Fatimiidide kalifaat (909–1171): Ismaili šiiitide dünastia ja Kairo

Fatimiidide kalifaati valitses al-Fātimiyyūn (araabia keeles الفاطميون) dünastia 5. jaanuarist 909 kuni 1171. aastani. See oli araabia šiiitide dünastia, mis kuulutas end neljandaks ja viimaseks araabia kalifaadiks. Erinevatel aegadel kuulusid kalifaadi alla laiad alad Magribis, Egiptuses ning Levandis, nii Põhja-Aafrika kui ka Vahemere idaosa olulised linnad ja maantee- ning mereteevõrgud.

Egiptuse pealinnaks sai Kairo pärast 10. sajandi lõpus toimunud vallutusi; mõnikord kasutatakse selle kalifaadi alamate kohta ka terminit Fatimid või Fatimite. Valitsev eliit kuulus šiiitide ismailiidi haru juurde ja juhid olid samal ajal ka šiiitlikud ismaili imaamid. See tähendas, et Fatimiidid esitasid oma juhtidele religioosse autoriteedi juhi ehk imaamina; see oli ainulaadne periood, mil šiiitlik imamaat ja kalifaat olid (mingil määral) ühendatud. Ainult üks varasem juht — Ali — kujutas teistsugust ajalugu, kuid Fatimiidid väitsid sugupuud, mis sidus neid Prohvet Muhamedi tütre Fatimaga, mille tõttu nad said oma nime.

Tekke ja laienemise taust

Fatimiidide võimu kujunemine algas Ifriqiyast (tänane Tuneesia ja Ida-Alžeeria), kus 9.–10. sajandi pöördunud ismailiidi aktivistid ja daʿwa‑võrgustikud tegid tihedat poliitilist ja religioosset tööd. Fatimiidide tegelik võim kerkis esile 909. aastal, kui Ubayd Allāh al‑Mahdī ja tema järgijad kukutasid Aghlabiiddi valitsejaid. Põhjalike daʿwa‑kampaaniatega ja sõjalise toega — eelkõige berberi üksuste, näiteks Kutama tugilaskonna abil — suudeti luua ühtne riik, mis hiljem laienes edasi üle Vahemere itta.

Kairo ja administratsioon

Egiptust vallutasid Fatimiidid 969.–970. aastal, juhiks oli kalifi al‑Muʿizz li‑Dīn Allāh ja pealikuks general Jawhar al‑Siqillī, kes rajas uue pealinna al‑Qāhira (Kairo). Kairost sai poliitiline, majanduslik ja kultuuriline keskus: ehitati paleesid, mošeid ja linnamüüre; rajati suured turud ning arendati mere‑ ja maismaakaubandust. Fatimiidid lõid välja tugevad administratiivsed institutsioonid, kasutades vaakumis bürokraatiat, raha‑ ja maksureformi ning administratiivset ja sõjalist organiseeritust, mis hoidis kokku eri rahvuste ja rühmade valitsemist.

Usk ja usupoliitika

Fatimiidid olid ismailiidi šiiitlikud imamaad‑kalifid, kelle religioosset autoriteeti koondus kalifi‑imaami isikus. Nad arendasid välja keeruka teoloogilise ja filosoofilise kirjavahetuse ning toetasid kutse‑(daʿwa) organisatsiooni, et levitada oma õpetust. Samal ajal püüdsid fatimiidid sageli kujundada laiapõhjalist tolerantsust, säilitades kogukondade autonoomiat: juudid, malta kristlased ja kopti kristlased ning paljud sunnid võisid Egiptuses ja Maghribis järgida oma õigussüsteeme ja omada kogukondlikke institutsioone. Kuid see tolerantsus oli küllaltki pragmaatiline — sõltus poliitilistest oludest — ja mõnikord leidus ka usulist survet või poliitilisi repressioone, eriti rivaalitsevate religioossete rühmituste või sisepoliitiliste vastaste suhtes.

Majandus, kultuur ja teadus

Fatimiidide valitsemisaeg oli üks Kesk‑Ida ja Põhja‑Aafrika majandusliku aktiivsuse perioode: kontroll Vahemere idaosa mereteedelt, Niiluse viljakus ja transsahhari kaubateed tõid riigile suurt tulu. Fatimiidid väljastasid laialt kasutusel olnud kuldse dinari ning toetasid kauplemist ja käsitööd. Kultuuriliselt olid nad suured mekki sponsoreerijad: nad rajasid ja toetasid mošeesid, teaduslikke keskusi ja raamatukogusid. Kuulus on al‑Azhar — algselt rajatud nimega al‑Azhar Mosque 970. aastal —, mis sai oluliseks õppe‑keskuseks (algne õppetöö oli ismailiidi orientatsiooniga, hiljem aga muutus suuremaks sunnipõhiseks õppeasutuseks).

Arhitektuur ja pärand

Fatimiidide arhitektuuris on säilinud mitu olulist ehitist Kairos ja mujal: al‑Azhar, al‑Hakimi mošee, linna väravad (näiteks hilisemad remondid ja lähenemised) ning mitmed paleed ja avalikud hooned. Fatimiidide stiil mõjutas linnaplaneerimist, mosaiikikunsti ja skulptuuri, samuti büroo‑ ja paleeinterjööre. Nende linnad ja ehitised jätsid märkimisväärse jälje Egiptuse ajalukku ja Vahemere arhitektuuri arengusse.

Sõjaline olukord ja suhteid ümbrusega

Fatimiidide sõjaline võimekus põhines nii berberi jalaväel kui ka laevastikul; nad püüdsid konkureerida Abbasiidide ja hiljem Seljukite ning ristisõdijatega. 11.–12. sajandil mõjutasid tugevalt ka ristisõjad: Fatimiidid kaotasid Jerusalemile kontrolli 1099. aastal ristisõdijatele ning pidid sellega silmitsi seisma uute ohutega Levandi poliitikas. Lisaks tekitasid sisemised rivaliteedid, sellekohased päriluskriisid ja majanduslikud pinged lõpuks nõrgenemise, mis soodustas Saladinile (Salah ad‑Din) võimaluse 1171. aastal fatimiidide kalifaadi lõpetada ja Egiptuses restaureerida sunnipärast Abbasii mõjuala, luues Ajuubidide riigi.

Allikad ja pärand

Fatimiidide dünastia oli oluline nii ismailiidi usuajaloo kui ka laiemate keskaegsete Vahemere ja Põhja‑Aafrika poliitiliste suhete mõistmisel. Nende pärand hõlmab religioosseid tekste, arhitektuuri, halduspraktikaid ja rahvusvahelist kaubandust. Kuigi kalifaat lõppes 1171. aastal, on Fatimiidide kultuuriline ja religioosne mõju tunda veel sajandite järel — eelkõige õppeasutuste, käsitöötraditsioonide ja linnaehituse kaudu.

Fatimiidid olid tuntud suhtelise usulise sallivuse poolest islami mitte‑ismaili sektide ning juutide ja kopti kristlaste suhtes, kuid reaalsus oli mitmetahuline: poliitika, usuline ideoloogia ja kohalikud olud määrasid sageli, kui avatud või repressiivne oli valitsemine kindlal ajal või kohas.