ja järgnevad arengud

Bagdadi hävitamine 1258. aastal oli lõplik pöördepunkt: mongolite juhitud väed Hulaguu khaan juhtimisel vallutasid linna, tappes paljud elanikud ja hävitades paljud arhivaalid ning kultuuriväärtused. Viimane sõltumatu Bagdadi kaliif al-Musta'sim sai surma ning keskaegne Abbassiidide poliitiline võim Ida aladel lõppes. Samas viisid Mamlukid Egiptuses 13. sajandi lõpus-Abbassiidide järeltulijad (sümboolsed kaliifid) tagasi Egiptuse keskusesse, kus nad ei omanud enam maailmavõimu, kuid säilitasid teatud religioosse ja legitiimsuse tähenduse kuni 16. sajandini, kui Ottomani impeerium lõpuks selle formaalse järeldusega liitis.

Pärand

Abbassiidide ajastu pärand seisneb eelkõige islami maailmas kujunenud kultuurilises ja teaduslikus edus ning tsivilisatsioonide vahelise suhtluse laienemises. Bagdadist levinud teadmised aitasid alustada lääne renessanssi ja säilitasid endiselt olulise koha maailmaajaloo kujunemises. Politiliselt oli Abbassiidide aeg ka hoiatav näide suure tsentraliseeritud impeeriumi raskustest säilitada ühtsust etniliste, religioossete ja regionaalsete pingete ning väliste sissetungide tingimustes.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Milline oli neljast suurimast islami kalifaadist kolmas?

K: Kes asutas Abbassiidide kalifaadi?

K: Millal kolis ta oma pealinna Harranist Bagdadi?

K: Kui kaua see püsis?

K: Kes kukutas selle 1258. aastal?

K: Kes nõudis pärast kukutamist võimu usuküsimustes?

K: Milline dünastia vaidlustas Abasside kalifaadiõigused ja millal see lõppes?

Otsing